Miks me stressiseisundis kaalus juurde võtame

Sageli kuuleme, et seoses stressiga hakkab kehakaal tõusma. On ka vastupidiseid näiteid, mil stressi või depressiooni tõttu söögiisu kaob, ning seetõttu kaal hoopis langeb. Praegu aga huvitab meid stressi mõjul toimuv kaalutõus. Selle nähtuse selgitamiseks vaatleme stressi füsioloogiat.

Tuntuima 20. sajandi stressiuurija Hans Selye järgi on stress organismi mittespetsiifiline vastus ükskõik missugusele stressorile. See tähendab, et olenemata inimest mõjutava konkreetse stressori olemusest tekib kehas ühtemoodi stressivastus.

Mida see stressivastus endast kujutab?

Kui inimene tajub stressi, siis toodab organism sellele vastuseks kõigepealt noradrenaliini – nn „võitluse hormooni“. Stressi jätkudes ja kontrollitunde kadudes olukorra üle vabastatakse aga üha rohkem adrenaliini – teist neerupealiste poolt toodetavat hormooni, mis on seotud ärevuse ja põgenemisega. Nende kahe hormooniga ongi seotud nn „võitle või põgene“ reaktsioon.

Kui aga stress on pikaajaline, siis hakkavad neerupealised kortisooli tootma. Selle hormooni ülesanne on vabastada kehas talletatud varudest glükoosi ja rasvhappeid, et lihased saaksid stressiolukorras toimimiseks energiat. Ning kui stress jätkub, jääb ka kortisoolitase pidevalt kõrgeks. Samas kasvab ka söögiisu, sest ohu eest põgenemiseks või võitlemiseks on ju tarvis täiendavat energiat. Tänapäevane stress aga on enamasti selline, kus füüsilisteks pingutusteks energiat ei kulu. Suurenenud toidukogustest saadavad liigsed kalorid kogunevad rasvana eeskätt just kõhupiirkonda, kust organismil on seda energia tootmiseks parem kätte saada.

Kui võitle-või-põgene reaktsioon kestab pidevalt ja pikemat aega, siis hakkavad sellega seotud hormonaalsed muutused paljusid keha funktsioone mõjutama. Stressivastus tõstab südame löögisagedust ja paneb selle tugevamalt kokku tõmbuma, verre aga vabaneb rohkem rasvhappeid. Pidev stress soodustab lisaks rasva, eriti vistseraalse (siseorganeid ümbritseva) rasva ladestumisele ka kudede lagunemist ja pärsib immuunsüsteemi,¹ soodustades niimoodi haiguste teket.

Seosed rasvumise ja stressi vahel

Selgelt väljendub ka seos vöö- ja puusaümbermõõdu suhte ning stressi vahel. Näiteks hindasid ühes uuringus naised, kellel nimetatud suhtarv oli suur, stressoreid ohtlikumateks, nad kurtsid tugevamat kroonilist stressi ning tulid stressiga kehvemini toime. Neil vabanes stressi korral verre märkimisväärselt rohkem kortisooli kui väiksema vöö-puusaümbermõõdu suhtega naistel. Veelgi enam, kuna nad kohanesid stressiga halvemini, jätkus neil kortisooli vabastamine pikema aja jooksul ka reaktsioonina tavalistele ja tuttavatele stressoritele. Seega on rasva ladestumine keha keskmesse seotud suurema psühholoogilise haavatavuse ning kõrgema kortisoolitasemega. Paljud uuringud kinnitavad, et stressi poolt esile kutsutud kortisooli sekretsioon soodustab rasva ladestumist keha keskmesse, demonstreerides ühtlasi seost psühholoogilise stressi ja teatud haiguste riski vahel. Kõrge vöö-puusaümbermõõdu suhtega indiviide võivad suurema tõenäosusega tabada kardiovaskulaarsed haigused, II tüüpi diabeet ja ka insult.¹

Stressi füsioloogia mõjutab söömiskäitumist

Reaktsioon kestvale stressile – kortisooli rohke eritamine – suurendab söömist, sest kortisool on seotud nii psühholoogilise stressi kui näljatunde tekkimisega. Inimesed reageerivad stressile erinevalt ning toodavad stressiseisundis kas rohkem või vähem kortisooli. Ühes uuringus allutati naised tugevale stressile ja võrreldi nende reaktsioone stressivaba seisundiga. Saadud tulemuste põhjal jagunesid uuritavad kortisooli suhtes reaktiivseteks ja mittereaktiivseteks. Reaktiivsed tootsid stressi puhul rohkem kortisooli ja tarbisid stressirikastel päevadel rohkem kaloreid, kuigi stressivabadel päevadel sõid mittereaktiivsete katsealustega sarnaselt. Kõrgelt reaktiivsed katsealused aga tarbisid ka rohkem magusat, ning ühtlasi leiti, et suurenenud toidukogustega kaasnes negatiivne meeleolu. Uuring kinnitas, et stressi psühhofüsioloogia mõjutab söömiskäitumist.²

Kortisool ja rasvumine

Kortisool on neerupealiste poolt toodetav steroidhormoon, mille vabanemist põhjustavad muuhulgas ka nälgimine ja füüsiline aktiivsus. Kortisoolitase veres on kõrge just hommikul, kui öö läbi on oldud söömata. Kortisooli olulisemaid funktsioone on energia tootmise reguleerimine ja energia mobiliseerimine. See hormoon aitab organismil valida energia tootmise toorainet (süsivesikud, rasvad või valgud) ja reguleerib selle hulka vastavalt keha vajadustele. Kortisool mobiliseerib energiat, ladustades seda rasvana (triglütseriididena) ja liigutades energiasubstraate ehk aineid, millest energiat toodetakse, ühest kohast teise – peamiselt energianäljas kudedesse (nt töötavatesse lihastesse). Stressi tingimustes kindlustabki kortisool glükoosi kui energiaallika vabastamise glükogeenist, millena seda kehas ladustatakse, ning korraldab maksas glükoosi sünteesi glükogeensetest aminohapetest. Ta relokeerib ehk paigutab rasva muudest ladestustest ümber kõhupiirkonda, kust kehal on rasvhappeid energeetilisteks vajadusteks parem kätte saada. Kortisool toimib ka põletikuvastase ühendina, surudes alla immuunvastust füüsilise ja psüühilise stressi korral.³

Kortisool mõjutab otseselt rasva ladestumist ja soodustab stressiga kaasnevat kaalutõusu. Kortisooli kättesaadavust organismile kontrollitakse spetsiifiliste rasvkoes asuvate kortisooli aktiveerivate ensüümide poolt. Inimese vistseraalse (mao ja soolestiku ümber paikneva) rasva ja nahaaluse rasvkoe võrdlev uurimine on näidanud, et vistseraalse rasva rakkudes on kortisooli aktiveerivaid ensüüme rohkem. Nende ensüümide kõrgem tase kõhurasvas võibki soodustada rasvumist, kui kortisooli tootmine stressi tõttu suureneb, kusjuures nende aktiivsust suurendab peale kortisooli ka veresuhkru taset reguleeriv insuliin. Kõhurasval on ka parem verevarustus ja neli korda rohkem kortisooliretseptoreid kui nahaalusel rasvkoel, mis võib samuti soodustada rasva ladestumist ja rasvarakkude täitumist.^1,4,5

Huvitav on see, et vereplasma kortisoolitase ei ole rasvunutel alati kõrgem, aga neil esinevad muutused rasvkoe kortisooli ainevahetuses, ning see mõjutab ladestuva rasva hulka ja tüüpi ning tõstab eelnimetatud kortisooli aktiveeriva ensüümi aktiivsust. Selle ensüümi suurenenud aktiivsus hiirtel viib metaboolset sündroomi iseloomustavatele nähtudele, nagu kõhupiirkonna rasvumine, kõrge vererõhk, vere lipiididetaseme muutused ja insuliinresistentsus. Hiirtel, kellel selle ensüümi aktiivsus on välja lülitatud, niisuguseid kliinilisi hälbeid ei teki.^4,5 Niisiis on selge, et kui koed on pikaajaliselt allutatud kortisooli toimele, mõjutab see terviseseisundit. Kõrge kortisoolitase põhjustab rasva ladestumist ning suurendab veres tsirkuleeriva rasva hulka, sest rasvhappeid paigutatakse ümber kõhupiirkonda. Lisaks on kõrgenenud kortisoolitasemega seotud kõrge vererõhk, verelipiidide (sh kolesterooli) kõrge tase ja hüperglükeemia ehk kõrgenenud veresuhkru tase.¹

Stress, kortisool ja isu

Kortisooli süstimine katseloomadele tõstab isu, suurendab magusaiha ja toob kaasa kaalutõusu. Uuringud on näidanud, et ka inimesed, kelle organism toodab stressi ajal rohkem kortisooli, tarbivad rohkem kõrge suhkru- ja rasvasisaldusega toitu. Arvatakse, et kortisool mõjutab otseselt söömist, seostudes ajus hüpotaalamuse piirkonnas spetsiifiliste retseptoritega, mis paneb inimese suhkrut ja rasva himustama. Kortisool mõjutab söögiisu ka kaudselt, reguleerides teiste isuga seotud hormoonide (nt. kortikotropiini vabastav hormoon leptiin ja NPY) vabanemist stressi ajal.^3,6

Vähenda stressitaset

Kaalu langetamiseks on toitumise korrigeerimise kõrval oluline tegelda ka oma stressiga. Liiga palju stressi koos kehvade toimetulekuoskustega toob kaasa füüsilised, keemilised ja hormonaalsed häired kogu kehas. Kortisooli kestev toime koos kaasnevate füsioloogiliste muutustega viib ülesöömisele, suurema ihaga rasvase ja magusa järele ning rasva ladestumisega kõhupiirkonda nii meestel kui naistel.¹

Kasutatud allikad:

1. Epel, E.S., McEwen, B., Seeman, T., et al. (2000). Stress and body shape: stress-induced cortisol secretion is consistently greater among women with central fat.
   Psychosomatic Medicine, 62, 623-632.
2. Epel, E., Lapidus, R., McEwen, B., et al. (2001). Stress may add bite to appetite in women: a laboratory study of stress-induced cortisol and eating behavior. Psychoneuroendocrinology, 26, 37-49.
3. Maglione-Garves, C. A., Kravitz, L., Schneider, S. (2005). Cortisol connection: Tips on managing stress and weight. ACSM’s Health & Fitness Journal, 9(5), 20-23.
4. Tomlinson, J. W., Stewart, P. M. (2002). The functional consequences of 11_- hydroxysteroid dehydrogenase expression in adipose tissue. Hormone and Metabolism Research, 34, 746-751.
5. Morris, K. L., Zemel, M. B. (2005). 1,25-dihydroxyvitamin D3 modulation of adipocyte glucocorticoid function. Obesity Research, 13, 670-677.
6. Cavagnini, F., Croci, M., Putignano,P., et al. (2000). Glucocorticoids and neuroendocrine function. International Journal of Obesity, 24, S77-S79.