Kuidas vältida anoreksiat ja buliimiat läbi tervisliku toitumise

Nii anoreksiat kui buliimiat iseloomustab soov olla sale

Psühholoogilisest aspektist vaadatuna on anoreksial ja buliimial palju ühist. Nii anorektikuid kui buliimikuid iseloomustab äärmuslik hirm olla paks ning soov olla sale – erinevus on selles, et anorektikutel ei esine liigsöömise episoode. Buliimik leevendab pinget või depressiooni õgimishoogudega, mis tavaliselt vahelduvad rangete paastude või dieetidega.

Anoreksia ja buliimia on söömishäired, mille all kannatavad tavaliselt noored neiud/koolitüdrukud või naised, kelle enesehinnang on tundlik ja ebakindel. 

Anorektikud ja buliimikud hindavad oma väärtust peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Seepärast mõtlevad nad pidevalt sellest, kuidas saledaks jääda või saada. Nad hakkavad kehakaalu kontrollima mitmesuguste äärmuslike vahenditega: tahtlik oksendamine, lahtistite tarbimine, ohjeldamatu füüsiline treening, äärmuslikud dieedid ja nälgimisperioodid. Mõlema häirega kaasnevad sageli ärevus ja depressioon. 

Nende häirete psühholoogiline tagamaa on väga kirju

Kaasaegses ühiskonnas ründavad noori kõikjalt ülikõhnade modellidega reklaamid, kellegi poolt tehtud kehakaalu puudutav vihje või kaaslas(t)e naeruvääristav suhtumine võib vallandada arutu kaalupiiramise soovi. Söömisest keeldumine anoreksia puhul võib aga tekkida paljudel muudelgi põhjustel: näiteks kontrolli puudumisest oma elu üle (ainukeseks kontrollitavaks objektiks kujuneb toit), võitlusest täiskasvanuks saamise vastu jne. Üheks põhjuseks on kindlasti ka ealise arenguga kaasnevad loomulikud kehalised muutused ja kiire kasv. Tekib psüühiline isutus ja mõte ülekaalulisusest halvab kõik muud mõtted. 

Need häired lähevad sageli üksteiseks üle, näiteks anorektikutest võivad saada buliimikud. 

Buliimikutel esineb impulsikontrolli puudus, nad võivad hakata liialdama alkoholiga või tarbima narkootikume. Neid tabavad regulaarsed ülesöömisperioodid, mille käigus nad tunnevad, et neil puudub kontroll söömise üle. 

Opioidsete peptiidide roll söömiskäitumises

Juba umbes 40 aastat tagasi avastati, et teatavate seedeprobleemide korral tekivad organismis piimakaseiinist ja teraviljagluteenist morfiinilaadsed ühendid (opioidsed peptiidid), mis võivad põhjustada kinnisideelist käitumist ja impulsikontrolli häireid. Et välistada opioidsete peptiidide roll anoreksia ja buliimia süvenemisel, tuleks teostada uriini peptiidide analüüs. Või siis lihtsalt viia piimatoodete ja gluteeni sisaldavate teraviljatoodete hulk toiduvalikus miinimumini – kui see mõjub hästi, siis tuleks konsulteerida toitumisterapeudiga nende menüüst välistamise üle. 

Liialdatud kartus tüsenemist põhjustavate toitude ees

Nii anorektikud kui buliimikud liialdavad ka oma püüetes neid toite vältida – nad tajuvad kõikides toiduainetes ohtu oma füüsilisele välimusele. 

Noortele tuleks juba enne toitumishäire kujunemist selgitada, missugune toitumine viib ülekaalule

Väljakujunenud suhtumist on raske muuta, kuid profülaktiliselt, veel enne häire kujunemist tuleks noortele selgitada tervisliku toitumise aluseid. Ning seda, et tüsenemist põhjustab mitte söömine kui niisugune, vaid teatavad toiduained – eeskätt rafineeritud teravili ja suhkur ning teised kiiresti imenduvad süsivesikud. 

Saledat figuuri säilitav ning samas tervislik toitumine ei tähenda äärmuslikke dieete ega ülitäpset kalorite lugemist. Veel vähem toidust keeldumist või selle väljaoksendamist. Selle asemel tuleks lihtsalt süüa rohkem aedvilju ja väiksema suhkrusisaldusega puuvilju (eriti marju) – nende hulk peaks olema 800-1000 g päevas, sellele lisandugu kaunviljad ja teraviljatooted ning head õlid ja rasvad. Loomset toitu ei ole tarvis menüüst eemaldada, aga selle osakaal peaks olema väike. Magustoidud võivad üldse välja jääda, maiustusi aga tuleks valida tervisliku toidu hulgast ning  tarbida neid teadlikult ja kontrollitud kogustes. 

Tervisliku toidu osakaalu tuleks suurendada, mitte nälgida

Kahjuks on paljude inimeste teadvuses kinnistunud arusaam, et kaalu saab langetada vaid toidu hulka või kaloraaži piirates. Meil on palju näiteid, kus kõhnad inimesed söövad tunduvalt rohkem ja suurema kaloraažiga toitu kui tüsedad. Nälgimine aeglustab ainevahetust, sagedasem söömine (3 põhitoidukorda päevas ja nende vahel vahepalad) kiirendab seda. Kes tahab olla sale, peab sööma – ainult et valida tuleb õiged toidud. Ning valikute aluseks ei tohi olla vaid kaloraaž. 

Kaalusõbralik on tervislik toiduvalik

Heaks toiduvalikuks on täisteratooted, kaunvili ja pähklid-seemned, mis sisaldavad liitsüsivesikuid ja kiudaineid. Niisuguste toitude süsivesikud imenduvad aeglasemalt. 

Liitsüsivesikuterikkaid toiduaineid ei tohi menüüst välja jätta, sest aju ja keharakud vajavad süsivesikutest saadavat energiat. Need toiduained varustavad meid ka soolestiku jaoks ülikasulike kiudainetega. Liitsüsivesikuterikkad on kõik tervikviljad (mitte mahlad), aga ka täisteravili ning kartul. Teravilja ja kartuliga ei maksa liialdada. Kui on tegemist kaalutõusu hirmuga, siis võiks süüa kartulit, riisi ja muidki teravilju, mis on varem valmis keedetud ja enne tarbimist üles soojendatud. Nii tekib nendesse täiendavalt resistentset tärklist, mis ei imendu ning käitub soolestikus sarnaselt kiudainega.

Optimaalse kehakaalu huvides tuleks eelistada taimseid toidurasvu/-õlisid. Tüsenemist soodustab eeskätt loomsete küllastatud rasvadega liialdamine. Kui tarbite metsloomaliha või mahedalt kasvatatud loomade liha ja piima, kala, seemneid ja pähkleid ning hoiate toiduvalikus oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped tasakaalus, siis reeglina kaaluprobleeme ei teki. Mingil juhul ei tohi minna rasvavabale dieedile, sest see toob varem või hiljem kaasa terviseprobleeme. Ka valgud on normaalse kehakaalu seisukohast head, kuid nendega liialdada ei ole tervislik. Eelistada võiks taimseid valke, mida saame kaunviljadest ja teraviljatoodetest. 

Rumal on karta kala, pähkleid ja seemneid nende kõrge kaloraaži pärast. Neis sisalduvaid rasvhappeid ei kasuta organism niivõrd energiaks, kuivõrd muudel eesmärkidel – rakumembraanide ülesehitamiseks ning ajutegevuse tagamiseks. Viimane ongi põhjuseks, miks nende toidust väljajätmine psüühilisi probleeme võib põhjustada. Pähklitest ja seemnetest saame ka hädavajalikke mineraalaineid ja vitamiine. 

Vitamiinid ja mineraalained on olulised ensüümide tööks, mis aitavad bioloogilistel reaktsioonidel toimuda. Eriti vitamiinide- ja mineraalaineterikkad on aedviljad, eeskätt Slehtköögiviljad ja maitseürdid. Nii puu- kui aedviljad sisaldavad ka rohkelt kiudaineid ja fütotoitaineid, mis on tervise ja normaalse kehakaalu hoidmiseks üliolulised.

Lühidalt: süsivesikuid ja toidurasvu tuleb teadlikult valida ning suurendada oma menüüs aedviljade osakaalu

Toitumine anoreksia korral

Anoreksiaga kaasneva kaalulanguse vähem tõsistel juhtudel on võimalik kaal normaliseerida tervisliku toitumisega, selleks tuleb õpetada häire all kannataja tervislikult ja tasakaalustatult sööma.

Kui aga kaal on väga palju langenud, vajab inimene kindlasti arstiabi. Selline olukord võib lõppeda surmaga, sest süsivesikute puudusel hakkab keha energia tootmiseks kasutama valke, mida ta võtab lihastest, sealhulgas ka südamelihasest. Seetõttu tuleb äämuslikel juhtudel anorektikuid toita vägisi (kui nad keelduvad söömisest) ning kasutada intravenoosset toitmist. Samas ei tohi nälginud inimesele hakata manustama toitu suurtes kogustes, sest tema soolestik pole sellega harjunud. Sel põhjusel ei või söömishäirega inimesi nõustada isikud, kellel puudub vastav väljaõpe.

Anorektikule koostatud menüü peab tingimata olema tervislik. Kiiret kaalutõusu taotledes ei tohi toiduvalikus liialdada kartuli, makaronide, valge suhkru ja muu seesugusega. Eeskätt just neid toiduained ongi inimene spetsiaalselt vältinud. Õigem on õpetada anorektik võimalikult kiiresti tervislikult sööma. Kui toiduga ei suudeta anda piisavalt toitaineid, saab neid lisaks manustada veenisiseselt või toidulisanditega.

Kui hakkame anorektikut toitma ebatervislike kõrgekaloraažiliste toitudega, võime välja kujundada buliimiku. 

Miks? Sest niimoodi jätkates omandab inimene ebatervisliku toitumisviisi, mis teeb ta varem või hiljem paratamatult ülekaaluliseks. Ülekaaluga võitlema asudes aga võib ta vajalike teadmiste puudumisel hakata taas kasutama äärmuslikke dieete ning muid ebakohaseid vahendeid. Ning satub niimoodi nälgimise ja õgimishoogude nõiaringi.

Minu kogemus ütleb, et anoreksiat põdenud kliendid on toidu osas väga valivad ja paljud nendest on edaspidi, pärast tervenemist, altid igasuguseid dieete pidama või veganiks hakkama. Kogemus viitab ka sellele, et enamasti puudub neil teadlikkus tervislikust toitumisest ja toidu mõjust kehale.