Kas sellerimahl on imeravim seedimise parandamiseks, nagu väidab Meditsiinimeedium?

Meditsiinimeediumist võime lugeda ülistuslaulu sellerile ja seda, kuidas sellerimahl ja ainult sellerimahl taastab maohappe täielikult:

„Igapäevane sellerimahla joomine (16 untsi ehk 473 ml) on üks põhjalikumatest viisidest kui mitte kõige põhjalikum viis seedimise tervise parandamiseks. See on väga võimas. Ja pidage meeles, kuigi tänapäeval on palju erinevaid mahlasegusid, mis on teie tervise jaoks fantastilised, peate jooma nimelt sellerimahla, kui teie eesmärk on taastada õige seedimine. Ja ärge laske ennast selle lihtsusest eksitada.

Magu soovib soolhapet taastada ja mahlasegu, mis koosneb 20 koostisosast, tekitaks segadust. Lihtsaim on vahel parim. Magu tahab sellerimahla ja ainult sellerimahla. See on salajane meetod, mis võib kõhuhädadega inimese elu teistpidi keerata.

Sellerimahla tuleb juua tühja kõhuga, sest kõik muu takistab tema mõju. See töötab, sest seller sisaldab ainulaadseid naatriumiühendeid ja need mineraalsoolad on seotud paljude bioaktiivsete mikroelementide ja toitainetega. Kui joote hommikul sellerimahla, soodustab see päeva jooksul söödavate toitude seedimist. Ning neil mineraalsooladel, mikroelementidel ja toitainetel on unikaalne võime taastada mao soolhape täielikult.“

Funktsionaalse toitumise terapeudina soovin teada, kas väidetu leiab kinnitust biokeemiast. Kas selleri koostisosad tõesti suudavad Meditsiinimeediumis lubatud mõju tagada? Vaatleme Meditsiinimeediumi kolme väidet lähemalt.

1. Maohappe taastab selleris sisalduv naatrium

Kui maohape ehk soolhape koosneb vesinikust ja kloorist (HCl), siis oleks asjakohane selgitada, mil viisil täpsemalt saab naatrium (Na) tema tootmist organismis mõjutada. Seda ei tehta. Ka internetist pole siinkirjutajal õnnestunud leida usaldusväärseid teadusallikaid, mis seost naatriumi ja maohappe tootmise vahel käsitleksid või kinnitaksid. Kuivõrd siis saab seda väidet tõena võtta?  

2. Sellerimahl aitab maohappesuse puhul

Siin ei täpsustata, kas sellerimahla joomine aitab kõrge või madala maohappesuse puhul. Meditsiinimeediumi kirjutist lugedes tundub, et see võiks aidata alahappesuse korral. Aga mehhanism, kuidas saab hommikul joodud mahl kogu päeva jooksul kuni õhtusöögini toitude seedimist parandada ja maohapet „täielikult taastada“, jääb ebaselgeks. Hommikul joodu ju imendub ja kaob maost, ning ka imendunud toitained ei püsi vereringes kaua.

3. Sellerimahl aitab keha aluselisemaks muuta

See tundub mingil määral tõele vastavat, sest seller on nii naatriumi- kui kaaliumirikas, ning keha muudavad aluselisemaks kõik kaaliumirikkad toiduained. Samas aga teame, et tänapäevast toiduvalikut arvestades tuleks naatriumirikaste toiduainete tarbimisega piiri pidada. Naatriumit on meil menüüs niigi liiga palju, aga kaaliumit vähe. Ning seller on tegelikult ainuke naatriumirikas köögivili. Selles mõttes tunduvad kõik teised kaaliumirikkad köögiviljad keha aluselisemaks muutmiseks sellerist paremad olevat.

Seedimisest maos ja kaksteistsõrmiksooles

Kuidas seedimine toimib? Toiduvalkude makku sattudes toodetakse seal nende seedimiseks soolhapet. Lisaks sellele toodab magu ka ühendeid iseenda limaskesta kaitseks happe eest (näiteks mao ja ka soolestiku sisepinda katvat lima, mille oluline komponent mutsiin koosneb aminohapetest ja süsivesikutest). Soolhape omakorda aga aitab toota valke lagundavat ensüümi pepsiini, mis samuti koosneb aminohapetest.

Kui aga toit maost edasi kaksteistsõrmiksoolde liigub, on vaja happeline maomahl kuidagi neutraliseerida. Seda teevad bikarbonaadid. Tuntud bikarbonaat on näiteks söögisoodana tuntud naatriumiühend (NaHCO₃), mida ka käepärase vahendina mao liighappesusest tingitud kõrvetiste leevendamiseks kasutatakse. Kuna sellerimahl sisaldab rohkesti naatriumi, võiks selle mõjust seedimisele hakata rääkima alles siin.

Selleks, et seedimist mõjutada, peab aga naatrium sellerimahlast kõigepealt imenduma ning vereringesse ja sealt pankreasenõre koostisse sattuma. Seega saab hommikul joodud sellerimahl päeva jooksul mõjutada mitte maohappe, vaid hoopis hapet neutraliseeriva bikarbonaadi tootmist. Samas aga inimestel naatriumipuudust reeglina ei esine (ehk ei esine siis ka sellest tingitud seedimisprobleeme?), sest seda mineraalainet on tänapäevases toiduvalikus pigem liiga palju. Naatrium on lauasoola komponent (NaCl), aga seda leidub ka ka paljudes muudes toidu lisaainetes.

Selleris leiduvad ühendid võivad hoopis teisel moel seedimist toetada

Seller, nagu ka paljud muud köögiviljad, võivad olla seedimisele kasulikud.

• Mitmetel selleris leiduvatel toitainetel on antioksüdantsed ja põletikuvastased omadused, mistõttu võib seller seedesüsteemi limaskesta tervist ja sel viisil ka seedimisprotsessi toetada.
• Sellerist on leitud näiteks pektiinil baseeruvat polüsahhariidi nimetusega apiumaan, millel on loomkatsetes olnud mao limaskesta parandav ja maosekreedi eritumist reguleeriv toime. See lubab eeldada selleri positiivset toimet seedesüsteemi haavandite korral.
• Samuti tuuakse välja selleris leiduvate kiudainete kasulikkust soolestikule.
• Lisaks rõhutatakse selleri suurt veesisaldust, mis aitab keha hüdreerida.

Soolestiku tervise toetamiseks on aga parem tarbida mitte toiduainetest pressitud mahla, vaid kiudaineterikkaid terviktoiduaineid. Miks? Sest kiudained on toiduks soolestiku tervist toetavatele kasulikele mikroobidele. Nemadki toodavad ühendeid, mis parandavad meie soole limaskesta.

Soole limaskest vajab antioksüdante ja fütotoitaineid, toidumassi aluselisemaks muutmiseks bikarbonaati ja keha aluselisemaks muutmiseks mineraalaineid, eeskätt kaaliumi. Kõiki neid ühendeid leiame aga rohkelt mitte ainult sellerist, vaid taimsest toidust üldse.

Nagu sellerimahla, nii pole mõtet soolestiku tervise huvides tarbida ka näiteks lehtkapsamahla. Toore lehtkapsamahlaga liialdamine võib isegi kahjulik olla, näiteks joodipuuduse korral mõjub see halvasti kilpnäärme tervisele.

Missugused on selleri tõenduspõhised tervislikud omadused?

Teaduskirjandusest leiame, et selleris leiduvad fütotoitained omavad põletikuvastast, vererõhku langetavat ja oksüdatiivset stressi vähendavat toimet. Kasulikud on nii mahl kui seemned, kuid parimad tulemused saadakse seemneekstraktidega (eeskätt vererõhu langetamine ja toime liigestele).

Oluline on aga siinkohal see, et antud kasulikke fütotoitaineid ei leidu vaid selleris, niisugune toime on ka muudes taimedes sisalduvatel fütotoitainetel. Sellest võib järeldada, et sellerimahla toime on sarnane teistele rohelistele taimemahladele. Kui aga võrrelda erinevate köögiviljade toitainetesisaldust, siis jääb seller kindlasti alla lehtkapsale ja mitmetele muudelegi lehtköögiviljadele.

Selleri rohke tarbimine võib probleeme põhjustada

Meditsiiinimeedium on soovitanud juua päevas 473 ml ehk pea pool liitrit sellerimahla. Tegelikult võib selleri rohke tarbimine inimestele aga probleeme tekitada.

Seller sisaldab antitoitaineid ehk toitainete imendumist pärssivaid ühendeid – eeskätt oksalaate, aga ka psoraleene ja goitrogeene. Sellerit peetakse ka üheks pestitsiididerikkamaks köögiviljaks.

Oksalaadid takistavad mineraalainete imendumist ning soodustavad neerukivide (oksalaatkivide) tekkimist vastava soodumusega inimestel.

Psoraleenid on tugevatoimelised valgusega aktiveeruvad ühendid, mis on kantserogeensed ning ei hävi isegi toiduainete kuumtöötlemisel. Nad tõstavad naha tundlikkust valgusele. Psoraleeniderikaste toitudega liialdamine on päikese toimel kaasa toonud tugevaid nahakahjustusi, heledama nahaga inimestel suureneb melanoomirisk. Lisaks nahapõletikule võivad psoraleenid põhjustada nahal ka nn vanaduselaike (tuntud ka maksalaikudena). Kui viibitakse päikese käes, soovitatakse tundlikuma nahaga inimesel psoraleene sisaldavatest toitudest hoiduda.

Goitrogeenid on ühendid, mis takistavad joodi sidumist kilpnäärmes.

Sellerimahla rohke ja pikaaegne tarvitamine ei saa olla tervislik, pigem tuleks soovitada segamahla. Veelgi parem on aga mistahes mahlale eelistada erineva värvusega kiudaineterikkaid köögivilju, sealhulgas ka sellerit.

Kuidas on õige sellerit tarbida?

Ärge minge kaasa sensatsioonimaiguliste soovitustega, mille hulka kuulub ka sellerimahla põhjendamatu fetišeerimine. Ükski toiduaine üksinda, kui tervislik ta ka poleks, ei suuda meile tervist tagada.

Samas – kui menüüs puuduvad üldse köögiviljad, siis võib ka sellerimahla joomist köögiviljade tarbimisele heaks alguseks pidada, kui sellega ei liialdata. Oluline on meeles pidada, et tervislik on igapäevane rohke taimetoit.

Kui aga joote pool liitrit sellerimahla, siis pole hea minna päikesese kätte katmata kehaga.

Mida soovitada? Tehke endale iga päev üks smuuti, kuhu pange lisaks varssellerile ka lehtkapsast, kurki, porgandit ja peeti. Lisaks sööge igal toidukorral aedvilju ja puuvilju. Kõige tervislikum on mitmekülgne toitumine.

Kasutatud allikad:

1. Lokk, K. Aedseller ja selle mõju tervisele. Toitumisteraapia, 2020.
2. Soots, A. Pastinaak, seller ja paljud teised toiduained sisaldavad toksilisi psoraleene. Toitumisteraapia, 2020.
3. Zilmer, M., Rehema, A., Soomets, U., Zilmer, K. Inimkeha põhilised molekulid. Inimorganismi metabolism, Avita kirjastus 2015.
4. Seedimine. www.toitumine.ee
5. Li, M. Y., Hou, X. L., Wang, F., Tan, G. F., Xu, Z. S., Xiong, A.S. (2017).
6. Advances in the research of celery, an important Apiaceae vegetable crop. Critical Reviews in Biotechnology, 38(2), 172-183.
7. Li, P., Jia, J., Zhang, D., Xie, J., Xu, X., Wei, D. (2014). In vitro and in vivo antioxidant activities of a flavonoid isolated from celery (Apium graveolens L. var. dulce). Food Funct, 5(1), 50-6.