Kaunviljatoidud olid vanadel eestlastel au sees
Tänapäeva toitumisnõustajad soovitavad teaduslikele tõendustele tuginedes süüa päevas paar peotäit kaunvilju, kuid ainuüksi kogemuse põhjal hindasid kaunvilju toitvateks ka vanad eestlased. Ajal, mil maarahvas pidi leppima vähetoitva aganaleivaga, liha oli vähe ja kartulit veel ei tuntud, söödi Eestis palju herneid, ube ja läätsi.
Kaunvilju on toiduks tarvitatud juba väga ammu
Pole täpselt teada, millal need Eesti aladele jõudsid, kuid sõna „hernes“ esineb kõigis läänemeresoome ja balti keeltes. Herneteri on näiteks 11. sajandist pärit arheoloogiliste leidude hulgas (Iru linnusest ning Kuusalu Pajulinnast), leitud on ka põldube.
Kirjalikke andmeid kaunviljade kasvatamise kohta on Eestis alates 14. sajandi esimesest poolest, mil Tallinna piiskopi vakuraamatu andmetel laekus talupoegadelt koormisena muuhulgas hernest. 17. sajandist on teada, et Lääne- ja Põhja-Eesti mõisnikud kasvatasid herneid, nende all oli pisut vähem kui üks protsent külvipinnast. Järgmise sajandi kohta märgib pastor ja koduuurija August Wilhelm Hupel, et herneid külvas küll iga talu, kuid põhja pool vähem kui lõunapoolsetel aladel. Siiski kasvatati Eestis nii herneid kui põldube 18.-19. sajandil rohkem kui tänapäeval.
Teateid läätsede kasvatamisest on alates 18. sajandist, kuid neid kasvatati vähem kui herneid. Kuid veel 19. sajandi lõpul keedeti näiteks Harjumaal regulaarselt läätseleent ja läätsesuppi. Herned ja läätsed kasvasid põllul, põldoad aga kodu juures oaaias, kus neid kasvatati ridades. Aedubade kasvatamine on uuem trend ja levis laiemalt möödunud sajandil.
Kaunvilju söödi supi ja pudruna
Kaunvilju lisati nii teistele toitudele kui tehti neist eraldi roogasid. Herneid ja ube lisati näiteks odratangudest valmistatud toitudele. Nii odrast kui kaunviljadest valmistatud toite peeti sedavõrd tugevateks, et nende juurde enam leiba ei söödudki.
Üks vanemaid toite on soolases vees kupatatud herned ja oad, mida söödi kurnatult ja peoga. Vanemal ajal küpsetati ube ka ahjus kuumas tuhas kasetohu sees. Ubade või herneste juurde rüübati võimalusel piima või hapupiima. Kuivad oad olid kaasas väljas tööd tehes ja lastel koolis. Hiljem, kui kasutusele tulid pannid, praeti herneid, eriti just lastele taskusse panemiseks.
Hernestest ja ubadest keedeti suppi, mida kutsuti leemeks. Veega keedetud leemele lisati keetmise lõpus ka piima. Lõuna-Eestis keedeti suppi ubadest ja hapukapsast.
Hernestest ja ubadest tehti ka putru: kaunvili leotati, keedeti pehmeks ja tambiti uhmris pudruks. Sinna segati juurde ka searasva, väikseid praetud lihatükke koos sibulaga ja harvem kanepivõiet. Hiljem on oaputru tehtud ka hakklihamasinaga. Oa- või hernepudrust vooliti ümmargused või pikergused rusikasuurused käkid, mida söödi käes hoides. Käkkidele rüübati peale piima, ka taari, hapupiimajooki ja jahujooki. Harvem pandi oa- või hernepuder kaussi jahtuma, et lõigata see hiljem viiludeks või kuubikuteks ja anda selliselt lauale.
Läätsedest keedeti samuti leent ja putru. Leent keedeti Lõuna-Eestis liha, rasva või piimaga, Põhja-Eestis tavaliselt piimaga. Läätsepudrule lisati veidi rasva, vahel ka piima. On ka teada, et kui rukkijahu kippus nappima, jahvatati ube leivajahu hulka.
Vanemal ajal ei valmistatud uut toitu mitte iga päev, vaid 1–3 korda nädalas, muudel aegadel seda soojendati. Eriti Lõuna-Eestis keedeti suurel hulgal tangudega herneid, ube ja kapsaid. Soolvees keedeti oad, herned ja tangud valmis ning soojendamisel lisati niipalju piima, et saadi paras supp. Herne- ja osasuppi keedeti vaheldumisi. Eeskätt Põhja- ja Lääne-Eestis lisandus valikusse ka läätsesupp.
Korraga suure koguse toidu valmistamine hakkas kaduma siis, kui taludesse jõudsid korstendega küttekolded, mis ei ajanud enam suitsu sisse – see muutis sagedasema söögitegemise mugavamaks. Tugevamat toitu söödi vanasti õhtul, sest päeval oli pere tavaliselt kodust väljas tööl.
Kartul tõrjus kaunviljad
Suurem muutus toitumises toimus 19. sajandi viimasel veerandil. Tugevamat toitu hakati tihti andma lõunaks ja sööki keetma mitu korda päevas. Põldoa kasvatamine vähenes Põhja-Eestis järk-järgult 19. sajandi lõpul ja kadus paljudes taludes eelmise sajandi algul. Hernest kasvatati aga edasi, Põhja-Eesti taludes püsis hernesupp vähemalt üle nädala toidukorras.
Lõuna-Eestis kasvatati aga ube ja herneid rohkem ning seal püsisid neist valmistatud mitmesugused põlised toidud kauem. Eelmise sajandi esimesel poolel kasvatati setu alal, samuti Võru-, Tartu- ja Mulgimaa taludes endiselt umbes poolel vakamaal (ca 2000 m2) herneid, ja pea igas talus olnud vähemalt oma tarbeks ka põldoad maas. Kuna läätsed lepivad kehvema mullaga, siis kasvatati veel 1920-ndatel aastatel läätsi üksikutes kohtades Läänemaal ja saartel.
Toidulauda muutis tohutult kartuli võidukäik, mis algas 19. sajandi teisel poolel. Lisaks aedviljade osakaalu vähendamisele tõrjus kartul läätsed pea täielikult, vähenes ka herneste ja ubade tarvitamine. Argitoiduks said hoopis keedetud kartulid paksu jahukastmega, millel sees rasvakõrned või pekitükid. Siiski muutus toidulaud tervikuna paremaks ja vaheldusrikkamaks. Rukkileivast kadusid aganad, pannil hakati liha praadima ja pannkooke tegema, aedadesse ilmusid porgandid, aedherned, kurgid, peedid, õunad, pirnid ja marjad, tuntuks said manna ja riis. Algul tehti uusi sööke pidupäevadel, pikapeale said neist argiroad. Ubade ja herneste kasutamine siiski päris ära ei kadunud, kuid need taandusid pigem tavanditoitudeks.
Viimastel aastatel on kaunviljadest uuesti rohkem lugu pidama hakatud
Nende valik on tohutult laienenud ja poodides on saada erineva värvuse ning kujuga ube, läätsi oranžidest mustadeni ning ammusest ajast tuntud herneste kõrvale on ilmunud kikerherned. Vaese mehe söögist on saanud terviseteadliku inimese toit.
Kasutatud allikad:
- Moora, A. Eesti talurahva vanem toit. Ilmamaa, 2007.
- Põltsam, I. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas. Argo, 2002.
- Viires, A. ja Vunder, E. Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998.