Noored sööma!

Kuidas meie noored söövad

Kui räägitakse laste toitumisest, siis keskendutakse peamiselt väikelapseeale, vähem tähelepanu pööratakse noorukitele. Samas aga taanduvad just noorukieas tervisliku toitumise harjumused oluliselt. 11.-15. eluaasta vahel väheneb puuviljade söömine, nii hommikusöökide kui ka vanematega koos söödud õhtusöökide sagedus, suureneb karastusjookide tarbimine.¹ Paljud noorukid saavad suurema osa toiduenergiast rasvast ja/või jookidele või toitudele lisatud suhkrust.² Viimastel aastatel on Eesti noorte seas küll puu- ja köögiviljade söömine suurenenud, kuid vaatamata sellele on meie noored nende viljade tarbimise poolest teiste maadega võrreldes viimaste hulgas.³ Rahvastiku toitumise uuringu järgi söövad täiskasvanud päevas keskmiselt kaks ning lapsed alates koolieelikutest kuni teismelisteni 3-4 korda rohkem magusat, kui on tervise seisukohast soovitatav.⁴ Niisugune toiduvaliku tasakaalustamatus võib kaasa tuua mitmete hädavajalike vitamiinide, mineraalainete ja fütotoitainete puuduse. Põhjused, mis tingivad noorte toidusedeli ebasoovitavaid muutusi, võivad olla erinevad. 

Teismeliseikka jõudes lapse toitainetevajadus suureneb, sest sel perioodil toimub eriti kiire kasv ja keha läbib puberteedieale omaseid muutusi. Samas kaasneb selle eaperioodiga tugevnev püüd iseseisvuda, soov olla eakaaslaste poolt tunnustatud. Liigutakse rohkem ringi, veedetakse enam aega koolis, muretsetakse oma maine pärast. See kõik mõjutab noorte toitumisharjumusi, söögikorrad on ebakorrapärasemad ja alati mitte kõige tervislikumad.²

Miks on oluline noorukieas tervislikult toituda

Kuna mitmekülgne toitumine on väga oluline paljude haiguste ennetamiseks, tuleb püüelda selle poole, et toitumisharjumused püsiksid tervislikena kogu lapsepõlve vältel ja ka noorukieas. Mitmekülgne toitumine tagab noorukile kehas toimuvate protsesside häireteta kulgemiseks vajalikud toitained, mida nn rämpstoidus pole piisavalt. Toitainetepuudus võib paljude kehasüsteemide tööle halvasti mõjuda. Näiteks vajab keha D-vitamiini luude tervise toetuseks, E-vitamiin on oluline antioksüdant ja immuunsüsteemi toetaja, A-vitamiin toetab nägemisprotsesse ning on vajalik luu moodustumiseks ja rakkude õigeks jagunemiseks, magneesium energia tootmiseks ja valkude sünteesiks, raud on hädavajalik keha kasvamiseks, närvisüsteemi arenguks, rakkude funktsioneerimiseks ja mõnede hormoonide sünteesiks.^9,10

Toitainetepuudus ja toitumise ebaregulaarsus võivad häirida ka noorukite vaimset tervist. Teismelistel, kes söövad regulaarselt hommikusööki, on madalam stressitase. Samuti kasutavad nad rohkem erinevaid võtteid stressiga toimetulekuks ning ka nende üldine toitumine on regulaarsem ja mitmekülgsem. Sage hommikusöögist loobumine seostus teismelistel oluliselt kõrgema stressi ja depressiivsusega, ning toidukordade vahelejätmine kogu päeva jooksul ka sagedamini esinevate suitsiidimõtetega. On leitud, et regulaarselt hommikueinet söövatel teismelistel esineb ka käitumisprobleeme väiksema tõenäosusega.⁷

Noored ja toitainetepuudus

Eesti noorte kohta pole kahjuks veel tehtud uuringuid, mille põhjal saaksime täpsemalt öelda, missugustest toitainetest neil kõige rohkem puudus on. Mujal maailmas avaldatud uuringutest aga ilmneb, et enamus 2-18 aastastest lastest ja noorukitest ei saa toiduga vajalikul määral kaltsiumit ning D- ja E-vitamiini. Umbes 30% ei saanud ka piisavalt magneesiumit ja A-vitamiini.¹⁰ Samuti võib noorte menüüs jääda puudu rauast, foolhappest ja tsingist.² Karta on, et Eesti noorte hulgas pole see pilt palju parem.

On üldteada, et meie kliimas kipub talveperioodil kõigil puudu jääma D-vitamiinist. Muidugi ka noortel, eriti kui võtta arvesse, et noorte seas pole kala söömine kuigi populaarne, toidulaual aga on peamiseks D-vitamiini allikaks just kala. Olulist keharakke kaitsvat antioksüdanti E-vitamiini saame peamiselt taimsetest õlidest ja seemnetest, mida noorte toiduvalikus samuti reeglina külluslikult ei leidu. Magneesiumipuudus ei tuleks noorte seas samuti üllatusena, sest sedagi mineraalainet leidub seemnetes ja rafineerimata teraviljas, ning vähesed noored eelistavad täisteratooteid rafineeritud jahutoodetele – populaarsemad on valgest jahust tehtud makaronid, valge sai ja peenleib. Näiteks on 100 grammis rafineeritud rukkijahus (rukkipüüljahus) magneesiumit 26 mg, samas koguses täistera-rukkijahus aga 121 mg, 100 g-s rafineeritud nisujahus 21 mg, täistera-nisujahus 130 mg.⁵ A-vitamiini saame näiteks maksast, A-vitamiini eelaineid aga, millest keha seda väärtuslikku antioksüdanti ise toodab, ka näiteks punastest, oranžidest, kollastest, aga ka rohelistest köögiviljadest. Foolhapet peamiselt rohelistest värsketest köögiviljadest, kaunviljadest ja maksast, tsinki pärmist, seemnetest, maksast, mereandidest ja lihast.

Nüüd võib lugeja ise mõne oma tuttava nooruki toidulaua peale mõelda – kas neil on nimetatud toiduaineid igapäevases menüüs piisavalt või mitte?

Kas toitainete puudujääki annaks korvata toidulisanditega?

Meie poe- ja apteegilettidelt võib leida erinevaid toidulisandeid sedavõrd palju, et valik võtab silme ees kirjuks. Nagu nimigi ütleb, on toidulisandite mõte anda kehale lisaks seda, millest toidus puudu jääb. Alati tuleb aga meeles pidada, et toidulisandid ei suuda konkureerida mitmekesise terviktoiduga, sest sellist toitainete kombinatsiooni, nagu loodus on meie jaoks oma andidesse pakkinud, ei suuda 100%-liselt järele teha ükski lisanditootja. Aga sellegipoolest – kas oleks abi sellest, kui noored, kelle toitumine pole kõige mitmekesisem, toidulisandeid siiski tarvitaksid?

Lisandite tarvitamine ei ole noorte hulgas kuigi levinud. Uuringud on aga näidanud, et toidulisandid võivad tõepoolest aidata 9-18-aastastel noortel enamike nende toidus vajakajäävate mineraalainete ja vitamiinide puudujääki korvata. Ometi ei saanud nendest lastest ja noorukitest, kes lisandeid tarvitasid, kolmandik ikkagi kätte vajalikul määral D-vitamiini ja kaltsiumit, ning isegi pooled neist magneesiumit. Samas aga leidus uuritavate hulgas ka neid, kes said lisanditest päevasest soovituslikust maksimumannusest rohkem rauda, tsinki, A-vitamiini ja foolhapet.¹⁰ Lisanditega liialdamisest tingitud toitainete üleannustamine võib samuti tervist ohustada, kuid kindel on, et lisandeid tarvitavatel noortel esineb vähem toitainetepuudust. Kõige probleemsemaks vanusegrupiks aga võib pidada 14-18-aastaseid noori, kelle hulgas esineb kõige enam toitainetepuudust, ning kes samas tarvitavad kõige vähem toidulisandeid.¹⁰

Kuigi toidulisandite kohta on avaldatud vastakaid arvamusi, võib nende mõistlikku tarvitamist pidada heaks võimaluseks kompenseerida halvast toitumisest tingitud toitainetepuudust. Lisandeid ei tohiks karta, kuid nende hulgast tuleb teha teadlikke valikuid lähtudes konkreetse nooruki toitainetevajadusest. Muidugi on meie peamiseks eesmärgiks saada noored normaalselt sööma, kuid teatud juhtudel on lisandid toetava abinõuna omal kohal. Aga mida me üldse saame teha, et motiveerida noort inimest oma toiduvalikut muutma?

Noorukite motiveerimine

Enne, kui jõuame selleni, mida tuleks teha, on kasulik mõtiskleda selle üle, mida me ei peaks tegema.

Lapsed õpivad maailma tundma meie, täiskasvanute, abiga. See on meie teha, kas tutvustame  neile seda kui põnevat ja avastamist väärivat kohta, või kui ebaturvalist ja ebausaldusväärset keskkonda. Samamoodi saame hoolitseda selle eest, et toidumaailm, millega laps kokku puutub, oleks tema jaoks põnev, huvitav ja mitmekesine. Mida rohkemate maitsetega laps juba maast-madalast kokku puutub, seda mitmekesisem on hiljem tema toidulaud. Uuringud näitavad, et laste toidueelistused ja söömismustrid peegeldavad suuresti seda, mis on nende jaoks varasemast tuttav. Samas pole kõik veel kadunud, kui lapsepõlves pole maitsemaailma avardada õnnestunud, igas vanuses on võimalik erinevate maitsetega harjuda.

Et maitsemeele kujundamine oleks edukas, peaks motivatsioon lähtuma inimesest endast, seda ka nooruki puhul. Süüdistamine, näägutamine, ähvardamine, karistamine, kiitmine ja premeerimine on kõik välised motivaatorid, mis ei pruugi loodetud kasu tuua. Näiteks kui uuringus pandi lapsed suppi sööma survet avaldades, siis aja jooksul nende laste valmidus suppi süüa hoopis vähenes. Edaspidi sõid suppi meelsamini need lapsed, keda selleks polnud sunnitud.⁶  Ka üliõpilaste seas oli kõige suurem vastumeelsus teatud toitude suhtes seotud just minevikust pärit sööma sundimise intsidentidega.⁸ Sööma sundimine tekitab vastumeelsust ja hirmu ka konkreetse toidu suhtes. Enamgi veel – samad tunded tekivad sööma sundija vastu. Lisaks sellele õpetab sund nii-öelda kuuletumist taldrikule, mitte isudele. Sel viisil ei õpi laps tunnetama, millal kõht täis saab, vaid sööma nii palju, kui kästakse või ette antakse, mis võib hiljem kätte maksta näiteks ülekaaluprobleemina. 

Kiitmise ja premeerimise pahupool

Ka kiitmine ja premeerimine võivad oodatud kasu asemel kahju tuua. Seda peegeldab väga hästi üks lastega tehtud katse. Kolmele lastegrupile anti juua keefiri. Ühele grupile lubati keefiri joomise eest preemiaks kinopilet, teist gruppi kiideti selle eest, kolmanda grupi keefirijoomisele ei reageeritud mitte kuidagi. Kes jõid kõige enam keefiri? Loomulikult need lapsed, kes said kinopiletid. Kõige vähem aga jõid ootuspäraselt need, kes ei saanud mitte midagi, isegi mitte kiita. Siinkohal tundub, et abinõu teenis eesmärki. Tõesti, lühiajaliselt see nii ongi, kuid katse jätkus. Samadele lastele anti nüüd uuesti keefiri juua, aga ükski grupp ei saanud keefiri joomise eest midagi. Milline grupp neist kolmest kõige rohkem keefiri jõi? Usun, et teate vastust juba ise – see oli grupp, kes eelmisel korral ei saanud keefiri joomise eest mitte midagi. Ja milline grupp jõi kõige vähem? See, kes varem oli saanud kinopiletid.¹⁵  Põhjus on lihtne. Kinopileteid ja kiita saanute gruppides pandi keefiri joomine sõltuma välisest motivaatorist – autasust või kiitusest. Ning hiljem, kui välist motivaatorit enam polnud, ei joonud ka lapsed enam keefiri. Grupis, kus nänni ega kiitust ei jagatud, jõid lapsed oma sisemisest motivatsioonist kannustatuna ja tegid seda uuesti, kui võimalus anti.

Tihti kasutataksegi sööma motiveerimisel premeerimist, ja preemiana kasutatakse mõnda magusat pala. Kui lapsevanem soovib, et laps sööks ära köögiviljad, lubab ta hiljem selle eest midagi magusat, näiteks küpsist või kommi. Uuringud aga näitavad, et selliste lähenemiste puhul hakkavad lapsed eelistama hoopis preemiaks pakutavaid palasid, ning kasvab vastumeelsus selle toidu suhtes, mida preemia abil püütakse sööma motiveerida. Niisiis võib köögiviljade söömise eest lubatud magustoit hoopis soodustada köögiviljade suhtes tekkivat vastumeelsust. Kui preemiana pakutavad palad on söömise ajal nägemisulatuses, kipuvad lapsed neid hiljem sööma ka nälja puudumisel.¹²

Noorukiga suhtlemine

See, kuidas lapsevanem seoses söömisega ja söömise ajal lapsega suhtleb, võib väga tugevalt mõjutada lapse arenevaid maitse-eelistusi, toitumise kvaliteeti ning lapse kasvu ja kehakaalu. Suhtlemisel on antud kontekstis oluline just see, kui palju antakse lapsele seoses söömisega iseseisvust.

Üldine tendents on see, et toitumise kontrollimine vanemate poolt, eriti piiravad söömispraktikad, kipuvad lastel seostuma ülesöömise ja kehvema eneseregulatsiooniga. Kontrollivate vanemate lapsed söövad siis, kui selleks võimaluse saavad, teistest rohkem, ning on hiljem suurema tõenäosusega ülekaalulised.¹⁶ Seega kehtib siingi vana tõde, et kõige ahvatlevam on see, mida meile keelatakse!

Piiravad toitumispraktikad käivad tihti käsikäes survestamise ja sunniabinõudega. Seda saab klassifitseerida autoritaarseks lähenemiseks, mille puhul laste vajadustega ei arvestata. Autoritaarse vanemluse vastandiks on autoriteetsed vanemad, kes on tundlikumad laste söömisega seotud signaalidele. Nende kodus on laste jaoks alati kättesaadavad puu- ja köögiviljad, mida lapsed ka meelsasti söövad. Ühtlasi tarbivad niisuguste perede lapsed vähem rämpstoitu. Samas pole ideaalne ka olukord, kus lapsevanemad on söömise ja toiduvaliku suhtes ükskõiksed või liiga lubavad. Nende perede laste seas esineb ülekaalulisust veelgi rohkem kui autoritaarsete perede lastel.¹² Seega tuleb leida kuldne kesktee kahe äärmuse – liigse kontrolli ja kontrolli puudumise vahel.

Kui oleme seni liiga autoritaarset söömiskasvatust rakendanud, tuleb julgus kokku võtta, ausalt peeglisse vaadata ja seda endale tunnistada. Ning siit alates hakata teistsugust lähenemist õppima ja proovima. Muutus peab algama meist endist ja meie väärtushinnangutest. Kuidas ma näen oma noorukiikka jõudnud last? Kas isiksusena, kellel on samasugused vajadused nagu mul endal, sh vajadus ja õigus iseseisvalt söömisotsuseid teha? Kas suudan teda autoritaarsust vältides suunata ja samas usaldada, et ta oskaks ja saaks õigeid valikuid teha?

Sunniga kaugele ei jõua, see mõjub vaid seni, kuni sundijat või tema ähvardusi kardetakse. Kui laps tunneb ennast autoritaarses ja tema vajadusi ignoreerivas peres halvasti, näitab ta seda välja kas provokatiivse käitumise või endassetõmbumisega. Ja ei jõua ära oodata, millal saab niisuguse pere haardest välja murda, et sinna enam mitte kunagi tagasi tulla. Noorukiga toitumise küsimustes suheldes peaksime leidma viisi, mis tema sisemist motivatsiooni mõjutab. Ümberlülitumine ühelt lähenemiselt teisele ei pruugi olla lihtne, kuid seda tasub proovida!

Kuidas siis täpsemalt toimida

Kõigepealt vaata üle oma igapäevane toidulaud ja see, mis lapse jaoks kodus käeulatuses ja kättesaadav on. Näiteks on uuringutes leitud, et kui kodus on alati kättesadavad puuviljad ja köögiviljad, söövad neid rohkem nii täiskasvanud kui ka koolilapsed.¹¹ Lapsed õpivad toitu tundma ja sööma läbi otsese kogemuse ja ka teiste toitumiskäitumist vaadeldes. Koolilastele võib head eeskuju anda entusiastlikult tervislikku toitu sööv õpetaja, kuid samas võib selle mõju ära nullida nende kõrval istuv söömisest keelduv klassikaaslane. Liha eelistav noormees aga võib päevapealt veganiks hakata, kui ta hakkab käima veganist tüdrukuga. Muidugi pole meie võimuses mõjutada kõiki tegureid, mis laste söömiskäitumist kujundavad, kuid saame teha nii mõndagi.

Kuna on kindlaks tehtud, et lapsevanemate toiduvalik mõjutab laste toidueelistusi,¹¹ siis jätkake köögiviljade valmistamist, söömist ja nautimist isegi siis, kui laps teie eeskujul neid koheselt sööma ei hakka! Näiteks kui meie ise näeme oma abikaasat söömas mingit toitu, mida me pole kunagi proovinud, siis esimesel korral ei pruugi me seda maitsma tõtata. Kui ta aga edaspidigi seda silmnähtava naudinguga sööb, proovime kindlasti ka ise ja võimalik, et hakkame seda toitu hindama. Seega ära anna alla ja ole jätkuvalt eeskujuks. 

Mida vanemaks laps saab, seda rohkem määrab ta iseenda käitumist, tegevusi ja ajakava, ning sööminegi võib toimuda lapsevanematest erineval ajal. Seega mõtle läbi ka see, mida laps endale iseseisvalt kiireks suupisteks köögikapilt või külmkapist leiab. Või mida lõuna ajal kodust läbi hüpates endale soojendada või põske pista saab. Ära eelda, et ta hakkab endale nullist korraliku lõunasööki valmistama. Selle jaoks pole tal ei aega ega tahtmist, palju lihtsam ja ahvatlevam on endale mingist söögikohast kiiresti midagi hamba alla haarata. Et kõhutäiteks ei kujuneks alati kiirtoit, loo talle kiire ja tervisliku söömise võimalused kodus.

Valmista kodus maitsvaid ja mitmekesiseid köögiviljarohkeid toite. Selleks on palju erinevaid võimalusi, kusjuures võtmesõnaks on õige maitsestamine, mis võib ühe köögiviljaroa imemaitsvaks muuta! Ära pelga katsetada, ideid köögiviljatoitude tegemiseks leiad nii internetis pakutavatest retseptikogudest kui ajakirjadest ja retseptiraamatutest. Miks mitte lasta noortel endil toite valida ja neid ka toitude valmistamisse kaasata? Ning mis peamine, ära sunni lapsi sööma. Loo võimalused ja anna eeskuju, kuid lase neil ise valida ja otsustada, mida ja kui palju nad söövad.

Kuidas noorukiga toitumisest rääkida

Kui oled nooruki toitumise pärast mures ja soovid temaga sel teemal rääkida, siis ära tee seda söömise ajal. Vali mingi muu hetk, kus te kumbki ei kiirusta ja ka meeleolu on hea. Rääkides püüa vältida hinnanguid ja süüdistusi, kuid arvesta, et kui varem oled suhelnud enamjaolt käskude-keeldude-süüdistuste keeles, siis nüüd, kui püüad teistmoodi läheneda, ei pruugi ta sind esialgu usaldada. Aga ära jäta jonni! Ole tema eelarvamuste suhtes empaatiline, jää rahulikuks, tunnista oma vigu ja proovi jälle. Selle asemel, et ette kirjutada, mida ta oma toitumises muutma peaks, räägi sellest, miks sina ise oled teinud valiku teistmoodi süüa. Ja räägi lapsele oma murest tema tervise pärast. Tingimata kuula ka seda, mida temal on öelda! Vestlus on kahepoolne protsess, ole avatud ja empaatiline ka nooruki nägemuse suhtes.

Omaette probleemiks võib olla see, kuivõrd nooruk üldse usaldab infot, mida sa talle toitumise kohta jagad. Noortel võivad olla omad infoallikad – Youtube`is ja muudes internetikeskkondades võivad toitumise teemadel sõna võtta näiteks erialaste teadmisteta seltskonnakuulsused, keda noored endale eeskujuks seavad ja kelle juttu pimesi usuvad. Kui jääd noorukile toitumisest rääkides või tema argumentidele vastates hätta, pöördu pädeva toitumisspetsialisti poole, kes teemas paremini orienteerub.   

Sea vaid reaalseid eesmärke

Anna noorukile toitumisharjumuste muutmiseks aega. Ära looda, et muutus toimub päevapealt. Elustiili muutmine pole kunagi lihtne, eriti siis, kui ei olda päris kindel, missugune info on õige, ja kui jääb puudu ka sisemisest motivatsioonist.

On näiteks väidetud, et harjumuse muutmiseks kulub 21 päeva – see tõdemus põhineb uuringul, kus leiti, et iluoperatsiooni läbinud patsientidel läheb oma uue välimusega harjumiseks just nii palju aega.¹⁴ Muutunud välimusega harjumine aga võib olla palju lihtsam kui harjumuste ümberkujundamine. Ongi leitud, et keskmiselt kulub harjumuse muutmiseks tervelt 66 päeva. Aga see on keskmine päevade arv, tegelik ajakulu on väga individuaalne. Uuritavate seas oli neid, kes suutsid harjumust muuta juba 18 päevaga, kuid ka neid, kellel kulus selleks 254 päeva.¹³

Kokkuvõte

Mitmekesine toitumine on noorukieas ääretult oluline. Teatud määral saame ühekülgset toitumist kompenseerida toidulisanditega, kuid kõige parem on saada kõik vajalikud toitaineid tervislikust toidust. Selleks, et noori tervislikumate toiduvalikute juurde suunata, tuleb meil lapsevanematena vajadusel muuta oma suhtlemisviisi, loobuda sunnimeetoditest ja liigsest kontrollist. Võib-olla korrigeerida ka suhtumist lapsesse ja söömisesse üldse, vaadata üle iseenda toidulaud, muuta puuviljad-köögiviljad lapsele kättesaadavamaks. Ning seada endale muutuste osas realistlikud eesmärgid. Aga mis peamine, mitte kaotada lootust!

Kasutatud allikad:

1. WHO (2016): Adolescents Dietary Habits. Kasutatud 08.2020, http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0006/303477/HBSC-No.7_factsheet_Diet.pdf?ua=1
2. Demory-Luce, D., et al. (2020). Adolescent eating habits. Kasutatud 08.2020, https://www.uptodate.com/contents/adolescent-eating-habits/print
3. TAI infoleht Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu 2014. ja 2018. andmete põhjal
4. TAI uudised 27.03.2017 „Tervise Arengu Instistuut: lisatud suhkrute tarvitamist tuleb vähendada“, https://www.tai.ee/et/instituut/pressile/uudised/4091-tervise-arengu-instituut-lisatud-suhkrute-tarbimist-tuleb-vahendada
5. TAI toidu koostise andmebaas nutridata.ee (Kasutatud 27.12.19)
6. Galloway, A. T., Fiorito, M., Francis, L. A., Birch, L. L. (2006). “Finish your soup”: counterproductive effects of pressuring children to eat on intake and affect. Appetite,46(3), 318-23
7. Järvis, K. (2017). Teismeliste toitumine ja selle seosed vaimse tervisega. Tervisekool.
8. Batsell, W. R. Jr., Brown, A. S., Ansfield, M. E., Paschall, G. Y. (2002).  “You will eat all of that!”: a retrospective analysis of forced consumption episodes. Appetite, 38(3), 211-9

9. National Institute of Health, Dietary Supplement Fact Sheets. Kasutatud 08.2020, https://ods.od.nih.gov/factsheets/list-all/
10. Bailey, R. L., et al. (2012). Do dietary supplements improve micronutrient sufficiency in children and adolescents? The Journal of Pediatrics, 161(5), 837–842.e3.
11. Savage, J. S., Fisher, J. O.,  Birch , L. L., Law, J. (2007). Parental Influence on Eating Behavior Conception to Adolescence. Medical Ethics, 35(1), 22–34.
12. Hoffmann, D. A., Marx, J. M., Kiefner-Burmeister, A., Musher-Eizenman, D. R. (2016). Influence of maternal feeding goals and practices on children’s eating behaviors. Appetite, 1(107), 21-27.
13. Lally, P., et al. (2009). How are habits formed: Modelling habit formation in the real worl. European Journal of Social Psychology.
14. Benjamin Gardner et al., (2012). Making health habitual: the psychology of ‘habit-formation’ and general practice. British Journal of General Practice, 62(605), 664–666.
15. Kohn, A. Punished by Rewards, 1999.
16. Fisher, J. O., Birch, L. L. (2002). Eating in the absence of hunger and overweight in girls from 5 to 7 y of age. The American Journal of Clinical Nutrition,76(1), 226-31.