Toitumisteraapia
Hiljutised lisatud artiklid
C-vitamiinist saadav kasu ja võimalik kahju
C-vitamiin on vesilahustuv vitamiin, mida kehas ei ladustata, mistõttu peame seda iga päev toiduga saama. Inimese organism C-vitamiini ise ei tooda, selle päevane vajadus on aga umbes 100 mg. Teatud juhtudel – näiteks aktiivne sportimine või suitsetamine – vajatakse C-vitamiini rohkem. Piisav taimetoidu osakaal katab meie päevase C-vitamiini vajaduse kuhjaga, mis muudab vitamiinilisandid tarbetuks. Samuti pole toiduga saadava C-vitamiini puhul põhjust rääkida selle vitamiiniga liialdamise ohtlikkusest, mis toidulisandite puhul on täiesti reaalne.
Loe edasi
Jõululaud vanade eestlaste moodi
Kuigi jõulude tähendus, jõulutoidud ja kombestik on aja jooksul muutunud, säilib siiamaani rõhuasetus rikkalikule toidulauale, ning seda nii meil kui ka mujal maailmas. Jõulusöömaajal arvati olevat maagiline mõju sööja jõule ja tervisele. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda, või siis panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varasematel aegadel pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatiseks, et uuel aastal saab toitu olema külluslikult.
Loe edasi
Serotoniini tootmise mõjutamine toitumisega ehk „kuidas ennast õnnelikuks süüa“
Vaimne heaolu sõltub suurel määral toitumisest. Üldteada on, et toit mõjutab meie tujusid. Rahvasuus on ju tuntud ütlus, et sööda mehel kõht täis, siis on tal tuju hea. Sellel seosel on tõepoolest tõepõhi all, nagu on välja selgitanud neurogastroenteroloogid. Sealjuures ei ole oluline mitte ainult see, mida me sööme, vaid ka kuidas me sööme. Mõlemal on oma roll selles, kas meie ajus toodetakse piisavalt serotoniini või mitte.
Loe edasi
Mis on stress?
Stressi all mõeldakse füüsilist, vaimset või emotsionaalset pinget. Aga mitte igasugust pinget, vaid seisundit, mida inimene kogeb siis, kui probleemi või olukorraga toimetulek kipub üle jõu käima. Samas on stress väga subjektiivne fenomen – igaüks tajub seda omamoodi ja reageerib stressitekitavatele situatsioonidele erinevalt.
Loe edasi
Elu ilma migreenita
Jane lugu, kes elas aastaid teadmisega, et paar korda kuus esinevad tugevad peavalud tuleb lihtsalt ära kannatada. Kirjeldamatult tugevatele peavaludele lisandusid iiveldus, oksendamine, valgus- ja müratundlikkus, nõrkustunne ja kõnehäired. Valud kestsid 2-3 päeva ning migreeniravimitest abi polnud. Loe edasi, et näha, millest Jane abi sai.
Loe edasi
Selektiivne ehk valiv söömishäire lapsel, Markuse näide
Selektiivne söömishäire väljendub vastumeelsuses teatavate söökide suhtes. SED all kannatav laps keeldub kategooriliselt uute toiduainete proovimisest, mille tulemusel võib menüü jääda äärmiselt piiratuks. Toitude vältimine põhineb tavaliselt nende tekstuuril ja/või lõhnal. Sageli jäetakse toiduvalikust välja just kõige tervislikumad toidugrupid – puu- ja köögiviljad. Jagame 8-aastase Markuse lugu.
Loe edasi
Süsivesikud mõjutavad vere glükoositaset erinevalt
Veresuhkru taset mõjutavad tugevalt toiduainete glükeemiline indeks (GI) ja glükeemiline koormus (GK). Madala GI-ga toidust pärit glükoos imendub vereringesse aeglaselt ning tõstab veresuhkru taset pikkamööda. Sellele vastuseks peab ka kõhunääre tootma palju vähem insuliini. Eriti oluline on veresuhkru üle kontrolli saavutamine diabeetikutel, kuid veresuhkru tase mõjutab ka südame-veresoonkonna seisundit ja kehakaalu.
Loe edasi
HPV viirus, emakakaela muutused ja toitumine
HPV ehk inimese papilloomviirus on väga levinud viirus, ning enamus meist nakatub sellesse elu jooksul vähemalt korra. Papilloomviirustest tekivad meil muuhulgas ka soolatüükad ja konnasilmad. Kõige enam aga kuuleme sellest viirusest seoses tema emakakaelavähi teket soodustava toimega.
Loe edasi
Kartul sisaldab mürgiseid glükoalkaloide
Kartul, meile ajalooliselt nii oluline köögivili (1920-ndatel kutsuti Eestit ka kartulivabariigiks, sest siin kasvatati sel ajal ühe elaniku kohta kõige rohkem kartulit maailmas), on pärit Lõuna-Ameerikast. Selle tõid 16. sajandil Euroopasse hispaanlased, Eestisse jõudis kartul 18. sajandi keskpaiku. Kartulis aga leidub ka glükoalkaloide – mürgiseid ühendeid, mida taimed sünteesivad nii kasvuperioodil kui koristusjärgselt, et kaitsta end bakterite, seente, viiruste, putukate ja loomade eest.
Loe edasi
Toortoit ja toortoitlus
Üha enam räägitakse toortoidu tervislikkusest ning selle imetabasest mõjust kroonilistele haigustele. Kuid leidub ka neid, kelle toiduvalik vaid toortoidust koosnebki. Erinevalt levinud arusaamast, et tegemist on igava jänestetoiduga, on toortoitlaste menüü tegelikult rikkalik, põnev ning toitaineterohke. Süüakse köögivilju, puuvilju, idandeid, pähkleid, seemneid ja vetikaid. Toite ei kuumutata üle 42 kraadi, et vältida toitainetekadu.
Loe edasi
Histamiinitalumatuse juhtum
Minu talumatus on arenenud küllaltki pika aja vältel. Kuni umbes 30. eluaastani olin ma enda arvates täiesti allergiatevaba inimene, kuigi tagantjärele mõeldes oli mind terve elu saatnud kinnine nina. Esimest korda seostasin oma seisundit võimaliku allergiaga siis, kui avastasin reaktsiooni punasele veinile.
Loe edasi
Kas iidne jumalate jook – vein – sobib ka tänasele inimesele?
Varaseim veinitootmine pärineb Lähis-Idast, nii 6000 – 5000 aastat eKr. Veini tehti datlitest, meest ja vahel ka kohvipõõsa marjade suhkrurikkast säsist. Metsiku viinapuu sordiaretus algas IV sajandil e.m.a., ja kokku aretati antiikajal üle saja erineva viinamarjasordi. Keskajal soodustas veinikultuuri levikut kirik. Kloostrite juurde rajati viinamarjaaedu armulauaveinide valmistamiseks. Kaasaja veinitööstused toodavad paljude maitsenüanssidega veine ja veinitarbimisest on saanud lausa rituaalne toiming.
Loe edasi