Jõululaud vanade eestlaste moodi

Läbi aegade on jõulud olnud paljude rahvaste kõige suurem püha

Jõulude kohta öeldi „pühade peremees“, ja nii näib see olevat veel tänapäevalgi. Pärast jõulude-eelset suurt sagimist sureb piltlikult öeldes elu mõneks ajaks välja, et siis hiljem tavapärastele rööbastele naasta. Tänapäeval peetakse jõule peamiselt kristliku pühana, kuid selle tegelik vanus ulatub kristlusest märksa varasemasse aega. Põhjala paganad pidasid jõule ammu enne Jeesus Kristuse sündi. Paganlik jõul sulatati hiljem kokku kristliku tähtpäevaga – Kristuse sünnipäeva jäi tähistama paganate püha nimi ja hulk iidseid jõulukombeid, millest mõned on säilinud tänaseni.

Sõna „jõulud“ ei pärine eesti keelest, see nimetus on meil ühine soomlaste ja Skandinaavia rahvastega. Kuigi sõna täpne päritolu pole teada, tähistas jul Skandinaavia keeltes algselt talvist pööripäevapüha, mida vanad eestlasedki pühitsesid.

Toidulaud jõulude ajal

Kuigi jõulude tähendus, jõulutoidud ja kombestik on aja jooksul muutunud, säilib siiamaani rõhuasetus rikkalikule toidulauale, ning seda nii meil kui ka mujal maailmas. Jõulusöömaajal arvati olevat maagiline mõju sööja jõule ja tervisele. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda, või siis panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varasematel aegadel pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatiseks, et uuel aastal saab toitu olema külluslikult. Lihtinimese toidulaud ei olnud vanadel aegadel tänasega võrreldes kuigi rikkalik. Pärisorjuse ajal oli meie esivanemate toiduvalik tegelikult õige kehvake, kuid jõuluajal pidi laual olema kõige
parem toit. Sealiha ei söödud argipäeviti kuigi sageli, jõululaualt aga võis seda võtta nii palju, kui sooviti – talupoja ütluse järgi sõi ka keiser jõuluööl sularasva. Eestis olidki tavapärasteks jõulutoitudeks liha, vorstid ja igapäevasest parem leib, ning veel üht-teist sinna juurde. Kui vähegi võimalik, tapeti jõuluks siga. Mõnes Saaremaa talus aga näiteks tapeti jõululaupäeva hommikul põrsas, küpsetati ära ja pandi jõuluõhtuks tervelt lauale, kuid mitte söömiseks, vaid nn vaateohvriks – ära süüa võis selle hiljem. Koheseks söömiseks anti tavaliselt seapead, -kintsu ja -külge, enamasti keedetult. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Hiljem hakati tegema sülti, ja kui sült ei tahtnud hästi tarretuda, oli järgmisel aastal õnnetust karta. Keskajal ja veel 19. sajandil on seapea jõuluks söömist toetanud sigade patrooni Antoniuse kultus, Põhjamaades aga oli siga jumalanna Freyale ohverdatav loom. Nii võib sealiha jõululaual vaadelda ka pärandina muistsest paganlikust ohvrist.

Liha kõrvale söödi kapsast ning soolaga keedetud herneid ja ube – ubade söömine oli tuntud kogu Euroopas. Saaremaal olid jõululaual kindlasti kaalikad. Vahel söödi jõulude ajal ka putru, milleks tavaliselt oli kaerapuder vorsti ja lihatükkidega. Paganluses oli puder ohvritoit, nii nagu õlu oli ohvrijook. Eestis aga topiti jõulupuder enamasti soolika sisse, valmistades sel viisil nii veri- kui ka valget vorsti (valge vorst oli rohkem levinud saartel ja Põhja-Eestis). Saartel valmistati makkide (valgete tanguvorstide) kõrval ka veripalle. Vorstide valmistamine oli eriti
pidulik toiming, mille eest vastutas talu kõige vanem naine. Vorstiteo ajal oli keelatud rääkimine ja tulle puhumine, sest muidu võisid vorstid lõhkeda, ja selliseid ei tohtinud lauale panna. Kui jõululauale vorste ei toodud, pidi see mõjuma halvasti sigade sigimisele.

Erilisel kohal oli jõulude ajal jõululeib

Leivapäts püüti teha loomakujuline – kõrvade, saba ja silmadega. Mõnikord torgati jõululeivasse viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Jõululeiva ahjust väljavõtmisel jälgiti, ega koorik ei ole leiva küljest lahti või lõhki küpsenud, ja ka seda, kas leib tervikuna on ikka ilus. Leiva defektid andsid märku sellest, et perest on keegi lahkumas. Jõululeib, mille tuntuimaks esindajaks on rannarootslaste kombestikust pärit rukki- ja nisujahu segust küpsetatud jõuluorikas, pandi perenaise poolt lauale, ja selle seljale tehti üks või mitu risti. Orikalt oodati järgmiseks aastaks toiduõnnistust. Mõnel pool hoiti jõuluorikat aidas või sahvris mõne olulise hilisema püha jaoks (nt vastla- või karjalaskepäev), mil see talurahva vahel tükkideks jagati ja ära söödi. Leivapätsi saba anti karjasele. Lisaks erilisele jõululeivale valmistati jõuludeks ka sepikut ja saia.

Magustoit

Jõululaualt ei puudunud ka magustoit, milleks olid mitmesugused mee ja rasvaga mätsitud jahust käkid, mida igaüks võis vabalt võtta.

Jõulude juurde kuuluvad ka piparkoogid

Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega. Piparkoogid on pärit idamaadest, kus mee- ja siirupikookidele lisati erinevaid maitseaineid, eriti pipart, millest tulebki kookide nimi. Euroopas sai piparkoogid tuntuks juba ristisõdade ajal, kui neid idast kaasa toodi. Jõulumaiuseks kujunesid need esmalt Saksamaal – Nürnbergi präänikud olid kuulsad kogu Kesk-Euroopas. Pikka aega olid need vaid rikaste jõulumaiuseks, kuid 19. sajandi lõpupoole muutusid tänu jõulukommete ühtlustumisele ja kokaraamatute ja -kursuste levimisele populaarseks ka lihtrahva hulgas. 1930. aastail tehti Eesti taludes jõuludeks juba rohkesti piparkooke, nii et vahel jätkus neid söömiseks poole veebruarini. Peale piparkookide tehti ka jõulusaia, millesse pandi ohtralt võid, rosinaid ja igasuguseid maitseaineid. Magustoiduks söödi jõululõunal veel kuivatatud õuntest suppi ja roosamannat.

Tänapäevane jõululaud

20. sajandil jäi peamiseks jõulutoiduks endiselt sealiha, ning seda koos hapukapsa ja
kartulitega
. Keedetud liha asemel hakati tegema rohkem ahjuliha, hiljem aga klassikalist ülekastmisega praadi. Vorstid olid endiselt piirkonniti erinevad, kuid 1930-ndatel hakkas verivorstide tegemine moeasjana levima ka sinna, kus neid varem ei tehtud. Avaldati mitmeid kokaraamatuid, tänu millele lisandusid jõululauale näiteks pasteedid, salatid ja lihalõigud.

Tänapäevalgi leiame jõululaualt traditsioonilise sealiha koos hapukapsa ja kartulitega. Ka verivorstide valik jõuluperioodil laieneb, nende kõrvale pakutakse pohlamoosi, kõrvitsasalatit, rosoljet jms. Järjest enam on meie jõuluroogade valikut hakanud mõjutama rõhuasetus toidu tervislikkusele, eksperimenteeritakse uute maitsetega ja lisandub kaugetest maadest pärit uudseid toiduaineid. Jõululaualt leiab varasemast rohkem värskeid salateid ja lisandub huvitavaid magustoite. Piparkoogid, mille valmistamisest ja kaunistamisest leiavad rõõmu nii lapsed kui täiskasvanud, ei ole samuti kuhugi kadunud.

Jõulujookidest püsib siiani aukohal eestlastele juba muinasajast tuttav õlu

Meie rahvatraditsioonis ei ole õlu olnud lihtsalt jook, vaid kahiohvrijook. Jõuluõlut tegi ka kõige viletsam ja vaesem peremees, sest ilma õlleta ei olnud ka jõule. Õlu kuulus esivanemate hingedele, viljakus-, kodu- ja teistele haldjatele toodavate ohvriandide hulka. Õllejoomine jõulude ajal on paganlusest pärit komme, mis kaasnes paljude rituaalidega. Tavaks oli viia õlut koos heade jõulusoovidega ka teistele. Jõuluõllel arvati olevat eriline vägi. Õlut ohverdati majavaimudele, jäeti jõuluks koju tulnud esiisade hingedele, anti jõuluöösel ka hobustele. Peremees võttis jõuluõhtul enne õllejoomist ühe kannu õlut ja pritsis selle toas ja laudas laiali.
Jõulukahja visati õlgedele, saunakerisele, kaevu ja loomadele. Järgmisest kannutäiest aga pidi iga kodakondne jooma, siis oldi järgmiseks aastaks hädade ja haiguste eest kaitstud. Lääne- Eestis ja saartel aga käisid mehed talust tallu õlut otsides, lauldes ja juteldes ringi veebruari alguseni.

Õlu toodi lauda kannuga, mis oli suur ja uhke, tihti kaunistatud mitmete maagilist tähendust omavate märkidega. See käis joojate seas ringi, mis pidi tülid majast eemal hoidma. Hilisemal ajal oli juba igal mehel oma õllekruus. Õllevahu pealt sai tulevikku ennustada, mida enam õlu vahutas, seda parem.

Teised joogid

Kui õlu oli rohkem maarahva jook, siis glögi kuulus linna- ja mõisakultuuri juurde. See oli kallis, uhke ja väärikas jook, mida said endale lubada jõukamad inimesed. Eestis tegid linnakodanikud juba paarsada aastat tagasi jõulude ajal erilist nn piiskopijooki, mida võib glögi sugulaseks pidada. Nõukogude ajal aga oli levinud jõulujook, mida valmistati enamasti nii, et kolmeliitrine purk täideti marjade valmimise ajal erinevate marjade ja suhkruga, ning peale kallati pudelitäis viina, võimaluse korral isegi piiritust. Jõulude ajal purk avati, marjadelt maitse ja värvi saanud magus jook valati karahvini ja pandi jõululauale.

Tänapäeval valmistatakse kodudes õlut või muid täiskasvanutele mõeldud jõulujooke vähem, sest poodides pakutav valik on väga lai ja mitmekesine. Õlletehased peavad auasjaks tulla igal aastal välja uue jõuluõllega, palju on ka erinevad glögisid. Lastejookidest aga on jõululaual populaarsed kodune või poesiirupist valmistatud morss ning erinevad mahlajoogid.

Kasutatud allikad:

  1. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Kasutatud 08.2020, http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-joulud.php
  2. Õunapuu, P., Karron, L. Nii meil jõulud tuppa toodi. Varrak, 2012.