Lapsed kaalusõbralikult sööma

Iga ema unistab sellest, et tema lapsed sööksid ja armastaksid tervislikke toite ning neid ei kimbutaks toitumise tasakaalutusest tingitud terviseprobleemid. Paraku on paljude laste toitumisharjumused üpris ebatervislikud. Ning sellega seoses on ka laste ülekaalulisus murettekitavalt kiiresti kasvav probleem.¹

Lisaks tervisehäiretele, mis ohustavad ülekaalulist last ka hilisemas eas, kannatab laps selle probleemi tõttu psühholoogiliselt. Ülekaaluga kimpus olevad lapsed võivad sattuda narrimise ja kiusamise ohvriks, mis võib nende enesehinnangule jätta pitseri kogu eluks.
Raske on ka ülekaaluliste laste vanematel, murele lapse vaimse ja füüsilise tervise pärast lisandub surve väljastpoolt – neile tuletatakse nii arstide kui ka lähedaste poolt pidevalt meelde, et lapsel on kaaluprobleem. Justkui lapsevanem seda ise ei märkaks.

Kas vanemad siis tõesti ei tea, missugused toidud on lapsele tervislikud ja kaalusõbralikud? Sedagi tuleb kahjuks veel ette, kuid sageli on probleem õigete toitumisharjumuste kujundamises. Lapsevanem proovib näiteks pakkuda mõnda köögivilja või vahetab lapsele toitu valmistades tavalised nuudlid välja täisteranuudlite vastu. Kui aga laps keeldub uut või võõra välimusega toitu maitsmast või siis toiduportsjonist näiteks vaid herned söömiseks välja nokib, annab lapsevanem lõpuks alla. Kartes last nälga jätta toob ta lõpuks taas lauale toidud, mida laps nõustub sööma, ning kõik jätkub vanaviisi. Resoluutsemad lapsevanemad võivad appi võtta sunni ja ähvardused, kuid enamasti see vilja ei kanna. Mida siis teha?

Väldi mõjutamismeetodeid, mis võivad ohtu seada sinu ja lapse omavahelise suhte

Kas mäletad oma lapsepõlvest mõnda episoodi, kui sind sunniti tegema või sööma midagi, mida sa ei tahtnud teha või süüa? Kuidas mõjutas see sinu suhtumist pealesunnitud tegevusse või sundijasse?

Ära sunni last sööma! Lisaks sellele, et sund tekitab vastumeelsust teatud söökide või kohtade vastu, lööb see mõra ka sinu ja lapse vahelisse suhtesse. Küsi endalt, kas sunni ja ähvarduse kasutamine on väärt teie suhte kahjustamist ja mida see lapsele elu kohta õpetab? Sunnimeetodeid kasutades teeme söömisest lapsega peetava võimuvõitluse, mis tekitab temas eesootava söögikorra ees ärevust ja hirmu. 

Tihti võib kuulda lapsevanemaid väitmas, et ilma sunnita ei sööks lapsed ju midagi. Siin tasub meenutada uuringuid, kus lapsed pandi suppi sööma survet avaldades ja ilma selleta. Aja jooksul nende laste valmidus suppi süüa, keda sunniti, vähenes. Need lapsed aga, keda ei sunnitud, sõid suppi rohkem ja meelsamini.² Ka näiteks tudengite seas esineb kõige tugevamat vastumeelsust toitude suhtes seoses minevikus aset leidnud sööma sundimise intsidentidega.³

Üks sunni negatiivseid külgi on, et see õpetab kuuletumist taldrikule, mitte oma söögiisule. Sund õpetab kuuletuma välistele jõududele, mitte sellele, mida keha ütleb. Kui tihti me lapsevanemana ei usu last, kui ta ütleb, et kõht on täis? Sunnime teda võtma veel mõne ampsu või ei lase tal lauast tõusta enne, kui taldrik on tühjaks söödud? Niisugune surve õpetab last söömise lõpetamisel mitte lähtuma oma täiskõhutundest, vaid välistest asjaoludest, sealhulgas toiduportsjoni suurusest. Siit aga võivad sugeneda probleemid täiskasvanueas, kus kehakaalu kontrolli all hoidmist takistab süütunne söömata jäänud toidu pärast, mis paneb sööma rohkem kui peaks. Lisaks kaasneb seesuguse sunniga oht, et laps ei õpi ise toiduvalikuid tegema.

Liigne kontroll ei too head. Võime lapsele täielikult keelata maiustused, hamburgerid, makaronid ja saiakesed. Mõistagi kõige paremate kavatsustega – et laps sööks tervislikult ja ei oleks ülekaaluline. Uuringud aga näitavad, et just liigselt kontrollivate ja sundi motiveeriva vahendina kasutavate vanemate lapsed söövad rohkem isegi siis, kui neil nälga ei ole, ning on suurema tõenäosusega ülekaalulised, eriti tüdrukud.^4,5 Kõige ahvatlevam on just see toit, mida kõige rohkem keelatakse. Samuti võib liigne sund kujundada lapsel madala enesehinnangu, mis ülesöömise ohtu veelgi suurendab.

Ära kasuta toitu auhinna või karistusena

Lapse motiveerimine ja karistamine toidu abil on vägagi levinud. Selleks, et laps oma toiduportsjoni ära sööks, lubame talle hiljem magustoitu. Või kui laps näiteks poes „jonniga“ oma väsimust väljendab, kutsume ta korrale sellega, et ähvardame ilma jätta kommist, mida poodi minnes talle osta olime lubanud. Aimamata, et kõige sellega võime teha lapse söömisharjumustele karuteene. Ka lasteaedade toitlustustava, kus põhisöögile järgneb magustoit, aitab sellele kaasa. Lasteaiaõpetajad on sageli hädas, et lapsed söövad põhitoitu vastumeelselt. Lapsed ise aga ütlevad, et nad ei söö toiduportsjonit lõpuni sellepärast, et muidu ei mahu magustoit enam kõhtu. Mõelgem ka sellele, mis tähenduse me magusatele toitudele neid preemiatena kasutades anname – magus muutub ahvatlevaks ja ihaldatavaks, see seostub heade emotsioonidega. Hiljem võib halva enesetunde tekkides lohutuse otsingul käsi nendesamade maiuspalade poole sirutuda. 

Me soovime, et laps õpiks tervislikku toitu armastama, et see talle maitseks. Kasutades aga toitu preemia või karistusena (meelepärasest toidust ilmajätmine) harjutame lapse sööma valedel põhjustel. Ühes uuringus vaadeldi preemiate kasutamise mõju keefiri joomisele. Esmalt anti ühele lastegrupile keefiri joomise eest erinevaid preemiaid (kiitus, snäkid, kinopilet) ja teisele grupile mitte. Leiti, et need, kes jõid keefiri preemia saamiseks, tarvitasid seda tõepoolest rohkem kui need, kes ei saanud selle eest midagi. Hiljem aga, kui preemiaid enam ei jagatud, jõid vähem keefiri just need, kes enne olid seda preemia nimel rohkem joonud.⁶ Niisiis võib tervisliku toidu söömise eest premeerimine pikemas perspektiivis hoopis vähendada lapse motivatsiooni niisugust toitu süüa.

Väldi lapse häbistamist ja teistega võrdlemist

Ära tee lapsele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse! Häbistamine kahjustab enesehinnangut ja viib alaväärsus- ja väärtusetusetunde tekkimiseni, mis võib soodustada ka söömishäire kujunemist. Siin on tegemist mustriga, mis juhib näiteks alkohoolikust vägivaldse isaga kasvanud naisi, kui nad hiljem ka endale sarnase mehe abikaasaks valivad. Sest niisuguses abikaasas on midagi tuttavlikku, harjumuspärast ja seetõttu – nii paradoksaalne kui see ka ei tundu – turvalist. Samamoodi võib lapsepõlves harjumuspärast häbitunnet kogenu jaoks olla söömishäire viisiks, kuidas endas taas häbitunnet esile kutsuda, sest selleta ei osata elada. 

On tuntud tõde, et üks kindlamaid teid masendusse langemiseks on enda võrdlemine teistega. Me teame, kuidas meie naiste (ja üha enam ka meeste) enesehinnangule mõjuvad ajakirjades ja teleekraanidel näidatavad modellide ja näitlejate retušeeritud ideaalpildid. On selgunud, et praegu on juba paljude 6-aastaste tüdrukute sooviks olla võimalikult kõhn ning nende seas on ka neid, kes on sel eesmärgil proovinud dieeti pidada. Arvestades, et isegi meedia võib laste enesehinnangut negatiivselt mõjutada,⁷ püüdkem hea seista selle eest, et me ise omapoolsete võrdluste ja negatiivsete märkustega lapse keha ja välimuse kohta seda probleemi veelgi ei süvendaks.

Sea endale ja oma lapsele vaid reaalseid ja teostatavaid eesmärke

Lahendus lapse kaaluprobleemile peitub toitumisharjumuste muutmises, kuid iga harjumuse muutmine võtab aega. Tuleta näiteks meelde, kuidas ise oled proovinud loobuda suitsetamisest, magusa söömisest või lubanud endale hakata sööma tervislikumalt. Mida ebareaalsemad eesmärgid endale sead, seda suurema tõenäosusega koged nende elluviimisel nurjumist. Ära oota, et lapse harjumusi ja maitsemeelt oleks võimalik näiteks nädalaga kardinaalselt muuta. Anna aega nii endale kui ka lapsele ja liigu eesmärgi suunas sammhaaval. Näiteks hakake proovima uusi köögi- või puuvilju ükshaaval. Kaasa nende valimisse ka laps. Nagu nägime, võib preemiate kasutamine oodatule vastupidise efekti anda, kuid teatud puhkudel võib sellest ka abi olla. Näiteks uute maitsete tutvustamisel on leitud, et laste premeerimine hea sõna või millegi muuga selle eest, et nad senitundmatut toitu maitsevad, suurendab tõenäosust, et see toit lapsele meeldima hakkab ja ta seda ka edaspidi meelsasti sööb.⁸

Kui soovid last uute maitsetega harjutada, siis võta näiteks köögiviljad ette ühekaupa ja alusta sellest, mis lapsele väga vastumeelne ei tundu. Oleks hea, kui valitud köögivilja saaks süüa toorelt või vaid kergelt keedetuna või küpsetatuna. Lapsele võib meeldida, kui talle ütled, et hakkate iga päev mängima ühte eriliste köögiviljade maitsmise mängu. Ja et iga kord, kui ta seda teeb, saab ta näiteks ihaldatud kleepsu. Osta kleepsud ja valmista ette maitsmispäevadega tabel, kuhu saab lisada ka selle köögivilja pildi, mille söömist laps parasjagu harjutab. Ühte köögivilja maitstakse 2 nädalat (14 päeva) ning harjutamise võib lugeda edukaks, kui selle aja jooksul on õnnestunud uut toiduainet maitsta 10 korda. Korralda maitsmine regulaarsetel aegadel, hästi sobib oote (snäki) söömise aeg põhitoidukordade vahel, aga seda või teha ka vahetult enne põhitoidukorda. Köögivilja antakse maitsmiseks väikeses koguses (mitte rohkem kui umbes 2 cm läbimõõduga tüki) ning maitsmisena läheb arvesse ka see, kui laps köögivilja vaid keelega katsub või korraks suhu pistab ja seejärel välja sülitab. Küllap oled ka isegi paremini nõus midagi vastumeelset maitsma, kui tead, ei võid selle soovi korral välja sülitada.

Kaasa oma last võimalikult palju. Näita talle võimalusel uut köögivilja tervena ning räägi, kuidas see kasvab või kust see toodud on. Kui köögivili vajab koorimist või tükeldamist, siis tee seda lapse silme all ja lase tal võimaluse korral tegevuses osaleda. Kui laps maitseb köögivilja, siis tunnusta teda näiteks järgmiste sõnadega: „Mul on tõesti hea meel, et sa seda erilist köögivilja maitsesid! Nüüd sa võid endale kleepsu valida“. Valitud kleepsu võib tabelisse maitsmispäeva kohale kleepida. Kui laps keeldub köögivilja maitsmast, tee tabelisse rist ja ära talle kleepsu anna. Lihtsalt ütle, et proovite homme uuesti. Kui laps keeldub köögivilja maitsmast, siis proovi tema nähes ise tükki köögiviljast ja ütle, et see maitseb hästi. Ole rahulik, kuid järjepidev. Näiteks ütle, et köögivilja ei pea alla neelama, piisab vaid maitsmisest.  Palu lapsel võtta ainult väike amps, võid pakkuda hästi pisikest tükki. Väldi vihastamist, samuti köögivilja maitsmise eest tasuna muu söögi pakkumist. Samuti ära ähvarda last karistusega, kui ta keeldub köögivilja maitsmast. Ning ära ütle ka seda, et vastumeelne köögivili on tema tervisele hea – laps võib hakata arvama, et kasulikud toiduained peavadki halvasti maitsema. Ning mis kõige olulisem, ära anna alla isegi siis, kui laps keeldub mitu päeva järjest köögivilja maitsmast.⁹

Mida veel võib teha?

• Otsige koos lapsega retseptiraamatutest huvitavaid ja ahvatlevaid retsepte. Ja tehke koos süüa!
• Ära keela lapsele kõiki toite, mida ta armastab. Leia võimalus ka tema lemmiktoitude pakkumiseks, olgu siis tegemist maiustuse või hamburgeriga.
• Rutiin ja perega koos söömine võivad uute toitudega harjumisel abiks olla. Miks mitte panna seinale üles järgmise päeva menüü ja söömise ajad.
• Ära liialt muretse!
• Aktsepteeri lapse eripära ja õigust mõne toiduaine söömisest järjekindlalt keelduda. Austa tema otsuseid ja usalda teda, nii kujuneb kontrolli- ja iseseisvustunne.
• Ignoreeri esimest keeldumist. Tihti järgneb natukese aja pärast „Oota, ma äkki ikka proovin!“. Paku uuesti, naudi lapse nähes uut toitu ise, oota ja korda pakkumist!

Mida saan enda jaoks teha?

Harjuta end mõttes lapse reaktsioonide suhtes rahulikuks jääma. Iga algus on raske, laps ei pruugi kõikide muutustega rahul olla.  Otsi tuge neilt, kes sinu püüdlusi mõistavad ja sind hukka ei mõista. Kehtesta ennast nende suhtes, kes soovivad aidata, kuid kelle abi sa ei soovi: „Ma tean, et tahad aidata, kuid tegelikult vajan ma lihtsalt kedagi, kes kuulaks…“

Lapse ärevuse ja enesehinnanguprobleemide puhul võib abiks olla mänguteraapia. Eestis tegutsevate mänguterapeutide kontaktid leiad Eesti Mänguterapeutide Assotsiatsiooni kodulehelt

Abiks võib olla ka teemakohane kirjandus, kust saab ideid lastega suhtlemiseks nii igapäevaselt kui ka konfliktsituatsioonides. Kindlalt julgen soovitada Thomas Gordoni või Jesper Juuli kirjutatud raamatuid.

Parim viis lapsele õiget toitumist õpetada käib läbi iseenda, tee kodus tervislikku toitu ja naudi seda ka ise!

Kasutatud allikad:

1. Tervise Arengu Instituut, JANPA projekt http://www.tai.ee/et/instituut/koostooprojektid/janpa
2. Galloway AT, Fiorito LM, Francis LA, Birch LL. ‘Finish your soup’: counterproductive effects of pressuring children to eat on intake and affect. 2006 May;46(3):318-23.
3. Batsell WR Jr, Brown AS, Ansfield ME, Paschall GY. “You will eat all of that!”: a retrospective analysis of forced consumption episodes. 2002 Jun;38(3):211-9.
4. Fisher JO, Birch LL. Eating in the absence of hunger and overweight in girls from 5 to 7 y of age. Am J Clin Nutr.2002 Jul;76(1):226-31.
5. June Liang et al. Parental Control and Overconsumption of Snack Foods in Overweight and Obese Children 2016 May 1; 100: 181–188.
6. Birch, L. L., Marlin, D. W., & Rotter, J. Eating as the “means” activity in a contingency: Effects on young children’s food preference. Child Development, 1984, 55, 431–439
7. Dohnt H, Tiggemann M. The contribution of peer and media influences to the development of body satisfaction andself-esteem in young girls: A prospective study. Developmental Psychology, Vol 42(5), Sep 2006, 929-936.
8. Cooke LJ et al. Eating for pleasure or profit: the effect of incentives on children’s enjoyment of vegetables Psychol Sci. 2011 February ; 22(2): 190–196.
9. UCL (University College London), Tiny Tastes, http://www.ucl.ac.uk/news/news-articles/0913/300913-tiny-tastes  06.17