Kilpnäärme alatalitlus ja toitumine

Autorid: Eliisa Hermlin (funktsionaalse toitumise terapeut), Tiiu Vihalemm (biokeemik & toitumisteadlane)

04.07.2021

Hüpotüreoos ehk kilpnäärme alatalitlus on seisund, mille puhul kilpnääre ei tooda piisavalt hormoone.

Kilpnäärmehormoonid, nende tootmine ja toime

Kilpnääre on väike, liblikakujuline nääre, mis paikneb kaela eesosas. Kilpnääre toodab hormoone trijodotüroniini (T3) ja türoksiini (T4), milleks ta kasutab mineraalainet joodi. Kilpnäärmehormoonid mõjutavad praktiliselt iga raku, koe ja organi arengut, kasvu ja metabolismi. Neil on oluline roll nii embrüo arengus kui ka tugev mõju täiskasvanu ainevahetusele.1

Kilpnäärmehormoonide põhilised funktsioonid meie organismis on järgmised:

  • nad reguleerivad rasvade ja süsivesikute kasutamist,
  • aitavad kontrollida kehatemperatuuri,
  • mõjutavad südame löögisagedust,
  • aitavad reguleerida valkude tootmist. 

Sellest tingituna esinevad hüpotüreoosi all kannatavatel inimestel väsimus, juustekadu, külmakartlikkus, kuiv nahk, depressioon, lihasvalud ja mitmed muudki sümptomid.2 

Kuigi veres sisalduvatest kilpnäärmehormoonidest moodustab 99% T4, on bioloogiliselt aktiivseks hormooniks just T3. Verre vabastatud kilpnäärmehormoonidest muudetakse suur osa T4-st vastavalt vajadusele aktiivseks hormooniks T3. See saab toimuda tänu teatavale ensüümile – dejodinaasile, mis vajab toimimiseks seleeni. On tähelepanuväärne, et kilpnäärmehormoonide tootmine ja organismis toimuvad metaboolsed protsessid sõltuvad suures osas kahest mikroelemendist – joodist ja seleenist.3 

Kilnäärmehormoonide tootmiseks on olulised ka ajust pärit hormoonid. Kui kilpnäärmehormoonide tase veres on liiga madal, saadetakse kilpnäärmele ajus asuvast hüpofüüsist signaal hormoone juurde toota. Hüpofüüs vabastab kilpnääret stimuleerivat hormooni TSH (thyroid stimulating hormone). Vahel aga juhtub, et kilpnääre ei vabasta kilpnäärmehormoone isegi siis, kui temani jõuab rohkesti TSH-d – kilpnäärme võime hormoone toota on kadunud või oluliselt vähenenud. Niisugust olukorda nimetatakse primaarseks hüpotüreoosiks. (vt joonist järgmisel leheküljel)

Peamiselt põhjustab seda tüüpi hüpotüreoosi Hashimoto türeoidiit. Tegemist on autoimmuunse häirega, mis tähendab, et immuunsüsteemi poolt toodetud antikehad ründavad organismi enda kudesid, antud juhul siis kilpnääret. Kilpnäärme alatalitlust võivad põhjustada ka näiteks mitmed ravimid, geneetilised häired, joodipuudus või kilpnäärmeoperatsioon (kui suur osa kilpnäärmest või kogu kilpnääre on kirurgiliselt eelmaldatud, väheneb või peatub hormoonide tootmine).

Teine võimalus on, et kilpnäärmeni ei jõuagi signaali ehk piisavalt TSH-d, mis paneks kilpnäärme hormoone tootma. See juhtub siis, kui hüpofüüs ei tööta korralikult. Niisugust olukorda nimetatakse sekundaarseks hüpotüreoosiks. 

Joonis:4 Hüpotüreoosi korral sõltuvad kilpnäärmehormoonide taseme muutused kahjustuse asukohast hüpotalaamuse-hüpofüüsi-kilpnäärme teljel: 

Sõltuvalt kahjustuse piirkonnast võib hüpotüreoos olla kas primaarne (kahjustus on kilpnäärmes) või tsentraalne (kahjustus on ajus), viimane omakorda sekundaarne ja/või tertsiaarne (kahjustus hüpotaalamuse ja/või hüpofüüsi tasemel). Veres on kilpnäärmehormoonid kas valkudega seotuna või vabalt – viimased on joonisel tähistatud fT3 ja fT4 (f = free (vaba)). Hüpotüreoosi diagnoosimiseks määratakse verest TSH ja fT4 tasemed, olulist infot annab ka fT3 tase. Joonisel toodud tabel näitab nimetatud hormoonide taseme tõusu või langust primaarse, subkliinilise ja tsentraalse hüpotüreoosi korral. Madalad fT3 ja fT4 tasemed annavad tagasisidestuse teel (nool joonise vasakus servas) ajule märku hormoonitootmist suurendada.

Kui TSH tase on pisut tõusnud (normaalse taseme ülemisel piiril), kuid hormoonide T4 ja T3 tasemed on normaalsed, on tegemist subkliinilise hüpotüreoosiga ehk mitte veel kliiniliselt väljendunud seisundiga. Seejuures võib, aga ei pruugi esineda hüpotüreoosile iseloomulikke sümptomeid.5

Kuidas mõjutab kilpnääre meie ainevahetust?

Kilpnäärmehormoonid aitavad kontrollida ainevahetuse kiirust. Mida kiirem see on, seda rohkem kaloreid kasutab keha puhkeolekus. Hüpotüreoosi puhul on ainevahetus aeglasem ja ka puhkeoleku kaloripõletus väiksem. Ka kaalu langetamine on sel juhul raskendatud.6 Kuid mitte võimatu – soovitatav on vältida rafineeritud ja liigselt töödeldud toite (kiirtoidud, tordid, koogid, saiakesed jmt) ning hoida toitained tasakaalus, eriti süsivesikud.

Kilpnäärmehormoonide taset aitab tõsta aeroobne kehaline aktiivsus.7 Ka õiged toitained võivad aidata kilpnäärmefunktsiooni taastada ja selle vaegtalitluse sümptomeid vähendada. Samas ei tähenda edasised nõuanded seda, et ainuüksi toit ravib hüpotüreoidismi. Küll aga on võimalik õige toitumisega kilpnäärme funktsioneerimist ja selle ravi toetada.

Kuidas mõjutab toitumine kilpnäärmefunktsiooni?

Loetleme kilpnäärme jaoks hädavajalikud tähtsamad toitained ja nende peamised toiduallikad.

Jood. Nagu juba öeldud, on jood kilpnäärmehormoonide tootmiseks hädavajalik. Joodipuudus võib põhjustada hüpotüreoosi.8 Joodipuuduse vältimiseks tuleks kasutada jodeeritud soola või süüa joodirikkaid toiduaineid nagu vetikad, kala, piimatooted ja munad. 

Seleen. Seleen aitab organismil toota kilpnäärmehormooni aktiivset vormi T3.9 Seleenitaset saab tõsta, kui lisada menüüsse näiteks parapähklid. Rikkalikeks seleeniallikateks on ka sardiinid, muna ja tšiiaseemned, rohkesti on seleeni ka neerudes ja maksas. Seleeni on võimalik manustada ka toidulisandina, kuid seleenilisanditega peab ettevaatlik olema, sest liigsetes koguses on seleen toksiline.

Tsink. Tsink on oluline mineraalaine paljude hormoonide metabolismis töötavatele ensüümidele. Tsink mõjutab nii kilpnäärmehormoonide tootmist kui ka nende funktsioneerimist.10 Rikasta oma toiduvalikut tsingirikaste toiduainetega, milleks on näiteks nisuidud, kanepi-, mooni-, lina- ja seesamiseemned, maitsepärm, maks. On ka leitud, et tsingilisand tõstab tsingipuuduses olevatel patsientidel kilpnäärmehormoonide, eriti T3 taset.11

Kilpnäärmehormoonide moodustamiseks on lisaks joodile vaja ka aminohapet türosiini, tegemist on kilpnäärmehormoonide algainega. Türosiin on aminohape, mida organism on võimeline ise tootma ja mida saame ka valgurikastest toitudest. 

Kilpnäärmehormoonide tööd mõjutavad ka oomega-3 rasvhapped – nende puuduse korral on häirunud hormoonide seondumine oma retseptoritega.12 

Kilpnäärmehormoonide sünteesiks aga on lisaks joodile, seleenile ja tsingile oluline ka raud.13 Rauarikkad on loomsetest toitudest maks, veretooted, ka mereannid (nt rannakarbid, austrid), taimsetest toitudest on rauarikkad godžimarjad, seemned (näiteks mooni- ja tšiiaseemned), oad, porgand, kinoa. Ka maitseürtides on palju rauda, näiteks majoraanis, petersellis, kurkumis. Enne kilpnäärme toetamist raualisanditega tuleks aga vereproovi abil veenduda, kas organismis üldse esineb rauapuudust. Liigne raud on organismile ohtlik. 

On ka niisuguseid toite, mida soovitatakse hüpotüreoosi korral vältida. Teatud köögiviljad (peakapsas, brokoli, lillkapsas, rooskapsas, lehtkapsas, spinat, maguskartul, maniokk, redised, raps), puuviljad-marjad (virsikud, pirnid, maasikad), sojatoidud, pähklid ja seemned (hirss, männipähklid, maapähklid, lina- ja rapsiseemned) sisaldavad rohkesti goitrogeene.14 Goitrogeenid on ühendid, mis häirivad kilpnäärme normaalset talitlust takistades joodi kasutamist. Probleemiks on nad eeskätt joodipuuduse korral.15 Erandiks on siin hirss. Kui seda tarbitakse põhitoiduna, siis on leitud negatiivset mõju kilpnäärmele ka siis, kui joodipuudust ei esine.16 Siiski ei ole põhjust kõiki nimetatud toiduaineid täielikult menüüst välja jätta, sest nende goitrogeenne toime on erinev ja enamus neist on väga toitaineterikkad. 

Kõige tugevama toimega goitrogeenid on sojatoodetes ja hirsis, kõige vähem aga mõjutavad kilpnääret puuviljad ja marjad, seemned, spinat ja maguskartul. Lisaks on olulisteks teguriteks ka toidukogused ja töötlemisviis. Goitrogeene inaktiveerib kõrge temperatuur (keetmine, küpsetamine).14 Kahjuks ei eemalda keetmine kõiki goitrogeene ristõielistest köögiviljadest (kapsad), kui aga keetmisvett mitte tarbida, siis on enamus goitrogeenidest siiski eemaldatud. Fermenteerimine aga hoopis tõstab goitrogeenidesisaldust. Kokkuvõttes – goitrogeene sisaldavaid toite tuleks süüa mõõdukalt ja soovitavalt kuumtöödelduna, hirssi tarbida harva.

Autoimmuunse hüpotüreoosi korral (Hašimoto türeoidiit) võib olla vajalik vältida ka gluteeni. Gluteeni peavad vältima tsöliaakiahaiged. Suurem tsöliaakiarisk on inimestel, kellel esineb mingi autoimmuunne haigus, sealhulgas autoimmuunne hüpotüreoos.17

Liigselt ei ole hea tarvitada ka teed ja kohvi, kuna needki võivad kilpnäärmehormoonide toimet pärssida. Seda teeb ka tubakas, mille tarbimisest oleks parem üldse loobuda.

Kasutatud allikad:

  1. Yen, P. M. (2001). Physiological and molecular basis of thyroid hormone action. Physiological reviews, 81(3), 1097-142.
  2. Canaris, G. J., Steiner, J. F., Ridgway, E. C. (1997). Do traditional symptoms of hypothyroidism correlate with biochemical disease? Journal of general internal medicine, 12(9), 544-50.
  3. Peeters, R. P., Visser, T. J. Metabolism of Thyroid Hormone. [Updated 2017]. In: De Groot, L. J., Chrousos, G., et al., Endotext [Internet]. South Dartmouth (MA): MDText.com, Inc.; 2000.
  4. Roosimaa, M. Ambos, A. (2015). Primaarse hüpotüreoosi käsitlus. Eesti Arst. 
  5. Mcdermott, M. T., Ridgway, E. C. (2001). Subclinical hypothyroidism is mild thyroid failure and should be treated. The journal of clinical endocrinology & metabolism, 86(10), 4585-90.
  6. Mullur, R., Liu, Y. Y., Brent, G. A. (2014). Thyroid hormone regulation of metabolism. Physiological reviews, 94(2), 355-82.
  7. Ciloglu, F., Peker, I., Pehlivan, A., Karacabey, K., İlhan, N., Saygin, O., Ozmerdivenli, R. (2005). Exercise intensity and its effects on thyroid hormones. Neuroendocrinology letters, 26(6), 830-4.
  8. Zimmermann, M. B., Boelaert, K. (2015). Iodine deficiency and thyroid disorders. The lancet Diabetes & endocrinology, 3(4), 286-95.
  9. Arthur, J. R., Nicol, F., Beckett, G. J. (1993). Selenium deficiency, thyroid hormone metabolism, and thyroid hormone deiodinases. The American journal of clinical nutrition, 57(2), 236S-9S.
  10. Arthur, J. R., Beckett, G. J. (1999). Thyroid function. British medical bulletin, 55(3), 658-68.
  11. Maxwell, C., Volpe, S. L. (2007). Effect of zinc supplementation on thyroid hormone function. Annals of Nutrition and Metabolism, 51(2), 188-94.
  12. Souza, L. L., et al. (2010). Effects of dietary fish oil on thyroid hormone signaling in the liver. The Journal of nutritional biochemistry, 21(10), 935-40.
  13. Zimmermann, M. B., Köhrle, J. (2002). The impact of iron and selenium deficiencies on iodine and thyroid metabolism: biochemistry and relevance to public health. Thyroid, 12(10), 867-78.
  14. Dolan, L. C., Matulka, R. A., Burdock, G. A. (2010). Naturally occurring food toxins. Toxins. 2(9), 2289-332.
  15. Doerge, D. R., Sheehan, D. M. (2002). Goitrogenic and estrogenic activity of soy isoflavones. Environmental health perspectives, 110(Suppl 3), 349.
  16. Elnour, A., et al. (2000). Endemic goiter with iodine sufficiency: a possible role for the consumption of pearl millet in the etiology of endemic goiter. The American journal of clinical nutrition. 71(1), 59-66.
  17. Counsell, C. E., Taha, A., Ruddell, W. S. (1994). Coeliac disease and autoimmune thyroid disease. Gut, 35(6), 844-6.