Söögiisuga seotud hormoonid

Isu reguleerimine on keeruline protsess, kus aju tegevust mõjutavad nii pankreases toodetud hormoon insuliin kui ka rasvkoes toodetav hormoon leptiin ja soolestikus toodetud muudki hormoonid. Peamiseks söögiisu reguleerivaks aju osaks on hüpotaalamus, mis tegeleb ajusse saabuvate ja sealt väljuvate hormonaalsete ja käitumuslike signaalide korraldamisega. 

Rasvkoes toodetav hormoon leptiin

Leptiin on rasvarakkude poolt toodetav ja verre vabastatav hormoon, mis annab ajule infot söömise reguleerimiseks. Nii leptiin kui ka pankreasest pärit hormoon insuliin peegeldavad kehas leiduvaid energeetilisi varusid – leptiin ravhapete ja insuliin glükoosivarusid. 

Leptiini uurimine algas juba 1950ndatel, mil leiti, et rottidel seondus tarbitava toidu hulk rasvavarude stabiilsusega. Suurem energiakulu tingis toidu tarbimise suurenemise, et hoida rasvavarud stabiilsetena. Teoretiseeriti, et mingid veres ringlevad rasvkoest pärit ainevahetuse vaheproduktid annavad rasvavarude kohta signaale hüpotaalamusele. Seda hüpoteesi kinnitas fakt, et hüpotaalamuse kahjustuse tagajärjeks võib olla ülesöömine ja rasvumine. 

Umbes 40 aastat hiljem (1994) avastatigi veres tsirkuleeriv metaboolne faktor leptiin. Leptiini vabastatakse vereringesse valge rasvkoe rasvarakkudest ning vereplasma lepitiinitase  korreleerub positiivselt keha rasvasisaldusega. Kui rasvkoe varud on piisavad, peaks sealt vabanenud leptiinihulk andma ajule märku söömine lõpetada. Alati aga seda ei juhtu.

Viimasel ajal kirjeldataksegi palju sellist fenomeni nagu rasvunute leptiiniresistentsus. Kehas on küll kõrge leptiinitase, kuid vastusena söögiisu langust ei teki. Sel juhul poleks ka leptiini täiendav manustamine eesmärgiga söögiisu vähendada efektiivne. 

Pankrease hormoon insuliin kui energia tasakaalu regulaator

Insuliin annab ajule signaali meie keha peamise energiaallika glükoosi kohta. 

Lisaks insuliini peamisele funktsioonile säilitada glükoosi tasakaal (viib liigset glükoosi verest rakkudesse), on insuliini signaal ajus oluline ka energiatasakaalu jaoks – insuliini sekreteerimine on seotud nii keha energiavajaduse kui keharasva ladestamisega. 

Sarnaselt leptiinile vähendab insuliin toidu tarbimist ehk söögiisu ja insuliini madal tase suurendab seda. 

Hüpotaalamuse söögiisuga seotud piirkond on eriti rikas insuliiniretseptorite poolest olles kui värav insuliini läbipääsuks kesknärvisüsteemi. Insuliin seob insuliiniretseptoreid vähendades sel viisil söögiisu ja sellest tulenevalt ka kehakaalu. Pideva, kroonilise insuliinitulva puhul aga see toime raugeb ja tekib insuliiniresistentsus. 

Lepitiinitase veres korreleerub rohkem nahaaluse rasvkoe mahuga, insuliinitase aga vistseraalse ehk organite ümber paikneva rasvkoega. 

Isu regulatsioonis osalevad ka soolestiku hormoonid

Viimastel aastakümnetel räägitakse üha rohkem signaalide olulisusest, mida saadetakse ajusse soolestiku endokriinrakkude poolt vabastatud hormoonidega. Need hormoonid pääsevad läbi maksa värativeeni vereringesse ja sealt ajusse mõjutades sel viisil toitumiskäitumist. Ajule avaldavad nad mõju ka otseselt läbi uitnärvi (vagus), mis viib impulsse soolestiku ülemisest osast ajusse.

Hormoon greliin

Greliini toodetakse maos siis, kui toiduhulka või selle kalorsust piiratakse – vere greliinitaseme tõus stimuleerib söögiisu. Madalakalorilise või näljadieedi järgijate greliinitase on mitmeid kordi tavapärasest kõrgem, mis tekitab näljatunnet ja söögiisu ning viib pärast nälgimist ülesöömisele. 

Ühtlasi viib nälgimisega seonduv dieedipidamine ka leptiinitaseme langusele, mis suurendab samuti isu.

Koletsüstokiniin

Koletsüstokiniini vabastatakse kaksteistsõrmiksoole ja peensoole endokriinrakkude poolt vastuseks küllastunud ja pika ahelaga rasvhapete saabumisele, aga ka reaktsioonina aminohapetele ja lühikese ahelaga peptiididele. Selle hormooni peamine toime on pankrease ensüümide ja sapisoolade vabanemine kaksteistsõrmiksoolde, et aidata valke ja toidurasvu seedida.

Koletsüstokiniin aga mängib rolli ka isu reguleerimises, ta vähendab söögiisu. Selle hormooni madal tase veres seondub suurema näljatundega ja vähenenud täiskõhutundega. 

Koletsüstokiniin seondub ajus neuronitega, mis vastutavad küllastus- ja heaolusignaalide integratsiooni eest ning saadavad signaale ka teistesse aju osadesse nagu hüpotaalamus ja nn autasukeskus – keskus, mis aktiveerub alati, kui tarbitakse midagi maitsvat või uimastavat, aga ka näiteks seksi ajal.

Peptiid YY (PYY) 

See soolestikus toodetud hormoon soodustab täiskõhutunde tekkimist ning on haaratud energia kulutamisse. PYY vabastamine aeglustab mao tühjenemist, soolestiku peristaltikat ja pankrease ensüümide sekretsiooni ning mõjutab vedelike ning elektrolüütide imendumist peensoole alumisest osast – seega aitab toitu seedida ning söömist lõpetada, kui toitu pole enam juurde vaja.

Veres tsirkuleeriva PYY tase on madalaim nälgimise ajal, tõusu tipp on 1-2 tundi pärast sööki jäädes kõrgeks kuni 6 tunniks.

PYY aktiveerib aju, et vähendada söömist. On leitud, et rasvunute veres on PYY tase madalam kui kõhnadel.

Oksüntomoduliin, obestatiin, nesfatiin

Need on samuti soolestikus toodetud hormoonid, mis vähendavad söömist.

Glükagoonilaadne peptiid-1 (GLP-1)

GLP-1 vähendab söömist, soodustab kaalulangust läbi oma toimete pankreasele ja ajule. Söömise ajal tekivad selle hormooni mõjul ajus küllastumissignaalid, mis peaksid lõpetama söömise. 

GLP-1 on tänapäeval kasutusel uutes preparaatides kaalu langetamiseks rasvunutel.

GLP-1 on soolestiku L-rakkude poolt toodetud hormoon, mis seondub pankrease spetsiifiliste beetarakkude retseptoritega vastuseks glükoosile ning võimendab söögijärgset insuliini vabanemist. Tema tase on kõrgeim 90 minutit pärast sööki ja proportsionaalne tarbitud kaloritega. Ehk siis tema toime on glükoositaseme reguleerimine.

GLP-1 aeglustab ka mao tühjenemist ja inhibeerib maohappe sekretsiooni – mao tühjenemise aeglustumine vähendab vajadust insuliini järele, sest glükoositase veres langeb. GLP-1 mõjutab pankreasest ka teise hormooni – glükagooni vabanemist. Ehk siis tema toimeks on küllastustunde tekitamine ja söömise lõpetamine.

On leitud, et GLP-1 tase on rasvunutel madalam kui kõhnadel. GLP-1 sisaldust mõjutavad ravimid on tõhusad ja praegu laialdaselt kasutusel.

GLP-1 retseptorite agonistid (RA) – uued ravimid 

Rasvumise ja diabeedi ravis kasutatakse juba 15 aastat glükagooni retseptori agoniste ehk mõjutajaid, mis toimivad sarnaselt GLP-1 hormooniga.

Need ravimid suurendavad glükoosist sõltuvat insuliini sekretsiooni, langetavad söömisjärgset glükoositaset, vähendavad kehakaalu ega põhjusta hüpoglükeemiat.

Esimesena kasutusse jõudnud lühitoimelised GLP1-RAd on oma koha loovutanud pikatoimelistele. Praegu kasutuses olevad pikatoimelised molekulid on liraglutiid, pikatoimeline eksenatiid (eksenatiid-LAR), dulaglutiid ja semaglutiid.

Need ravimid toimivad pankrease alfa- ja beeta-rakkude, mao ning kesknärvisüsteemi GLP-1 retseptoritele kutsudes esile vere glükoosisisalduse languse ja söögiisu vähenemise. Kui seni on kõik GLP1-RAd olnud süstitavad, siis uue arenguna on kasutusse jõudnud suukaudne semaglutiid.

Sagedasemad kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, mis tekivad 15–30%-l patsientidest.

Kokkuvõte

Nagu näha, reguleerivad söögiisu paljud erinevad molekulid, mis vabanevad meie kehas kas toidu saabumisel või reaktsioonina näljaseisundile. Isu regulatsioonis osalevad nii rasvkoe, pankrease kui soolestiku poolt toodetavad hormoonid ja seda hormoonide vabanemist ning mõju söömisele orkesteerib aju. 

Intensiivselt uuritakse seda, kas nende hormoonide manustamine ravimitena mõjutaks meie toitumiskäitumist ning kas neid saaks rasvumise puhul kasutusele võtta. Seni pole selles vallas erilist edu saavutatud. Nagu eespool nägime, on tulemuslikult kasutusel vaid GLP-1 retseptorite agonistid. 

Kasutatud allikad: 

1. Miller, G. D. (2019). Appetite Regulation: Hormones, Peptides, and Neurotransmitters and Their Role in Obesity. Americal Journal of Lifestyle  Medicine,13(6), 586–601.
2. Kotkas, M., Volke, V. (2021). Pikatoimelised GLP-1 retseptori agonistid. Eesti Arst, 100(10):565–570.