Süsivesikud toidus & inimkehas

Südame-veresoonkonnahaiguste riski suurendavad kiired süsivesikud

Südame-veresoonkonna tervist silmas pidades räägitakse peamiselt rasvadest – küllastunud loomsetest rasvadest ja ka kookosrasvast, ning kardetaksegi just toidurasvu. Vähem seostatakse südame tervisega süsivesikuid. Samas aga tuleb teadlastelt hulganisti tõendeid selle kohta, et probleemiks pole niivõrd toidust saadavad looduslikud toidurasvad kui hoopis rafineeritud süsivesikutega liialdamine. 

Fruktoos – sõber või vaenlane?

Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab, et lisatud suhkrute tarbimine peaks jääma alla 10% päevasest toiduenergiast (2020. aastal leiab juba soovitust alla 6,5%). Kõige enam saadakse lisatud suhkruid karastus- ja mahlajookidest, mis on magustatud põhiliselt glükoosi-fruktoosisiirupiga. Viimaste aastakümnete toitumisuuringutest tuleb selgelt esile fruktoosi kõrge tarbimine, osaliselt tänu just magustatud karastusjookidele.

Suhkur ja ajutegevus

Meie keha ihaleb süsivesikuid ja seda põhjusega - kõige kiiremini saab keha rakkude jaoks vajalikku energiat kätte just süsivesikutest glükoosi näol.  Kuna glükoosivarusid ei jätku väga pikaks ajaks, oleme loodud iga natukese aja tagant midagi sööma. Ja kui meie toit sisaldab süsivesikuid, saab keha toimetamise jaoks ka kiirelt vajaliku energia kätte.

Suhkur ja muud magustajad

Magustajatena kasutatakse toitudes ja jookides nii lauasuhkrut kui ernevaid naturaalseid magustajaid, samuti on kasutusel suur hulk suhkruasendajaid. Viimaseid on nii loodusliku päritoluga kui sünteetilisi. Suhkruasendajaid kasutatakse laialt light-toodetes, kuna need annavad suhkrust vähem või ei anna üldse kaloreid. Samas ajab suhkruasendajate lai valik tarbijad sageli segadusse. Missuguseid suhkruasendajaid tuleks eelistada? Või tuleks mõnda neist lausa vältida?

Problemaatiline suhkur

Asjatundjad kinnitavad, et inimkond alustas rafineeritud suhkru tarbimist alles ligikaudu 2000 aastat tagasi, mil õpiti seda valmistama suhkruroost. Kuid suhkrut tarbiti minimaalselt, hüppeline kasv on toimunud alles viimase paarisaja aasta jooksul. Hinnanguliselt tarbiti nn arenenud maailmas aastal 1700 suhkrut keskmiselt umbes 2 kg inimese kohta, see kogus andis vähem kui 1% toidukaloritest. Aastal 1800 söödi suhkrut inimese kohta umbes 9 kg, aastal 1900 aga erinevatel andmetel juba 30-45 kg.

Kolm eksootilist magustajat

Vaatame lähemalt, mis on magustav imemari, magus jamsslehik ja magusmaranta. Kõik need kolm eksootilist magustajat on pärit Aafrikast.

Suhkrut palmidelt

Palmid, keda Rootsi loodusteadlane Carl Linne kutsus taimeriigi printsideks, seostuvad meile sageli kaugete eksootiliste maadega. Tegemist on majesteetlike taimedega, kelle mitmekesisus ja arvukus on üllatavalt suur. Tänaseks on kirjeldatud üle 2600 palmiliigi 184 perekonnast. On ka mitmeid palmiliike, keda kasutatakse palmisuhkru tootmiseks. Suhkrut toodetakse peamiselt palmide õisikuvarte mahlast, meepalmi puhul aga tüvest.

Kiudaineterikas toit – abimees tervise hoidmisel

Süsivesikud on meie toidus esmase tähtsusega. Nad on hästi kättesaadavad, odavad, kõrge energeetilise väärtusega ja neid on lihtne säilitada. Süsivesikud on organismile oluliseks energeetiliseks materjaliks, samuti haakub süsivesikutega üks inimorganismi jaoks oluline “kuum” ühenditerühm – kiudained ehk mitteseeditavad süsivesikud.

Glükeemiline indeks (GI) ja glükeemiline koormus (GK)

Veresuhkru tase tõuseb siis, kui süüakse süsivesikuid sisaldavat toitu. Sama kaloraažiga süsivesikuterikastel toitudel on tervise seisukohast oluline erinevus sõltuvalt sellest, missuguseid süsivesikuid nad sisaldavad. Süsivesikute eristamiseks lähtudes nende mõjust veresuhkru tasemele ongi välja töötatud kaks näitajat: glükeemiline indeks (GI) ja glükeemiline koormus (GK).

Mida kujutavad endast süsivesikud?

Inimkeha on loodud töötama peamiselt süsivesikukütusel. Energiat saame ka valkudest ja rasvadest, kuid kõige tähtsamaks energiaallikaks on siiski süsivesikud – need annavad umbes poole meile vajalikest kaloritest. Toiduga saadavad süsivesikud võib jagada kiiresti vabanevateks ehk kiireteks ja aeglaselt vabanevateks ehk aeglasteks süsivesikuteks – vastavalt sellele, kui kiiresti need organismis imenduvad.

Resistentne tärklis

Viimasel ajal kohtame uut mõistet „resistentne tärklis“ paljudes artiklites ja toitumisalastes raamatutes, ning erinevad uuringud on näidanud selle tärklisevormi kasulikkust tervisele.

Mis on resistentne tärklis ning milles väljendub tema tervislikkus?