D-vitamiin

Sissejuhatus

Põhjamaades, sealhulgas ka Eestis, võib sügis- ja talvekuudel vähese päikesevalguse tõttu organismi D-vitamiini tase langeda liiga madalale ja tekkida D-vitamiini puudus. Kuna D-vitamiin on kehas seotud mitmete oluliste protsessidega, siis võib D-vitamiini puudus terviseprobleeme põhjustada. Anname erialastele allikatele toetudes lühikese ülevaate D-vitamiini olemusest, selle vajalikkusest ja tarbimissoovitustest.   

D-vitamiini saadavus ja vormid

D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mis on tuntud ka päikesevalguse vitamiinina, sest inimese organism toodab seda – täpsemalt vitamiini D3 ehk kolekaltsiferooli – otsese päikesevalguse toimel. Lisaks on D-vitamiini erinevaid vorme võimalik saada ka toidust, kuid vähesed toiduained sisaldavad seda märkimisväärses koguses.1 

Vitamiini D3 leidub mõningates loomset päritolu toitudes, nagu näiteks sardiinid, heeringas, tuunikala, makrell, lõhe, forell, tursamaksaõli, munakollased ja maks. Samuti võivad D-vitamiiniga olla rikastatud margariinid, õlid, leib ja mõned taimepõhised joogid, nagu näiteks soja- ja riisijook, mis sisaldavad lisatud D-vitamiini. Vitamiini D2 ehk ergokaltsiferooli leidub taimsetes allikates, näiteks mõnes seeneliigis.2

D-vitamiini vajalikkus

D-vitamiini on peamiselt vaja 

  • kaltsiumi ja fosfori piisavaks omastamiseks; 
  • luude ja hammaste arengu ja tugevuse tagamiseks; 
  • vere hüübimise ja südametegevuse töö toetamiseks; 
  • infektsiooni- ja diabeediriski vähendamiseks.2

D-vitamiini vaegus on probleemiks enamikes maailma riikides, sealhulgas Põhja-Ameerikas ja Euroopas. See võib tuleneda puudulikust toitumisest, sest vaid vähesed toidud sisaldavad piisavas koguses D-vitamiini, kuid ka päikesevalguse vältimisest ja päikesekaitsekreemide liigsest kasutamisest. D-vitamiini vaegus on suur probleem, sest see võib olla seotud paljude haigustega.3 Nimelt võib tõsine D-vitamiini puudus põhjustada lastel rahhiiti ja täiskasvanutel luude pehmenemist ehk osteomalaatsiat. D-vitamiini vaegust seostatakse osteoporoosi ja luumurdude suurema esinemissagedusega kukkumistel.4 

D-vitamiinil on vajalik kaltsiumi homöostaasis ja luude ainevahetuses, kuid viimase kahekümne aasta jooksul tehtud uuringud on viidanud D-vitamiini olulisusele veel mitmetes bioloogilistes protsessides.3 Näiteks on leitud seoseid D-vitamiini vaeguse ja kõrge vererõhu ning südame-veresoonkonna haiguste riski suurenemisega, vähktõve suurema esinemissagedusega, lihas- ja luuvalu, migreeni ning ka psühhiaatriliste häiretega, nagu skisofreenia, dementsus või depressioon. Samas tunnistatakse, et tõendid D-vitamiini mõju kohta südame-veresoonkonna ja psühhiaatriliste haiguste ennetamises ja ravis on veel puudulikud.4

D-vitamiini tarbimissoovitused ja toksilisus

D-vitamiini puudust ei seostata tavaliselt märgatavate sümptomitega, välja arvatud juhul, kui vaegus on juba tõsine. Seega ei teagi enamik inimesi enne vereanalüüsi, et neil on D-vitamiini puudus.1

Inimkeha D-vitamiini taseme parim näitaja on seerumi 25(OH)D kontsentratsioon. 4 D-vitamiini soovitatava taseme osas pole maailmas ühtset kokkulepet. Erinevate riikide vastavates juhistes peetakse piisavaks seerumi 25(OH)D kontsentratsiooni 50 nmol/l või 75 nmol/l, kontsentratsioon alla nende näitajate viitab ebapiisavale D-vitamiini tasemele vereseerumis. Eestis peetakse normi alumiseks piiriks 25(OH)D taset 75 nmol/l.5 

Kuigi D-vitamiini vaegus võib mõjutada kõiki, on teatud inimrühmad suuremas ohus. Näiteks neil, kes on läbinud maovähendusoperatsiooni, võib väheneda võime toidust D-vitamiini omastada, mis suurendab D-vitamiini vaeguse riski. D-vitamiini omastamise võime võib olla vähenenud ka tsöliaakiat, põletikulist soolehaigust, tsüstilist fibroosi või kroonilise pankrease puudulikkust põdevatel inimestel. Ka vanematel inimestel ja neil, kellel on tumedam nahatoon või kes viibivad väljas vähe aega, on suurem D-vitamiini puuduse oht, kuna päikese mõjul toodetava D-vitamiini kogus on väiksem. Lisaks esineb D-vitamiini puudus sagedamini ülekaalulistel inimestel.1 Samuti on söömishäiretega inimestel tasakaalustamata toitumise tõttu, aga ka veganitel D-vitamiini puuduse tõenäosus suurem.4 

Riskirühmas on ka vastsündinud, kelle luustik areneb väga kiirelt.4 Vastsündinute D-vitamiini varud sõltuvad suuresti ema organismi D-vitamiini tasemest. Kuna rinnapiim ei pruugi piisavalt D-vitamiini sisaldada ja ka vastsündinu eksponeeritus päikesevalgusele ei pruugi olla piisav, siis soovitatakse alates teisest elunädalast kuni teise eluaasta lõpuni anda lastele D-vitamiini rasvlahustuva preparaadina 10 µg (400 IU) päevas. D-vitamiini rasvlahustuva preparaadi all mõeldakse õlilahuselist toidulisandit, mis sisaldab ainult vitamiini D3.2 

Nii lastel kui täiskasvanutel on seerumi 25(OH)D kontsentratsioon üldiselt kõige madalam hilistalvel ja varakevadel, mil päikesevalgust on vähem. Vitamiini D3 vajadus lastel ja täiskasvanutel (kuni 60 aasta vanustel) on 10 µg (400 IU) päevas. Juhul, kui tavatoit ja viibimine õues ei taga piisavat vitamiinikogust, võib olla vajalik rikkalikult D-vitamiini sisaldavate toiduainete või vastava toidulisandi tarbimine. Eakatel (üle 60 aasta vanused) on D-vitamiini päevane vajadus kõrgem (20 µg), mistõttu neile on igal juhul soovitatav D-vitamiiniga rikastatud toitude tarbimine või vajadusel ka D3 vitamiini lisandi manustamine.2

Liiga suured D-vitamiini kogused on toksilised. D-vitamiini mürgistus võib tekkida selle vitamiini liigtarbimisest toidulisandina.2 Vereseerumi 25(OH)D kontsentratsiooni taset üle 125-150 nmol/l tuleks vältida. Taset üle 250 nmol/l võib pidada ebasoovitavalt kõrgeks ja 350 nmol/L juba toksiliseks.5

Toidust aga D-vitamiini liiga palju saada pole praktiliselt võimalik. Samuti ei saa keha päikesevalguse toimel liiga palju D3-vitamiini, kuna tal on olemas teatud kaitsemehhanismid.
Äge D-vitamiini mürgistus põhjustab enamasti hüperkaltsiuuriat ehk kaltsiumi väljutamist uriiniga ja hüperkaltseemiat ehk kaltsiumitaseme tõusu veres, millega kaasnevad segasussümptomid, oksendamine ja lihasnõrkus. Krooniline D-vitamiini mürgistus võib põhjustada luude demineraliseerumist ja valu.4 

Seetõttu on täiskasvanute ja 11–17-aastaste noorukite maksimaalseks ohutuks tarbimiskoguseks ehk tarbimise ülempiiriks toidust, rikastatud toidust ja toidulisanditest kokku kehtestatud 100 µg (4000 IU) päevas. Nooremate laste ülempiir on 50 µg (2000 IU) päevas ja imikutel (vanus kuni 12 kuud) 25 µg (1000 IU) päevas.2

Kokkuvõte

D-vitamiin on vajalik mikrotoitaine mitte ainult luude jaoks, vaid ka mitmete kehas toimuvate protsesside toimimiseks. Seepärast on soovitatav rikastada oma toiduvalikut rohkelt D-vitamiini sisaldatavate toiduainetega, nagu näiteks rasvane kala, ning viibida regulaarselt mõõdukal määral päikese käes (päikesega liialdamine on teatavasti nahale ohtlik). Enne täiendavat D-vitamiini tarbimist toidulisandina peaks kontrollima D-vitamiini sisaldust veres, et optimeerida tarbimisannust. 

Vereseerumi 25(OH)D kontsentratsiooni 75 nmol/l peetakse minimaalseks, liigse D-vitamiini toksilisuse tõttu peaks seerumi 25(OH)D kontsentratsiooni hoidma mitte üle 125- 150 nmol/l.

Kasutatud allikad:

  1. Petre, A. (Medically reviewed Kubala, J.). (2021). Can Vitamin D Deficiency Cause Weight Gain? Kasutatud 12.09.2022, https://www.healthline.com/nutrition/low-vitamin-d-and-weight-gain
  2. Eesti toitumis- ja liikumissoovitused. (2015). Tervise Arengu Instituut. Tallinn, lk 137-143.
  3. Dusso, A. S., Brown, A. J., Slatopolsky, E. (2005). Vitamin D. Am J Physiol Renal Physiol, 289 (1), 8-28.
  4. Chang, S. W., Lee, H.-C. (2019). Vitamin D and health – The missing vitamin in humans. Pediatr Neonatol, 3, 237-244.
  5. https://synlab.ee/arstile/laboriteatmik/tulemuste-interpretatsioonid/immuunuuringud/vitamiin-d-s-vit-d-25-oh-2/