Minu elu vähihaigena (miks ja kuidas sai minust toitumisterapeut)

Kõik sai alguse oktoobris 2014, kui tundsin kõhus teravat valu. Olin sel ajal 43-aastane, väga heas füüsilises vormis, tegelesin regulaarselt jooksmise ja suusatamisega ning käisin trennis 4-5 korda nädalas. Sümptomid, mis tekkisid 2014. aasta alguses, olid kergemad kõhuvalud ning väsimus. Pidasin seda kõhugripiks, sest ka teistel oli sarnaseid sümptomeid. Väsimust kurtsin ka perearstile, kes tegi analüüsid. Need olid korras, ja muretsemiseks polnud tookord põhjust, sest kes meist pole tundnud väsimust? 

Ühel nädalavahetusel olin Viljandimaal vanemate juures ja esialgu arvasin, et sõin liiga palju seenesalatit, mida on raske seedida. Öösel tabasid mind aga külmavärinad, millele järgnes palavikuhoog ning terav valu kõhus ei tahtnud kaduda. Pöördusin Viljandi EMOsse, kus tehti vere- ning uriiniproov ning katsuti kõhtu. Kuna kõik proovid olid korras, saadeti mind koju ning soovitati pöörduda naistearsti poole. Esmaspäeva hommikuks sain tasulise aja ning tõttasin kliinikusse. Naisearst tegi ultraheliuuringu ning tunnistas mu jälle terveks. Enesetunne aga ei andnud rahu ning terav valu kõhus ei kadunud. Pöördusin perearsti poole, kes saatis mu ultrahelisse soolestiku läbivaatusele. Seal tehtud uuringu kohaselt tuvastati tuumor, mille tähendust ma tookord veel ei teadnud, sest täpsemat vastust ei saanud. Suunati gastroenteroloogi juurde, kellele vastuvõtuaeg aga oli alles mitme kuu pärast. 

Algas võidujooks ajaga

Nädala lõpus sain tuttava radioloogi juurde vastuvõtule, kes tegi mulle magnettomograafia (MRT) uuringu ning saatis mu pärast seda kohe PERHi EMOsse. Seal tehti mulle kompuuteruuring ning sai selgeks, et tegu on jämesoolevähiga ning metastaasid olid ka maksas. Vähi markerid veres, mida määrati mul tookord esimest korda, olid meeletult kõrged. Arstile otsa vaadates sain aru, et seis oli üsna lootusetu, tegemist oli IV staadiumiga! Samas olid mul juba ostetud piletid puhkusereisideks, ning otsustasin aja maha võtta ning minna enne raskeid raviprotseduure veel nädalaks-pooleteiseks puhkama. Tagantjärgi mõeldes oli see väga õige otsus, kuigi ka kindlasti väga riskantne, kuna sool võis iga hetk täielikult sulguda, sest kasvaja oli niivõrd suur. 

Pärast puhkuselt naasmist alustati uuringute ning keemiaraviga, mida kahtlemata oli väga keeruline taluda, kuid mingi aeg pärast igat raviprotseduuri tundsin end järjest paremini, sest ravi mõjus. Veebruaris teostati operatsioon, mis lõpptulemusena kujunes palju raskemaks ning ka teistsuguseks, kui esialgu planeeritud. Siirded olid jõudnud lisaks soolele ja maksale veel põrna, emakasse, munasarjadesse jne. Tulin sellest välja üksnes tänu tahtejõule, väga heale füüsilisele vormile ning loomulikult ka headele arstidele. Mäletan, kui mu arst luges mulle ette kogu nimekirja organitest, mis olid eemaldatud, ja ütles mulle, et ärgu ma muretsegu, kõik toimib! Tal oli õigus ja olen talle selle eest väga tänulik! Tänu minu vanusele (õigemini noorusele) ja heale füüsilisele vormile ei ärganud ma üles,  stoomikott kõhul. 

Taastumine oli väga raske ja olin tänulik iga nõuande eest, kui keegi mind juhendas

Olin ise nii valuvaigistite mõju all, et ka lihtsamad asjad vajasid õpetamist. Samuti polnud mul õrna aimugi, kuidas kõigi nende voolikute ning kottidega, mis mu kehast väljusid, üldse on võimalik liikuda. Koju jõudes jätkasin liikumist, tehes iga päevaga järjest pikemaid jalutuskäike ning  9 kuu pärast olin tööl tagasi. 

Üks teema, mille kohta ma aga juhendamist ei saanud, oli toitumine

Olen kokku puutunud paljude arstidega ning kõik kinnitasid kui ühest suust – midagi pole vaja muuta. Ainus soovitus, mille sain, oli süüa pähkleid ja juua kohvi, ning keemiaravi ajal ei tohtinud süüa greipi. Pähklid võtsin kohe menüüsse, aga kohviga pole siiani sõbraks saanud. Mõni arst aga ei lubanudki midagi muuta, käskis jätkata söömist nii nagu alati. Mis oli aga minu puhul „nii nagu alati“? Töötasin suures ettevõttes vastutaval ametikohal ning koormus ja stress olid väga suured. Päev koosnes pidevatest koosolekutest ja läbirääkimistest, mistõttu ma söömisele suurt tähelepanu ei pööranud. Küll aga oli mul kirjutuslaua sahtlis alati šokolaadi, sefiiri, komme ja muid maiustusi, mida ma tarbisin päeva jooksul suurtes kogustes. Ei olnud harv juhus, kui sellest mu päevamenüü koosneski. Olin suhkrusõltlane, sest ei suutnud ka vabadel päevadel ilma magusata elada. Kuna ülekaal puudus, siis arvatavasti eeldasid arstid, et mu toitumine on korras. Ka endale tundus nii. Kuna maiustamine kehakaalu ei mõjutanud, siis ma ju võisin endale seda lubada? 

Üritasin lugeda toitumise kohta internetist, kuid see oli ikka väga keeruline ja seal pakutav info vastuoluline. Reklaamid ja kuulutused lubasid teha kiirelt saledaks, aga see sõnum ei olnud ju minu jaoks? Mul ei olnud eesmärgiks saada suveks kiirelt vormi, mina tahtsin saada aru, mismoodi minna edasi nii, et kõht ei valutaks ja seedimine toimiks. Püüdsin otsida abi, sest pidevad gaasid ja kõhuvalu ei lasknud elada. Hakkasin mõningaid toiduaineid välistama, aga mitte asendama, ning halb enesetunne püsis ja energiat ei olnud.

Otsus minna toitumist õppima

Aasta hiljem oli kasvaja tagasi, sain uuesti keemiaravi ning selle lõppedes liitusin uue, immuunsusravimi katseprogrammiga. Proovisin ka hakata tervislikumalt toituma, süües pärast keemiaravi ära terve kaalika, mis mu soolestiku nii gaase täis ajas, et lõpetasin EMOs soolesulgusega.  Kuna seedevaevused püsisid, siis otsustasin selle teema endale selgeks teha ning astusin sügisel 2017 Annely Sootsi Koolituse Tervisekooli. 

Kolmas kord, kui kompuuter näitas, et maksa olid tulnud väikesed metastaasid, olin olnud kuu aega emotsionaalses madalseisus. Pöördusin tagasi nn vana elu juurde, sõin ohtralt magusat, suitsutatud tooteid ja kõike muud, mis mu tavamenüüsse muidu ei kuulunud. Põhjustel, miks kõik nii läks, ei hakka pikemalt peatuma. Kompuutri vastus oli minu jaoks kui äratuskell, sain kohe aru, mida olin valesti teinud. Vereproov aga oli arsti sõnul perfektne, ning ma keeldusin keemiaravist, sest ei soovinud võidelda selle järelmõjudega, mis kestavad aastaid. Arst oli õnneks mõistev ja lasi mul seda teha. Küll pani ta mulle südamele, et need metastaasid hakkavad kindlasti kasvama. 

Koolis toitumist õppides hakkasin menüüsse tervislikke muudatusi sisse viima. Kõige suurem läbimurre tuli aga siis, kui pidime koolipraktika raames 2 nädalat ise GK dieedil olema. Enesetunne paranes iga päevaga. Dieedi alguses oli mul kerge ülekaal, mis arstide sõnul oli hea näitaja, sest siis olevat, mida kaotada, kui keemiaravi algab. Kaal langes iga nädalaga 1-2 kg, mis polnud mu eesmärk, aga tegi olemise kergemaks ja enesetunde suurepäraseks. Rääkimata sellest energiast, mis tekkis! Kui varem võttis iga füüsiline pingutus mind hingeldama, siis nüüd olin liikumise kerguse tagasi saanud. Arst aga oli minu kaalukaotuse pärast väga murelik, ja kui üritasin talle rääkida, et tegelen ka toitumise korrigeerimisega, siis sattus ta paanikasse ja ütles, et seda ei tohi mitte mingil juhul teha. Isegi mind lõpuni kuulamata! Sain aru, et pole mõtet teda ärritada. Igaks juhuks proovisin ära ka kaalu tõstmise dieedi ja kõik toimis, iga nädalaga lisandus 1-2 kg. Sain aru, et olin leidnud ühe valemi, mis töötab. Metastaasid maksas püsisid samas suuruses ja vereproov oli korras. 

Miks arstid kardavad seda, et klient muudab toitumist?

Ma ei teadnud tükk aega, mida arstid kardavad. Kas tervislik ja tasakaalustatud toitumine on nende jaoks voodoo? Vastus saabus palliatiivravi konverentsil osaledes. Seal räägiti patsiendist, keda meditsiin ei saanud kahjuks enam aidata, ning kes oli sellest teada saades läinud sefiiri sööma, mille ta seni oli oma menüüst välistanud. Sain aru, et arstid kardavad, kui lootusetud haiged hakkavad endale elu lõpufaasis piiranguid seadma. Samuti kardavad nad ekstreemseid dieete ning enesepiiratud toitumist. Tegelikult täpselt seda, mis oli olnud minu „nagu enne“ toitumine! Enne olin ju täielikus vitamiinide ja mineraalainete puuduses, samuti puudusid minu menüüs kiudained, seedimine toimis üksnes tänu füüsilisele liikumisele. Veresuhkur kõikus üles-alla ning kui poleks tulnud vähki, siis oleksin suure tõenäosusega saanud II tüüpi diabeedi, mis on ka mu emal. 

Üks mõte veel, mille peale ma polnud kunagi tulnud ja aga mis minu jaoks sellel konverentsil esile kerkis. Nimelt, kust läheb piir meditsiinilise abistamise ning „surnuks ravimise“ vahel? Meie patsientidena ning patsientide lähedastena soovime ju alati, et arstid aitaksid, tihti aga kujunevad ravimine ja operatsioonid patsiendile kahjulikumaks kui ravist loobumine. Kas ravist loobumine tähendab alati automaatselt kiiret surma? Või saab inimene ka ise midagi enda jaoks teha?

Inimene saab ise palju oma tervise heaks ära teha

Miks me üldse loodame 100% ainult mingi kitsa eriala arstidele? Miks ei võiks kohe ravi alguses kaasata ka teisi spetsialiste, kes aitavad toitumise, stressi langetamise ja optimaalse füüsilise koormuse (kui on näidustatud) paika panna? Miks lebavad patsiendid diivanil või haiglavoodis ja ootavad, et arst ja ravimid nendega imet teevad? Isegi lootusetul vähihaigel on alati võimalus end ise aidata ja sellega oma enesetunnet parandada. Pole ju oluline elada pikalt ja piinarikkalt, vaid veeta need aastad, mis sulle on antud, võimalikult täisväärtuslikult. Seda viimast aga pole minu hinnangul võimalik teha, kui inimene ei hoolitse oma toitumise, füüsilise vormi ja stressi maandamise eest, ehk siis ei muuda oma elustiili. 

Tänaseks olen katsetanud erinevaid dieete ja leidnud endale sobiva viisi kehale vajalike toitainete saamiseks. 

Minu menüü põhineb siiani GK põhimõttel, mis tähendab seda, et hoian tarbitavatel süsivesikutel silma peal. Loomulikult olen nn „kiired süsivesikud“ vahetanud välja täisteratoodete, köögivilja ning puuvilja vastu. Minu toidulaual on rohkesti köögivilju (sh kaunvilju), lisaks ka idandeid ning maitsetaimi, mille söömise harjumus mul varem puudus.  Lihasöömisest olen loobunud, kuid minu menüüs on kala ja teised mereannid, mida tarbin 3-4 korda nädalas. 

Ma arvan, et need, kes ei taha end ettekirjutatud menüüdega piirata, võiksid tulla ja õppida vähemalt ühe mooduli Tervisekoolis, et mõista, kuidas teha süüa tervislikult ja valida õigeid toiduaineid, ning milliseid võrratuid maitseid on võimalik tervislikest toiduainetest välja võluda. Kui näiteks mõte ühest lihavabast päevast võib vanemale generatsioonile tunduda ilmvõimatu missioonina, siis koolitus aitab mõista, et taimetoidu osakaalu suurendamine ei ole vaid porgandi ja kapsalehe närimine. See on uute toiduainete avastamine, maitsemeelte arendamine ja tervise parendamine läbi uudsete naudingute. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et alati on kergem tegelda ennetusega kui võidelda tagajärgedega

Tark inimene pidi ju õppima teiste vigadest?  Haiguste tekkimiseks ei pea olema ülekaaluline, ka saledad inimesed peavad oma tervise eest hoolitsema. Kui ka läheb nii, et saadakse raske diagnoos, siis saab ise alati enda jaoks midagi ära teha. Sest tihti pole haiguse põhjuseks ainuüksi geenid, nagu meile meeldib mõelda, vaid just halvad harjumused ning elustiil. Kindlasti kulub marjaks ära vastava õppe saanud  toitumisnõustajate ja -terapeutide abi, sest see võimaldab kiiremini muudatusi teha, kvaliteetne aeg aga on raskelt haige jaoks kõige hinnalisem.