Ohtlikud transrasvad

Toidust pärit rasv on tervise jaoks väga oluline komponent, kuid sageli puuduvad meil piisavad teadmised sellest, milliseid toidurasvu, missugustes kogustes tarbida ning milliseid mitte. Ammu on teada, et transrasvad on tervisele ohtlikud. Olgu juba siinkohal öeldud, et terminoloogiliselt ei ole tegemist rasvaga kui niisugusega, vaid toidurasvas olevate transrasvhapetega.

Õnneks on transrasvhapete sisaldust Eestis müüdavates toodetes tugevalt vähendatud, vaid väga vähesed tooted (kõige enam kondiitritooted) sisaldavad neid.

Mis on transrasvad ja kuidas nad tekivad?

Kui keemikud 20. sajandi alguses rasvade tahkestamise võimaluse avastasid, oli tegemist suure edusammuga, millel oli toiduainetööstusele revolutsiooniline tähendus. Taimne õli, mida on hüdrogeenitud ehk tahkestatud, ei ole enam nii vedel ning ühtlasi säilib kauem.

Kõik rasvhapped jaotatakse kaheks suureks grupiks – küllastunud (loomne rasv ja eriti kookosrasv on nende rasvhapeterikas) ja küllastumata rasvhapped (taimsed õlid ja seemned-pähklid on nende rasvhapeterikkad). Viimased jagunevad omakorda mono- ja polüküllastumata rasvhapeteks. Need rasvhapped erinevad üksteisest nii oma ahelate pikkuse kui ka kaksiksidemete arvu ja asukoha poolest.

Tavaliselt esinevad küllastumata rasvhapped nn cis-vorms. Kui aga neid tahkestatakse, siis küllastumata rasvhapete ahel ja sellega seoses ka nende struktuur muutuvad ning võtavad nn trans-vormi. Piltlikult muudavad cis-sidemed rasvhappe ahela väändunuks, aga trans-sidemed muudavad selle sirgeks – niisugused sirge ahelaga rasvhapped ongi transrasvhapped.

Sellised töödeldud rasvad ehk osaliselt hüdrogeenitud ehk transrasvhappeid sisaldavad rasvad on tahkemad ja säilivad kauem, neid saab paremini töödelda ja nad ei ole temperatuuri kõikumiste suhtes tundlikud, s.t neid saab hästi kuumutada või külmutada. Transrasvhappeid lisatakse toidule, et muuta selle konsistentsi või asendada loomulik toidurasv odavamaga.

Transrasvhapped võivad tekkida ka looduslikul teel mäletsejate vatsas küllastumata rasvhapetes toimuvate bakteriaalsete protsesside tulemusena. Seetõttu leidub neid veise-, kitse- ja lambalihas ning piimas. Näiteks on konjugeeritud linoolhape (CLA). Rasvastes piimatoodetes (juustus, võis jt) sisalduvad looduslikud transrasvhapped. Väikestes kogustes ei ole need looduslikud transrasvhapped organismile kahjulikud, vastupidi, nad toovad hoopis tervisekasu. Samas ei tohi aga nendega liialdada. Toitumissoovitused lubavad transrasvhappeid mitte üle 1%E päevas, ja see kehtib ka looduslike transrasvhapete kohta.

Kui otsime pakendilt märget transrasvhappeid, siis tasub tähelepanu pöörata sellele, kas toode sisaldab osaliselt hüdrogeenitud rasvu.

Viimasel ajal on kasutusele võetud ka täielikult hüdrogeenitud rasvad, mis ei sisalda transrasvhappeid. Kui rasva edasi töödeldakse, siis kaksiksidemed kaovad ja need rasvhappe ahelad küllastuvad täielikult vesinikuga (täielik hüdrogeenimine). Sellised rasvhapped ei oma trans-sidemeid ning käituvad inimkehas kui küllastunud rasvahapped. Loodetavasti pole nad nii ohtlikud kui osaliselt hüdrogeenitud ehk nn transrasvhapped. Miks loodetavasti? Sest nende tarbimise kohta ei ole võimalik leida mitte ühtegi teadusuuringut. Neid käsitletaksegi küllastunud rasvadena.

Transrasvade kahjulik mõju organismile

Transrasvade kahjulike mõjude nimekiri on väga pikk ning ohtlikku mõju inimese tervisele on näidanud hulganisti teadusuuringud.

Transrasvad tõstavad veres nn halva ehk LDL-kolesterooli taset. Sellega seoses tõuseb organismis põletikuoht, suureneb insuldi– ja infarktirisk, samuti ülekaalu– ja diabeedioht. Transrasvad on ka kõrge vererõhu ja ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise üheks põhjuseks. Mitmed uuringud USA-s on näidanud ka Alzheimeri tõve ja transrasvade seost läbi põletikuliste protsesside, mis võivad ka aju kahjustada. Paljud eksperdid on arvamusel, et transrasvad võivad kaasa aidata erinevate vähiliikide, nt eesnäärmevähk, rinnavähk jne tekkimisele.

Kuna küllastumata rasvhappeid kasutatakse rakumembraanides, siis nende asendamine transrasvhapetega muudab rakumembraanid jäigemateks, mis segab ja mõjutab organismi loomulikke protsesse olulisel määral.

Mitmed riigid, s.h Eesti, on transrasvade kasutamise keelustanud või seda vähemalt piiranud ja nõuavad transrasvade sisalduse näitamist toiduaine pakendil. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Eesti toitumissoovitused soovitavad piirata transrasvade tarbimist maksimaalselt 1%-le kogu päevasest toiduenergiast. Ja Eestis peab olema toiduainete pakendile märgitud, kas toode sisaldab transrasvu või mitte.

Kasutatud allikad:

  1. Mozaffarian, D., Katan, M. B., Ascherio, A., Stampfer, M. J., Willett, W. C. (2006). Trans Fatty Acids and Cardiovascular Disease. In: Massachusetts Medical Society (Hrsg.). New England Journal of Medicine, 354(15), 1601–1613.
  2. Hofbauer A. (2010). Trans-Fettsäuren: Situation in Österreich. Journal für Ernährungsmedizin, 12 (1), 14-19.
  3. The influence of trans-fatty acids on health. A report from the Danish Nutrition Council. 2003.
  4. Trans fats increase prostate cancer risk. Male Health, 20.02.2008.
  5. Trans-fats linked to breast cancer risk in study. Reuters, Washington, 11.04.2008.
  6. Wikipedia, http://de.wikipedia.org/wiki/Trans-Fettsäuren