Kinoa

Sissejuhatus

Kinoa on üha enam populaarsust koguv teraviljalaadne toiduaine, mis sobib menüüd hästi mitmekesistama näiteks riisi või tatra asemel. Paljudele aga on kinoa on veel võõras ning harjumatu. 

Artikkel annab lühiülevaate kinoa päritolust ning ajaloost, toob välja kinoas leiduvate inimkehale vajalike toitainete sisalduse, selgitab ka antitoitainete sisaldust ja näitab võimalusi, kuidas kinoad menüüs kasutada. 

Kinoa liigiline kuuluvus ning lühiülevaade kinoa ajaloost

Kinoa ehk tšiili hanemalts (Chenopodium quinoa) on õistaim, mis kuulub rebasheinaliste (Amaranthaceae) sugukonda ning on sugulane peedi, lehtpeedi ning spinatiga.^1,2 See on Lõuna-Ameerikast Andide piirkonnast pärit põliskultuur, mida kasvatati juba enam kui 5000 a eKr ja mida on nimetatud „seemnete emaks“.³ 

Hispaanlaste vallutuste tõttu asendati sealsed traditsioonilised toiduained võõramaiste kultuuride, näiteks nisu ja odraga, kinoa kasvatamine jätkus üksnes maapiirkondade väikestes kasvandustes või teiste põllukultuuride, näiteks kartuli- või maisipõldude ääristajana. Kinoad hakati nimetama vaeste inimeste toiduks. 1970ndate lõpus hakati Lõuna-Ameerikas kinoad taas laialdasemalt kasvatama, Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse jõudis kinoa 1980ndatel.⁴

Kinoa toitaineline koostis

Kinoad nimetatakse pseudoteraviljaks, kuna oma peamiste koostisosade poolest sarnaneb see teraviljadega. Kinoa on väga toitaineterikas, makrotoitainetest sisaldab rohkesti valku ja süsivesikuid, sh kiudaineid ja tärklist. 100 grammis kinoa kuivaines on 66,5 g süsivesikuid, millest 8,3 g on kiudained ja 42 g tärklist. Valku sisaldab 13,3 g ja rasva 6,5 g 100 g kohta. Mineraalainetest on kinoa hea või väga hea raua, kaaliumi, magneesiumi, fosfori, tsingi ja mangaani ning vitamiinidest B-grupi vitamiinide (välja arvatud B12) ja E-vitamiini allikas.⁵ Kinoas leidub antioksüdantseid fütotoitaineid nagu nt erinevad fenoolsed ühendid, karotenoidid jt ning hästi tasakaalustatult kõiki asendamatuid aminohappeid.²

Ohud kinoa tarbimisel

Kinoa sisaldab nn antitoitaineid (st toitainete omastamist takistavaid ühendeid) lektiine, oksalaate, saponiine jt, mis asuvad peamiselt seemne väliskihis. Üldiselt on müügilolevaid tooteid eeltöödeldud nii et toitained oleksid parema biosaadavusega ning antitoitainete vaesemad. Kinoa keetmine suurendab ka toitainete biosaadavust.² 

Seega peaksid ka Eestis müüdavad tooted olema eeltöödeldud ega vaja enam loputamist, mida sageli tungivalt soovitatakse kinoa puhul teha.

Kinoa on gluteenivaba toiduaine, kuid tsöliaakiahaige peaks veenduma, et tema poolt tarbitavat kinoad oleks toodetud ja käideldud teistest teraviljadest eraldi, et seal poleks mujalt pärit gluteenijääke. On näiteks leitud, et päevas kuni 50 g kinoa tarbimine iga päev 6 nädala kestel on tsöliaakiahaigetele täiesti ohutu ning hästi talutav.⁶

Üldiselt ei ole inimesed kinoale allergilised, kuid hiljuti on teadusartiklites kirjeldatud mitmeid ja üpris tõsiseid allergiajuhtumeid.²

Kinoa kasutamine menüüs

Kinoast valmistatakse putru, kinoaseemneid võib lisada suppidesse, salatitesse, pajaroogadesse, köögiviljatoitudesse, hautistesse. Kinoa keetmiseks tuleb võtta ühe osa seemnete jaoks kaks osa vett, lasta vesi keema ja hautada 10-15 minutit.

Kinoa sobib suurepäraselt riisi, kuskussi ja pasta asendamiseks. Paisutatud kinoaterad sobivad hommikumüsli sisse, niisama näksimiseks ja küpsetiste lisandiks. Kinoahelbeid kasutatakse müsli, küpsetiste, suppide, putrude ning erinevate magustoitude valmistamisel.⁷

Kinoajahu võib kasutada muffinite, saiade, leibade ja pannkookide retseptides. Ainult kinoajahu kasutades kipub see olema liiga kuiv, seepärast on hea kombineerida seda teiste jahudega või niiskete koostisosadega, kinoajahuga küpsetades tuleb kasutada kergitusainet.^7,8 Kinoajahu kasutamisel koos maisi või nisujahuga on välja pakutud järgmised kinoajahu osakaalud: leivas 10-13%, nuudlites ja pastas 30-40%, magusates küpsistes 60%.³

Kokkuvõte

Kinoa on toitaineterikas gluteenivaba toiduaine, mis on Lõuna-Ameerika põlisrahvaste toidulaual olnud juba aastatuhandeid. Kinoa on hea valgu- ja kiudainete ning oluliste mikroelementide, nt magneesiumi-, raua-, folaadi- ning tsingiallikas. Lisaks sisaldab kinoa antioksüdantseid fütotoitaineid ning kõiki üheksat asendamatut aminohapet.  

Kinoa kasutusvõimalused on mitmekesised: sellest võib teha putru, lisada suppidesse ja hautistesse, aga ka küpsetistesse ning magustoitudesse. Seda võib kasutata seemnetena, jahuna, helvestena.
Kinoa on hea toiteväärtusega toiduaine, mis võiks regulaarselt kuuluda iga inimese menüüse. 

Kasutatud allikad:

1. Vikipeedia vaba entsüklopeedia. (2022). Kasutatud 16.04.2023, https://et.wikipedia.org/wiki/T%C5%A1iili_hanemalts 
2. Jan, N., Hussain, S. Z., Naseer, B., Bhat, T. A. (2023). Amaranth and quinoa as potential nutraceuticals: A review of anti-nutritional factors, health benefits and their applications in food, medicinal and cosmetic sectors. Food Chemistry: X, 28;18:100687. 
3. Valencia-Chamorro, S. A. (2003). Encyclopedia of Food Sciences and Nutrition. 2nd edition. Academic Press (lk 4895-4902).
4. Kubala, J., Gunnars, K. (Medically reviewed by Katherine Marengo). (2023). 8 Evidence-Based Health Benefits of Quinoa. Kasutatud 18.04.2023, https://www.healthline.com/nutrition/8-health-benefits-quinoa
5. Kinoa, valge, kuivaine. NutriData toidu koostise andmebaas. Kasutatud 26.11.2023, https://tka.nutridata.ee/et/toidud/2602
6. Zevallos, V. F., Herencia, L. I., Chang, F., Donnelly, S., Ellis, H. J., Ciclitira, P. J. (2014). Gastrointestinal effects of eating quinoa (Chenopodium quinoa Willd) in celiac patients. American Journal of Gatroenterology, 109(2):270-8. 
7. Tooted hirsist ja kinoast. Toitumisterapeudi Maire Vesingi koduleht. (2015). Kasutatud 22.04.2023, https://eritoitumine.ee/toiduained/gluteenita-toiduained/tooted-hirsist-ja-kinoast/ 
8. Hill, A. (2018). The 12 Best Substitutes for Self-Rising Flour. Kasutatud 22.04.2023 https://www.healthline.com/nutrition/self-rising-flour-substitutes