Toiduainetest

Hiljutised lisatud artiklid

Jõululaud vanade eestlaste moodi

Kuigi jõulude tähendus, jõulutoidud ja kombestik on aja jooksul muutunud, säilib siiamaani rõhuasetus rikkalikule toidulauale, ning seda nii meil kui ka mujal maailmas. Jõulusöömaajal arvati olevat maagiline mõju sööja jõule ja tervisele. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda, või siis panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varasematel aegadel pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatiseks, et uuel aastal saab toitu olema külluslikult.

Loe edasi

Kartul sisaldab mürgiseid glükoalkaloide

Kartul, meile ajalooliselt nii oluline köögivili (1920-ndatel kutsuti Eestit ka kartulivabariigiks, sest siin kasvatati sel ajal ühe elaniku kohta kõige rohkem kartulit maailmas), on pärit Lõuna-Ameerikast. Selle tõid 16. sajandil Euroopasse hispaanlased, Eestisse jõudis kartul 18. sajandi keskpaiku. Kartulis aga leidub ka glükoalkaloide – mürgiseid ühendeid, mida taimed sünteesivad nii kasvuperioodil kui koristusjärgselt, et kaitsta end bakterite, seente, viiruste, putukate ja loomade eest.

See sisu on nähtav ainult liitunud kasutajatele.
Logi sisse Liitu
Loe edasi

Kas iidne jumalate jook – vein – sobib ka tänasele inimesele?

Varaseim veinitootmine pärineb Lähis-Idast, nii 6000 – 5000 aastat eKr. Veini tehti datlitest, meest ja vahel ka kohvipõõsa marjade suhkrurikkast säsist. Metsiku viinapuu sordiaretus algas IV sajandil e.m.a., ja kokku aretati antiikajal üle saja erineva viinamarjasordi. Keskajal soodustas veinikultuuri levikut kirik. Kloostrite juurde rajati viinamarjaaedu armulauaveinide valmistamiseks. Kaasaja veinitööstused toodavad paljude maitsenüanssidega veine ja veinitarbimisest on saanud lausa rituaalne toiming.

See sisu on nähtav ainult liitunud kasutajatele.
Logi sisse Liitu
Loe edasi

Linaseemned ja linaõli

Lina on üks iidsemaid kultuurtaimi, mida kasvatati juba vanas Egiptuses, kus linaõli pandi kaasa ka muumiatele. Linataime teaduslik nimetus Linum usitatissimum tähendab ladina keeles “kõige kasulikum taim”. Mis mõttes see siis kasulik on?

Loe edasi

Puumahlad ja kevadine puhastumine

Vahtramahl hakkab jooksma varem kui kasemahl – juba märtsis, kui öösel veel külmetab ja lumi on maas, kuid puud soojendab päevane päike. Kasemahla aga saab koguma hakata siis, kui keskmine temperatuur on juba vähemalt 5 kraadi üle nulli ja vahtramahl hakkab „kinni jääma“. Miks? Mahla kevadise eritumise mehhanism on neil puudel erinev. Kasvuperioodil toimub mahlade liikumine mõlemas puus põhimõttel, et vesi „tõmmatakse“ läbi juurte pinnasest puutüvesse vastavalt sellele, kuidas see lehtede pinnalt aurustub.

See sisu on nähtav ainult liitunud kasutajatele.
Logi sisse Liitu
Loe edasi

Ubade söömisega seotud probleemid

Oad on väga tervislik toit. Neis on rikkalikult valku, millega ei kaasne loomset küllastunud rasva, sellele lisaks liitsüsivesikuid, kiudaineid ja mikrotoitaineid. Ning erinevalt loomsest toidust annavad oad ka fütotoitaineid. Tänu kõrgele valgusisaldusele on oad oluliseks komponendiks taimetoitlaste dieedis. Enamasti ei turgata inimestele seoses ubadega pähe ei nende toiteväärtus ega neist valmistatud maitsvad toidud, vaid pigem seedehäired kõhupuhituse ja -gaaside näol. Paraku võib ubadel olla ka teisi kõrvaltoimeid

Loe edasi

Ingver

Juba ammustest aegadest on ingver tunnustust leidnud nii ravitsemises kui kulinaarias. Ta lisab vürtsikust vokiroogadele, annab vunki taimeteedele ja on soojendava toimega. Ingver leevendab paljusid hädasid iiveldustundest artriidini, vaigistab valu ning vähendab seedevaevusi.

Loe edasi

Piima poolt ja vastu

Piim on toiduaine, mille kohta on avaldatud palju vastuolulist infot. On seisukohti, et piim ei sobi inimesele tarvitamiseks, või vastupidi, et see on meie toidulaual lausa hädavajalik. Kuidas siis piimaga tegelikult lood on? Veel viimase jääaja paiku pidi piim olema täiskasvanud inimesele lausa toksiline, sest meie eellased ei suutnud siis veel piimas leiduvat peamist suhkrut laktoosi seedida. Kui aga umbes 11 000 aastat tagasi asendas küttimist-korilust põllumajandus, õpiti piimasuhkru talumatusega toime tulema piima erinevate meetoditega hapendades. Ning mõne tuhande aastaga tekkis ka piimataluvus.

Loe edasi

Läätsed

Lääts on liblikõieliste perekonda kuuluv tõenäoliselt Kesk-Aasiast pärinev üheaastane taim. Läätse tuntumad sugulased on hernes, uba, akaatsia, kuldvihm, kikerhernes ja ristik, botaaniliselt kõige lähedasem aga hiirehernes. Lääts näebki välja nagu kidur hernes – tema lehed, varred, õied ja kaunad on palju väiksemad kui hernel.

Loe edasi

Hapukapsas ja kapsa hapendamine

Hapukapsas on üks tavalisemaid ja vanemaid kapsa säilitamise viise, hependatud kapsa söömisest on kirjalikke teateid juba 4. sajandist enne Kristust. Hapukapsas sisaldab rohkesti piimhapet, türamiini ja histamiini (aminohapetest pärit bioloogilised amiinid), aga ka tublisti vitamiine ja mineraalaineid ning väga vähe kaloreid.

Loe edasi

Glükoalkaloidid tomatis, paprikas ja baklažaanis

Uuringud on näidanud, et glükoalkaloidid lõhuvad punaste vererakkude ja raku jõujaamade – mitokondrite membraane. Toiduga manustamisel võivad glükoalkaloidid kahjustada sooleepiteeli, põhjustades nn „lekkiva soole“. Glükoalkaloididel on ka positiivseid omadusi – katsed laboriloomadega on näidatud nende põletikuvastast toimet. Toome lühiülevaate tomatis, paprikas ja baklažaanis sisalduvatest glükoalkaloidest.

See sisu on nähtav ainult liitunud kasutajatele.
Logi sisse Liitu
Loe edasi

Kaunviljatoidud olid vanadel eestlastel au sees

Tänapäeva toitumisnõustajad soovitavad teaduslikele tõendustele tuginedes süüa päevas paar peotäit kaunvilju, kuid ainuüksi kogemuse põhjal hindasid kaunvilju toitvateks ka vanad eestlased. Ajal, mil maarahvas pidi leppima vähetoitva aganaleivaga, liha oli vähe ja kartulit veel ei tuntud, söödi Eestis palju herneid, ube ja läätsi.

Loe edasi