Hädavajalik mikromineraal jood

Autor: Helena Silla (toitumisnõustaja)

07.02.2024

Joodipuudust peetakse levinud probleemiks ja kõige sagedasemaks kilpnäärmehaiguste põhjuseks.1 Ema rasedusaegne joodipuudus võib imikul põhjustada kasvupeetust ja vaimset alaarengut.2 Joodi inimkehas ei sünteesita, seda tuleks saada toidu või toidulisanditega. Erinevalt enamikust teistest olulistest toitainetest ei ole joodipuudus seotud sotsiaalmajandusliku arenguga, vaid pigem geograafiaga. Kohaliku toidu joodisisaldus sõltub mulla joodisisaldusest, madal joodi kontsentratsioon mullas ja vees tähendab ka väikest joodisisaldust taimedes ja joodipuudust loomadel.3

Joodi funktsioonid kehas

Jood on mikrotoitaine, millel on oluline roll kilpnäärmehormoonide sünteesimisel, mis mõjutavad meie ainevahetust kontrollides selle kiirust, samuti termoregulatsiooni ning valkude sünteesi. Joodi kestev defitsiit toob kaasa ka väikelaste kasvu- ja arenguhäireid.1

Imendumine ja ainevahetus

Toiduga saadav jood imendub jodiidina (joodiioon J–) enamasti tõhusalt, kuigi mõnedest joodiallikatest (nt vetikad) pärinev jood on väiksema imendumisvõimega.1 Tervetel täiskasvanutel on jodiidi imendumine suurem kui 90%. Jood väljub vereringest peamiselt kilpnäärmehormoonide ja neerude kaudu. Piisava joodivaru puhul ei võta kilpnääre vastu rohkem kui 10% imendunud joodist. Kroonilise joodipuuduse korral võib see aga olla üle 80%.

Terve täiskasvanu keha sisaldab 15-20 mg joodi, millest 70-80% on kilpnäärmes. Kroonilise joodipuuduse korral võib kilpnäärme joodisisaldus langeda alla 20 μg. Joodirohke pinnasega piirkondades viiakse kilpnäärmesse täiskasvanul umbes 60 μg joodi päevas, et tasakaalustada kadusid ja sünteesida vajalikul määral kilpnäärmehormoone. Üle 90% tarbitud joodist eritub lõpuks uriiniga, väljaheites on vaid väike kogus.4

Eesti riiklikud soovitused joodi päevaste tarbimiskoguste kohta:

Lapsed:

  • 6 – 11 kuud 60 µg
  • 12 kuud – 5a 90 µg
  • 6 – 9a 120 µg

Naised ja mehed: 150 µg

Rasedad: 175 µg

Imetavad emad: 200 µg.

Joodipuuduse soodustajad

Joodipuudust võib süvendada seleeni, raua või A-vitamiini puudus. Uuringud on näidanud, et raualisandi manustamine joodi- ja rauapuudusega lastel võib parandada joodi imendumist.4,5

Paljudes toiduainetes esineb looduslikult goitrogeene – ühendeid, mis võivad joodi ainevahetust ja kilpnäärmefunktsiooni negatiivselt mõjutada. Eriti haavatavad goitrogeenidega kokkupuute suhtes on imikud ja väikelapsed. Probleeme ei teki, kui toiduvaliku joodisisaldus on normaalne ja kehas joodipuudust ei esine.4,5

Goitrogeene sisaldavad toiduained3,4,5
  • Maniokk, liimaoad, linaseemned, sorgo, bataat.
  • Ristõielised köögiviljad – kapsad (sh ka lehtkapsas, lillkapsas ja brokoli), kaalikas, naeris ja raps.
  • Soja ja hirss sisaldavad flavonoide, mis võivad pärssida kilpnäärmehormoone mõjutava ensüümi türeoidperoksüdaasi (TPO) aktiivsust.

Tööstuslikud või põllumajanduslikud saasteained, mis satuvad toitu ja vette, võivad samuti olla goitrogeensed. Ning rinnapiima madalat joodisisaldusega seostatakse ka suitsetamisega – võimalikuks põhjuseks on sellest tingitud  piimanäärmete joodi omastamise võime halvenemine.1

Joodi allikad

Joodi (jodiidina) leidub keskkonnas laialdaselt, kuid see on ebaühtlaselt jaotunud. Paljudes piirkondades on liustikest, üleujutustest ja erosioonist tekkinud leostumine (mineraalainete väljauhtumine mullast liikuva pinnasevee toimel) jodiidikoguseid pinnasest vähendanud ning enamik jodiidi leidub seetõttu ookeanides. Jodiidi kontsentratsioon merevees on ligikaudu 50 μg/l. Joodiioonid merevees oksüdeeritakse elementaarjoodiks, mis aurustub atmosfääri ja viiakse vihmaga tagasi pinnasesse. Joodiringlus on aga paljudes piirkondades aeglane ja puudulik jättes pinnase ja joogivee joodivaeseks. Nendes muldades kasvatatavad põllukultuurid on madala joodisisaldusega, vaid kuni 10 μg kilogrammi kohta, samas kui piisavalt joodi sisaldavas mullas on see näitaja ligikaudu 1 mg/kg.4

Enamiku toitude ja jookide joodisisaldus on tegelikult madal. Üldiselt annavad tavaliselt tarbitavad toiduained 3…80 μg joodi portsjoni kohta, mis on igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ebapiisav. Merelist päritolu toiduainetel on suurem joodisisaldus, sest meretaimed, -kalad ja koorikloomad kontsentreerivad joodi mereveest.3,4 Ühes Ida-Aafrikas läbi viidud uuringus leiti, et joodi kontsentratsioon kalanahas on suurem kui kalafilees ja joodi kontsentratsioon filees näib suurenevat koos kala suurusega.6

Joodi esineb suurtes kogustes teatud merevetikates ja neid tihti tarbiv elanikkond võib saada toiduga liiga palju joodi. Näiteks Jaapani rannikualade elanikel, kelle menüüs on rohkesti merevetikaid, on märkimisväärselt kõrge joodi tarbimine, 50–80 mg päevas. Mõnikord võib joodi saada ka teatud põhjavee kihtidest võetud joogivee või joodiga desinfitseeritud vee kaudu.3,4

Eestis joogiveena kasutatavates põhjaveekihtides ei tohiks joodi leiduda, aga samas puudub kohustus selle sisaldust määrata (Joogivee kvaliteedi ja kontrollinõuete määrus 61).7,8,9,10

Toiduainete joodisisaldust mõjutavad ka joodi sisaldavad ühendid, mida kasutatakse kastmisel, väetistes ja loomasöödas.4 Piima ja piimatoodete joodisisaldus varieerub oluliselt sõltuvalt joodi kontsentratsioonist loomasöödas ja lüpsmisel joodi sisaldavate desinfektantide kasutamisest. Talvise piima joodisisaldus on harilikult suvise piima omast kõrgem. Sõltuvalt kanasööda joodisisaldusest võivad ka munad olla oluliseks joodiallikaks.1

Köögiviljades ja puuviljades mõjutab joodikogust peamiselt selle esinemine mullas, samuti kastmisel ja väetistes kasutatavad joodi sisaldavad ühendid. Joodisisaldus võib varieeruda vahemikus 10 μg/kg joodipuudusega pinnases kasvatatud taimede puhul kuni 1 mg/kg taimede puhul, mida kasvatatakse piisava joodikogusega mullas.5

Joodikogus 100 g kohta Nutridata andmebaasi põhjal:

Rikkalikud allikad (≥30 µg/100 g)

  • Agar-agar 36000 µg;
  • Erinevad vetikad 1500-20000 µg (millest kelp on kõige suurema joodisisaldusega);
  • Jodeeritud ja pan-sool 2100-2200 µg;
  • Erinevad vegantooted “Happy V” 500-900 µg;
  • Tursamaks, konserveeritud 370 µg;
  • Sojahakkmass 270 µg;
  • Erinevad juustud – kuni 200 µg (millest Emmentali juust on kõige suurema joodisaldusega); 
  • Austrid 180 µg;
  • Must ja punane kalamari 140 µg;
  • Angerjas, krevetid, luts, meriforell, konserveeritud vürtsikilu ja sardiinid, skumbria, tuunikala, räim, lõhe, heeringas ja konserveeritud anšoovised õlis 30-60 µg;
  • Toortatrajahu 80 µg;
  • Nelk 51 µg;
  • Ghee 44 µg;
  • Keedetud muna 43 µg

Jodeeritud sool

Joodipuuduse leevendamiseks on soovitatav kasutada tavalise soola asemel jodeeritud soola ning naatriumi liigtarbimise vältimiseks vähendatud naatriumisisaldusega pan-soola, millele on samuti lisatud joodi.1,2 Soola jodeerimise programmid, mida rakendavad paljud riigid, on vähendanud joodipuuduse levimust kogu maailmas.11 

Jodeeritud soola kasutamine hoidistamisel võib anda kõrvalmaitseid ja vallandada ootamatuid keemilisi protsesse.12 Jodeeritud sool tuleks lisada toidu valmistamisel alles valmis roale, kuna kuumutamise käigus joodikogus toidus väheneb sõltuvalt kuumtöötluse ajast ja viisist.13

Joodi ala- ja ületarbimise ohud

Joodipuudusel on mitmeid kahjulikke mõjusid kasvule ja arengule. Raseduse ajal ja varases imikueas võib joodipuudus põhjustada pöördumatuid tagajärgi, nagu vaimne alaareng ja kretinism. Kriitiline joodivaegus võib viia isegi raseduse katkemiseni.2,4,11 Ühes uuringus leiti, et beebid, kelle emadel oli raseduse ajal joodipuudus, kasvasid suurema tõenäosusega üles madalama IQ ja teiste intellektuaalsete viivitustega.2 Joodipuuduse sümptomid lastel võivad olla aeglane suguline areng, vaimse arengu peetus, tähelepanuhäired, hüperaktiivsus ja õpiraskused,4,11 täiskasvanutel vaimse funktsiooni halvenemine, vähenenud tööviljakus, struuma ja hüpertüreoidism. Joodipuudus soodustab suurenenud kilpnäärme vastuvõtlikkust kiirgusele ning olla seotud kilpäärmevähi suurenenud riskiga.4,11

Kuigi jood on kilpnäärme tervisele oluline, võib liiga palju joodi kilpnäärmele hoopis negatiivset mõju avaldada – seepärast ei tohiks joodi toidulisandeid võtta ilma arsti soovituseta. Joodi manustamine üle 1,1 mg päevas võib olla kahjulik ja põhjustada ägedat ja/või kroonilist mürgitust. Joodimürgituse riskirühma kuuluvad need, kellel juba esineb kilpnäärmehaigus, eakad, veel sündimata lapsed ja vastsündinud. Joodimürgitus võib põhjustada türeoidiiti, hüpotüreoidismi ja kilpnäärme ületalitlust ning soodustada kilpnäärmevähki. Suukaudsel manustamisel tekkiva joodimürgituse kliinilised tunnused võivad ulatuda kergetest kuni rasketeni. Kergemad sümptomid hõlmavad seedetrakti ärritust, iiveldust, oksendamist ja kõhulahtisust, raksemad juhud aga võivad areneda deliiriumiks, stuuporiks ja šokiks, kuigi on harva surmavad.14

Kokkuvõte

Et saada toiduga piisav kogus joodi, peaks menüü olema võimalikult mitmekesine – sööge kala ja mereande ning piimatooteid, maitsestage toite joodi sisaldava pan-soola, jodeeritud soola või erinevate vetikatega. Et joodi kadu toidu valmistamisel oleks võimalikult väike, tuleks vältida toidu liigset kuumutamist ning jodeeritud sool tuleks lisada toidu valmistamise lõpus. Arvestama peaks, et rasedate ja imetavate emade joodivajadus on suurem, kuna jood on vajalik loote ja imiku aju arenguks.

Kasutatud kirjandus:

  1. Pitsi, T., et al. (2015). Eesti toitumis- ja liikumissoovitused. Tervise Arengu Instituut.
  2. Iodine status worldwide: WHO Global Database on Iodine Deficiency. (2004). World Health Organization. Kasutatud 23.11.23, Iodine status worldwide: WHO Global Database on Iodine Deficiency
  3. Rohner, F., Zimmermann, M., Jooste, P., Pandav, C., Caldwell, K., Raghavan, R., Raiten, D. (2014). Biomarkers of Nutrition for Development—Iodine Review. Journal of Nutrition,144(8): 1322S–1342S.
  4. Zimmermann,  M. B. (2009) Iodine Deficiency. Endocrine Reviews, 30(4);376–408.
  5. Sorrenti, S., Baldini, E., Pironi, D., Lauro, A., D’Orazi, V., Tartaglia, F., Tripodi, D., Lori, E., Gagliardi, F., Praticò, M., Illuminati, G., D’Andrea, V., Palumbo, P., Ulisse, S. (2021. Iodine: Its Role in Thyroid Hormone Biosynthesis and Beyond. Nutrients,13(12): 4469.
  6. Eckhoff, K., Maage, A. (1997). Iodine Content in Fish and Other Food Products from East Africa Analyzed by ICP-MS. Journal of food composition and analysis, 10(3);270-281. 
  7. Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid (2019). Riigi Teataja, määrus nr. 61. Kasutatud 23.11.23, Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded–Riigi Teataja
  8. Tartu joogivee kvaliteedinäitajad. Tartu Veevärk. Kasutatud 09.03.2023, Tartu joogivee kvaliteedinäitajad – Tartu Veevärk (tartuvesi.ee)
  9. Toorvee omadused, Tallinna Vesi. (2022). Kasutatud 09.03.2023 VL-22-604-Veepuhastusjaam-hudrant-2-Jarvevana-tee-3-Tallinn.pdf (tallinnavesi.ee)
  10. Tartu Veevärgi laborijuhataja Maigi Külmaga kirjavahetus 09.03.2023.
  11. Iodine – Health Professional fact sheet. (2022). National Institutes of Health. Kasutatud 09.03.2023 Iodine – Health Professional Fact Sheet (nih.gov)
  12. Lisanditega soolad. Eesti Soolakaubanduse koduleht. Kasutatud 09.03.2023, Lisanditega soolad – Eesti Soolakaubandus OÜ
  13. Rana, R., Raghuvanshi, R.S. (2011). Effect of different cooking methods on iodine losses. Journal od Food Science and Technology, 50(6): 1212–1216.
  14. Southern, A., Jwayyed, S. Iodine Toxicity. In: StatPearls [Internet]. Treasure Island (FL): StatPearls Publishing; 2023 Jan.