Toiduainete valikuline kombineerimine seedimise toetamiseks

Toitumisala spetsialistid Eestis jagunevad sellesse teemasse suhtumisel kolmeks: ühed pooldavad toiduainete valikulist kombineerimist (koos või eraldi söömist) ning soovitavad seda igaühele, teised ei omista sellele mingit tähtsust, kolmandad aga soovitavad seda vaid seedevaevustega inimestele. Meie, st allakirjutanu koos oma mõttekaaslastega Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsioonist, kuulume kolmandasse gruppi. Olles läbi töötanud mitmeid selleteemalisi allikaid ning tuginedes isiklikele kogemustele võime väita, et seedeprobleemide korral on valikulise kombineerimise põhimõtetest abi, sel viisil seeditakse toitu paremini ning säästetakse seedeensüüme. 

Kui inimese seedetrakt töötab laitmatult ja saab hakkama ka suurte toidukogustega sõltumata sellest, missugustest toiduainetest eine koosnes, siis ei ole toidu valikuline kombineerimine tõepoolest kuigi oluline. Kui aga pärast sööki hakkavad vaevama gaasid, kõrvetised jm seedeprobleemid, siis on soovitatav sellega katsetada. 

Toidu valikulise kombineerimise idee pärineb eelmise sajandi 30-ndatest aastatest dr Howard Hay´lt, kes avastas, et paljud inimesed saavad kasu teatud toitude koos või eraldi söömisest. Dr Shelton ja ka mitmed teised on läinud sellelaadsete dieetidega veelgi kaugemale, kuid meie kogemus ütleb, et isegi dr Hay soovitusi ei pea liiga rangelt järgima (Doktor Hay dieet. Ersen 1999) 

Dr Hay dieedi tähtsamad põhimõtted

1. Süüa tuleb eeskätt kehas aluselist keskkonda luua aitavaid toiduaineid, mille peamisteks esindajateks on aedvili, idandid ja võrsed, rohelised lehtköögiviljad, seemned ja pähklid, kaun- ja teravili.
2. Hoiduma peab rafineeritud ja tugevalt töödeldud toiduainetest.
3. Puuvilju tuleb süüa värskelt ja teistest toiduainetest eraldi.
4. Valgurikkaid toite ei tohiks süüa koos süsivesikurikaste toitudega. 

Niisuguse söömisviisi põhjendused toetuvad asjaolule, et valke ja süsivesikuid seeditakse organismis erinevalt. Süsivesikute seedimine algab juba suus ja maos see peatub. Valkude seedimine aga algabki alles maos ja seal kulub nende seedimiseks tunde. See toimub valke lagundava ensüümi pepsiini toimel, mis aktiveerub piisava koguse soolhappe olemasolul.

Erinevate toiduainete seedimiseks on vaja erinevaid ensüüme

Ensüüm, mis toimib süsivesikutele, ei toimi näiteks rasvadele jne. Seedeensüüme eritatakse seedeelundkonnas vastavalt sellele, missugust toitu on tarvis seedida. Kui sööme süsivesikuid, on maomahl hoopis teistsugune kui valke süües. Ning kui toit seedekulglas edasi liigub, siis seedimise järgmine etapp ei toimu korralikult, kui eelmine on puudulikuks jäänud. 

Kui sööme korraga palju, siis seedimine aeglustub. Toit liigub maost edasi pikkamööda, vahel jääb näiteks rikkalik õhtusöök sinna terveks ööks. Kuna süsivesikuid maos ei seedita, siis hakkavad need käärima ja tekitavad gaase. Kui süüa süsivesikud valkudest eraldi, siis on organismil neid kergem seedida, sest toidumass ei jää valkude seedimiseks pikemaks ajaks makku seisma, vaid liigub kiiremini edasi ja süsivesikute seedimine saab kaksteistsõrmiksooles jätkuda.

Kuidas toite omavahel kombineerida

Toiduainete valikulise kombineerimise vastased rõhuvad tõsiasjale, et valke ja süsivesikuid ei saa toiduaineid valides rangelt lahutada, enamus toite sisaldab mõlemat. Eriti ilmne on see näiteks leiva jt teraviljatoodete ning ka kaunviljade puhul, kus on võrreldavates kogustes nii taimseid valke kui ka süsivesikuid. See on tõsi ja seetõttu ei ole mõtet „juuksekarva lõhki ajada“, piisab sellest, kui ühel toidukorral kombineerida vaid ühte valgu- ja ühte süsivesikurikast (tärkliserikast) toiduainet ja hoida nende kogused väikesed. Toidukorra peamine koostisosa peaks olema köögivili. Oluline on mitte süüa ühel toidukorral suuri koguseid raskemini seeditavat valgu- ja tärkliserikast toitu. 

Samuti võib süüa peamiselt valke sisaldavad toiduained eraldi rohkesti süsivesikuid sisaldavatest toitudest. Näiteks kartulit kui väga süsivesikurikast toitu suuremas koguses ei söö samaaegselt liha kui väga valgurikka toiduga.

Samuti pole hea süüa vahetult pärast valgurikkaid toite süsivesikurikkaid puuvilju või muid rohkesti süsivesikuid sisaldavaid magustoite – kui selle reegli ignoreerimine muid probleeme ei põhjusta, siis liigsed gaasid on enamasti garanteeritud. 

Inimene sõi oma arengu varastel perioodidel väidetavasti peamiselt taimi, liha ja kala söödi harvem – siis, kui jahi- või kalaõnne juhtus olema. Kui aga tõepoolest õnnestus liha või kala saada, siis küllap söödigi peamiselt seda, ka sel põhjusel, et riknemist ennetada. Liha kõrvale kartuleid keetma hakati alles suhteliselt hiljuti. Loomadki söövad toite ükshaaval, kombineerimist esineb väga vähe. Vaadake lapsi, ka nemad eelistavad süüa toiduaineid eraldi. Nad söövad leiba, aga mitte võileiba (näiteks söövad ära vaid leivapealise), söövad ainult liha, järgmisel korral vaid herneid jne. Linnud söövad putukaid ühel ajal, teri teisel jne. See kõik võib Hay seisukohti toetada. 

Süsivesikute söömine koos valgurikka toiduga on kasulik diabeetikule

Samas on teada, et valkude lisamine süsivesikurikkale toidule aeglustab glükoosi vabanemist süsivesikutest ja ohjeldab veresuhkru taseme tõusu. Seetõttu on süsivesikute söömine koos valkudega kasulik näiteks diabeetikutele. Seedeprobleemide puhul aga on oluline, et nii valgud ja süsivesikud korralikult seeditud saaksid. Kui neid koos tarvitada, siis pikeneb mõlema seedimise aeg, mille tulemuseks on gaasid ja muud kõhuvaevused.

Seedeprobleemide puhul soovitatavad toiduainete valikulise kombineerimise põhimõtted

Valgud (liha, juust, kala, munad, piimatooted) vajavad seedimiseks happelist keskkonda, nende seedimine on aeglane. Süsivesikud – teraviljatooted ja tärkliserikkad aedviljad (kartul, bataat, suhkrumais) ei vaja seedumiseks happelist keskkonda ja nende seedimine on kiirem. 

• Süsivesikurikast toitu soovitatakse süüa enne valgutoitu, mitte vastupidi. 
• Kui süüakse mõlemat korraga, siis olgu kogused väikesed.

• Piimatooteid soovitavad osad autorid süüa täiesti eraldi toidukorrana. Tänu sageli esinevale piimatalumatusele võivad piimatooted ise olla seedevaevuste põhjustajad. 
• Ühel toidukorral ei soovitata süüa ka mitut liiki erinevat valku (näiteks nii liha, kala kui ka muna). Samuti on problemaatiline liiga suure kõhutäie seedimine sõltumata sellest, mida ja kuidas söödi. Kõik on seda tundnud pärast suuremaid pidusööke. 

• Ärge sööge kohe pärast valgutoitu midagi magusat, ka mitte puuvilju. Võtke need järgmiseks vahepalaks. Valgurikka toidu seedimine vajab rohkesti maohapet ja pikka maos viibimise aega (2-3 tundi). Ärge kombineerige seda kiirelt vabanevate süsivesikutega, mis takistavad valkude seedimist ja jäävad valkude taha „lõksu“ (nende seedimine maos peatub ning jätkub alles peensooles).  
• Tarbige iga hommiku-, lõuna- kui õhtusöögi puhul rohkesti tärklisevaest köögivilja. Need toiduained sobivad nii süsivesiku- kui valgurikaste toitude juurde: salat, sigur, brokoli, lillkapsas, spinat, peedilehed, sinepipealsed, naeris, roheline mais, kurk, sibul, küüslauk, paprika, kapsas, seller, võilill, baklažaan, salat, redis jt. 
• Roheline lehtköögivili on toiduaine, mis sobib kokku kõikide toiduainetega.
• Magustoidud ja puuviljad sööge vahepaladeks.

Tavaline lauasuhkur, mida kasutatakse magustoitudes, on disahhariid, selle molekul koosneb kahest komponendist – glükoosist ja fruktoosist. Disahhariidid lõhustatakse alles peensooles. Puuviljad sisaldavad samuti nii glükoosi kui fruktoosi (ehk puuviljasuhkrut), kuid  monosahhariididena, ühemolekuliliste suhkrutena. Need suhkrud ensüümide toimel lõhustamist ei vaja ning imenduvad peensooles. Kui suhkrud jäävad enne peensoolde jõudmist koos muu toiduga kauaks makku, oodates valgu ja tärklise seedimist, hakkavad nad käärima.

Sel põhjusel peaksid magustoidud ja puuviljad olema eraldi söödavad toidud ning soovitatav on neid süüa umbes pool tundi enne valgutoitu. Ometi ei sobi see soovitus diabeetikutele, kuna eraldi tarvitades jõuab suhkur ruttu peensoolde, imendub kiiresti ning tõstab veresuhkru taset. Diabeetik peaks sööma puuvilja koos seemnete ja pähklitega – see aeglustab suhkrute imendumist.

Kokkuvõte

Meie toitumisterapeutide kogemus näitab, et seedevaevuste ületamiseks ei pea alati rangelt rakendama toiduainete eraldi söömist, sageli on küsimus vaid kogustes – väiksemate koguste puhul saab organism ka erinevate toiduainete koos seedimisega hakkama. Eriti juhul, kui valgu- ja süsivesikurikkad toiduained on koos rohke tärklisevaese köögi- ja lehtköögiviljaga hautistes, vokiroogades, risottos, suppides jne. Toitumisterapeudid toetuvad seedehäirete puhul soovituste andmisel seedimise füsioloogiale, mis võib mingil määral hõlmata ka toiduainete valikulist kombineerimist.