Insuliiniresistentsus – kui hädavajalik hormoon ei pääse kehas enam löögile

Insuliiniresistentsus on seisund, mis on seotud II tüüpi diabeediga

Inimese toitumine on sõltunud loodusest ja selle rütmidest. Aastas on perioode, kui toitu leidus külluslikult, teatud aegadel aga pidid meie esivanemad läbi ajama väga kesise ninaesisega. Toidu hankimine ja muud ellujäämiseks vajalikud tegevused seondusid alati suure füüsilise aktiivsusega. Et tagada pidev toiduvaru ning lihtsustada selle hankimist, võeti kasutusele põllutööriistad, tootmises asendavad inimtööjõudu järjest enam masinad. Sellist toiduküllust, nagu pakuvad tänapäeval supermarketid, pole kunagi varem olnud, ning toiduvarud kauplustes kevadeks otsa ei saa. Seega oleme saavutanud õndsusseisundi, kus saame väga vähese füüsilise vaevaga endale suurel hulgal toitu hankida. Kahjuks aga oleme selle tagajärjel silmitsi süveneva ülekaalulisuse ning sellest tulenevate terviseprobleemidega.

Kurb tagajärg – probleemid veresuhkruga

Keha jaoks on kõige efektiivsemaks energiaallikaks süsivesikud (glükoos). Peale süsivesikurikka toidu söömist imendub sealt verre glükoos, mis on võimas insuliini sekretsiooni stimuleerija. Segatoidust pärit aminohapped võimendavad seda toimet veelgi. Veresuhkru tase tõuseb, mille peale pankreas ehk kõhunääre eritab sobiva koguse insuliini. Insuliin aitab glükoosil verest rakkudesse jõuda, et seda saaks energia tootmiseks kasutada. Kui toiduga saadavat glükoosi on rohkelt, pannakse osa sellest kehas tallele glükogeenina. Kõik koed talletavad glükogeeni, kuid kõige tähtsam roll selles on lihastel ja maksal. Liigne glükoos aga, mida glükogeeniks ei muudeta, talletatakse rasvavaruna. Keha teeb seda kõike kindla eesmärgiga – oluline on, et meil jätkuks energiavaru ka nendeks puhkudeks, kui sööki käepärast ei ole, teiselt poolt aga tuleb hoolitseda selle eest, et liigne glükoos veres meile liiga ei teeks. Selleks tuleb veresuhkru tase tasakaalus hoida.

Kui me kurname veresuhkru tasakaalu eest vastutavaid mehhanisme liigselt süsivesikuterikka toiduga, ei pruugi organism ühel hetkel enam tasakaalu säilitamisega hakkama saada. Suured glükoosikogused veres stimuleerivad keha järjest rohkem insuliini tootma, sellega kaasnev krooniline hüperinsulineemia aga viib lõpuks koerakkude insuliiniretseptorite tundlikkuse vähenemiseni, teisisõnu tekib insuliiniresistentsus. Glükoos ei pääse enam verest rakkudesse, selle tagajärjel veresuhkru tase tõuseb.

Keha suudab insuliiniresistentsusest tingitud veresuhkru tõusu mõne aja jooksul järjest suurema insuliinitootmisega kompenseerida. Ühel hetkel aga ei tule insuliini tootmise eest vastutavad pankrease beetarakud enam kasvanud koormusega toime. Tagajärjeks on püsivalt kõrge veresuhkru tase ning II tüüpi diabeet. Kõikidel insuliiniresistentsetel diabeeti ei teki, kuid insuliiniresistentsus on mitmete krooniliste haiguste riskifaktoriks.

Hüperinsulineemiat ehk liiga kõrget insuliinitaset peetakse üheks südame isheemiatõve riskifaktoriks

Kui rakud on muutunud insuliini suhtes resistentseks (ei reageeri enam insuliinile) ja glükoos ei pääse rakku, siis on kehas olemas mehhanismid, mis võimaldavad rakkudel endale muul viisil kui glükoosist energiat toota. Need alternatiivsed võimalused tulevad näljaperioodidel kasuks, kuid pöörduvad süsivesikutega liialdamise korral meie vastu.

Insuliiniresistentsus toob kehas kaasa mitmeid biokeemilisi muutusi nagu veresuhkru ja insuliini krooniliselt kõrge tase, väga madala tihedusega lipoproteiinide (VLDL kolesterooli) ning vabade rasvhapete hulga suurenemine. Kaloriterohke ja suure glükeemilise koormusega toit tugevdab kõiki neid insuliiniresistentsuse ilminguid.

Üks lihtsamaid viise insuliiniresistentsuse ja südamehaiguste riski kindlakstegemiseks on lähtuda puusa- ja kõhuümbermõõdust ning nende suhtest. Näiteks on leitud, et iga sentimeetri lisandumisega vööümbermõõdule suureneb südame-veresoonkonnahaiguste risk 2%, samuti suureneb see risk oluliselt, kui vöö- ja puusaümbermõõdu suhtarv muutub suuremaks kui 1 (st kui vööümbermõõt hakkab ületama puusaümbermõõtu). Soovituslik vööümbermõõt naistel on alla 88 cm ja meestel alla 102 cm, vöö- ja puusaümbermõõdu suhe aga ei tohiks olla meestel suurem kui 0,9 ja naistel suurem kui 0,85.  

Toitumisega saab insuliiniresistentsust mõjutada

Suhkrud

Ülekaalulisuse üheks põhjuseks on liigne süsivesikute, sh suhkru tarbimine. Kuna teadlikkus tervislikust toitumisest suureneb, püütakse mõnikord asendada tavaline lauasuhkur mõne veresuhkrut vähem mõjutava suhkruga, nt fruktoosiga. Kuigi fruktoos on madalama GK-ga, tuleb ka selle tarvitamisega ettevaatlik olla. Fruktoosi kasutatakse näiteks laborirottidel insuliiniresistentsuse tekitamiseks, ka inimestel võib fruktoosiga liialdamine põhjustada häirunud insuliinitundlikkust. Järjest enam kasutatakse maiustustes ja jookides magusainena kõrge fruktoosisisaldusega siirupeid, sest tegemist on ühe odavaima magustajaga. Ka muidu tervislikuks peetav mesi võib insuliiniresistentsuse tekkele kaasa aidata, kui tarvitame seda liiga suures koguses, sest mees leidub umbes 52% fruktoosi. Puuviljades on samuti rohkesti fruktoosi (50 – 70%) ning ka nende liigne söömine võib probleemiks osutuda, eriti kui puuvilju tarvitada kontsentreeritud mahladena. Tervikviljadest saame fruktoosi vähem, samuti on neis kiudaineid, mis aitavad suhkru imendumist aeglustada.

Kiudained

Kiudained mõjuvad insuliini tootmisele ja toimele kaudselt, mõjutades soolestiku ja soole sisu liikuvust, soolestiku hormoonide eritumist jne. Resistentset tärklist, mida peensooles ei seedita ja mis liigub edasi jämesoolde ning fermenteeritakse seal bakterite poolt sarnaselt kiudainetega, seostatakse vähenenud söögijärgse glükoosi- ja insuliinivastusega, keha insuliinitundlikkuse paranemisega, triglütseriidide ja LDL lipoproteiinide taseme alanemisega, küllastustunde suurenemisega ja rasva väiksema talletamisega kehas.

Loe resistentse tärklise kohta rohkem SIIT.

Valgud

Tänapäeval kasutatakse kaalulangetamiseks tihti kõrge valgusisaldusega dieete, et vältida lihasmassi kadu. Kuigi reeglina viib kaalulangus ka insuliinitundlikkuse suurenemiseni, on leitud, et kõrge valgusisaldusega dieetidel seda mõju ei ole. Näiteks selgus ühest hiljutisest rasvunud naistega tehtud kaalulangetamise uuringust, et insuliinitundlikkus paranes vaid selles dieedigrupis, kus valgu osakaal oli väike, kõrge valgusisaldusega grupis insuliiniresistentsus hoopis suurenes. Samuti alanesid väikese valgusisaldusega dieedigrupis oksüdatiivse stressiga seotud näitajad, mida kõrge valgusisaldusega dieedi puhul ei täheldatud.

Rasvhapete tasakaal menüüs ja kehas

Rasvumise korral on veres vabade rasvhapete tase tõusnud. See seondub insuliiniresistentsusega ning südame-veresoonkonnahaigus suurema riskiga.

On leitud, et rasva osakaalu lühiajaline suurendamine süsivesikute arvel ei põhjusta insuliiniresistentsust, kuidkrooniliselt kõrge rasvasisaldusega menüü suurendab triglütseriidide kuhjumist skeletilihastes, mis on otseselt seotud insuliiniresistentsusega. Triglütseriidide liigne hulk skeletilihastes põhjustab insuliinitundlikkuse langust.

Samas on oluline erinevate rasvhapete õige tasakaal. Oomega-3 (n-3) ja oomega-6 (n-6) rasvhapete tasakaalu hälbimine n-6 kasuks langetab insuliinitundlikkust, samas kui oomega-3 rasvhapete, sh kalast pärit EPA ja DHA kõrgem osakaal parandab insuliinitundlikkust. Mida enam on rakumembraanides küllastumata rasvhappeid, seda paindlikumad ja voolavamad on membraanid ja seda vastuvõtlikumad on raku insuliiniretseptorid insuliini toimele.

Taimsetest allikast pärit oomega-3 rasvhapped muudab keha teatavate ensüümide abil talle vajalikeks EPAks ja DHAks. Neid ensüüme stimuleerib samuti insuliin, kuid seda vaid siis, kui ta suudab efektiivselt rakuretseptoritega ühilduda. Insuliiniresistentsuse puhul on ensüümide aktiivsus madal ja seetõttu väheneb rakumembraanide voolavus ning see suurendab insuliiniresistentsust veelgi.

Vahemeremaade toitumine

Parimaks toitumuslikuks lähenemiseks metaboolse sündroomi puhul ja selle vältimiseks peetakse Vahemeremaade tüüpi toitumist. Üheks põhjuseks, miks Vahemeremaade toitumist kasulikuks peetakse, on oliiviõli rohke kasutamine. Uuringud näitavad, et see soodustab insuliinitundlikkust. Lisaks võib teatav kasu peituda ka toidu kõrvale joodavas punases veinis, konkreetsemalt selles sisalduvas polüfenoolis nimetusega resveratrool. Loomkatsetes on resveratrool näidanud vere glükoosisisaldust ja ka triglütseriidide taset langetavat toimet.

Olulised mineraalained

Olulised insuliiniresistentsusega seotud mineraalained on tsink, kroom ja magneesium. Tsink mängib tähtsat rolli insuliini biosünteesis ja eritamises, seda leidub kontsentreeritult just pankreases. Kroomipuudust on seostatud nii glükoositaluvuse languse kui insuliiniresistentsusega. Madala kroomisisaldusega dieedid mõjuvad halvasti nii glükoosi, insuliini kui teise pankreasehormooni – glükagooni ainevahetusele. Magneesium on oluliseks kofaktoriks paljudele glükoosi metabolismis osalevatele ensüümidele.

Kõrge GK-ga dieet suurendab kroomi väljutamist uriiniga. II tüüpi diabeetikutel on kroomitase kehas märgatavalt madalam ning nad väljutavad rohkem kroomi. Kroomi manustamisel toidulisandina aga tuleb valida õige kroomivorm. Heaks peetakse kroomirikast pärmi, kuid uuringutes on saadud häid tulemusi ka näiteks kroompikolinaadiga. Kasu on saadud ka kroomi kombineerimisest B3-vitamiini ja biotiiniga.

Olulised toiduained      

Sibulat ja küüslauku tasub kindlasti igapäevaselt oma menüüs hoida! Küüslaugul on trombe ennetav, vere viskoossust vähendav, diastoolset ehk alumist vererõhku ja tühja kõhu glükoositaset langetav toime. Sibulal on tuvastatud teatav positiivne mõju vere glükoositasemele glükoositaluvuse testides, kusjuures toime oli sama nii toorel kui küpsetatud sibulal, mis tähendab, et sibulas olevad aktiivsed ühendid säilivad ka küpsetades. Küpsetatud küüslaugul aga toimet ei olnud.

Kaneeli manustamine on aidanud II tüüpi diabeedi puhul langetada glükoosi, triglütseriididide, LDL kolesterooli ja kogukolesterooli taset.

Elustiil

Kaalu langetamisega käivad kaasas soovitused füüsilise aktiivsuse suurendamiseks. Nimelt on teada, et kehaline aktiivsus parandab insuliiniresistentsust. Seetõttu tuleb kaalu langetades olla ka füüsiliselt aktiivne, muuta niisugune elustiil oma elu igapäevaseks osaks. Ignoreerida ei saa stressi negatiivset mõju. Kuna on leitud, et stress soodustab insuliiniresistentsuse teket, tuleb tegelda ka stressi vähendamisega!

Kokkuvõte

Võib öelda, et teatud mõttes oleme iseenda loodud mugavuse ohvrid. Samas on meil võimalik ohvri rollist teadliku suhtumisega välja tulla. Kunagi pole hilja alustada kaalulangetamise ja tervisliku toitumisega. Muidugi on olemas ka ravimid, mis kompenseerivad puuduvat insuliini, alandavad tõusnud kolesteroolitaset jne, kuid ükski neist ravimitest ei tegele haiguse tegelike põhjustega.

Ühes uuringus võrreldi ravimite ja elustiili muutuste mõju diabeedieelses seisundis inimestele. Ravimitega saavutati diabeedi esinemissageduse langus 31%,  elustiili muutustega aga tervelt 58%. Seega võiks eelistada loomulikumat lähenemist – elustiili muutmist ja kontrollitud glükeemilise koormuse ning tasakaalus toitainetesisaldusega toitumist. Kui jääd toiduvaliku kujundamisel hätta, siis pöördu toitumisterapeudi poole.

Kasutatud allikad:

1. Woodriff, N., Beirne, A. Biochemical imbalances in disease, 2010.
2. Smit, G. I. et al. (2017). High-Protein Intake during Weight Loss Therapy Eliminates the Weight-Loss-Induced Improvement in Insulin Action in Obese Postmenopausal Women. Cell Reports, 17(3), 849-861.
3. Wilcox, G. (2005). Insulin and Insulin Resistance. The Clinical Biochemist Reviews, 26(2), 19-39.
4. Räikkonen, K. et al. (1996). Psychosocial stress and the insulin resistance syndrome. Metabolism, 45(12), 1533-1538.
5. Li, L., Li, X, Zhou, W., Messina, J. L. (2013). Acute psychological stress results in the rapid development of insulin resistance. Journal of Endocrinology, 217(2), 175-184.
6. Tervise Arengu Instituut. http://toitumine.ee/kehakaal/kehakaalu-langetamine/kehakaalu-hindamine.
7. Boden, G. (2008). Obesity and Free Fatty Acids (FFA). Endocrinol Metab Clin North Am, 37(3), 635–ix.
8. Takaya, J., Higashino, H., Kobayashi, Y. (2004). Intracellular magnesium and insulin resistance. Magnesium Research, 17(2), 126-36.