Õlu

Autor: Urmas Soots (Toitumisteraapia toimetaja)

22.04.2022

Kardetavasti võib mõnele lugejale tunduda imelik, et toitumisteraapia ajakirjas kirjutatakse õllest. Kuigi näiteks ühe Inglise teleseriaali peategelane inspektor Morse, keda kolleeg õllelembuse pärast hurjutas, pareeris etteheidet väitega, et õlu on lihtsalt toit. Samas – meeldib see meile või mitte, on õlu vee ja tee järel maailma kõige enam tarbitav jook. Ja kuna joogid on toitumise osaks, võib ka õlleteemat pidada asjakohaseks. Me ei soovi õllejoomist propageerida, vaid lihtsalt selle vana ja ühiskonnas kindlalt juurdunud joogi tervisemõjudest lühikese ülevaate anda. Sest pole põhjust arvata, et õllest nähtavas tulevikus loobutakse või isegi selle tarbimist oluliselt vähendatakse. 

Õllel on nii pooldajaid kui vastaseid, ning selle joogi populaarsus näitab, et esimesi tunduvalt rohkem. Eeskätt meessoo hulgas. Kui väga lühidalt kokku võtta, näib tänapäeval domineerivat seisukoht, et mõõdukast õlletarbimisest tervele inimesele kahju ei sünni. Küsimus on aga selles, mida mõõdukuse all mõelda. Sest pole mingit kahtlust, et õllega liialdamine on kahjulik. Nojah – nagu mistahes asjaga liialdamine. Aga õlle kui alkohoolse joogi puhul puhul lisandub vahetule mõjule ka oht alkoholist sõltuvusse sattuda ehk rahvakeeli öeldes joomatõppe haigestuda. 

Õlle ajaloost

Arvatakse, et õlut pruuliti juba vähemalt 10 000 aastat tagasi. On isegi väidetud, et inimkond tundis ja tarvitas õlut varem kui leiba. Küllap oli esimeseks õlleks mingi juhuslikult käärima läinud viljaleotis, mida keegi käärimise lõppedes maitsta julges ja meeldivast kogemusest tiivustatuna seejärel teadlikult valmistama hakkas. Vanim meieni jõudnud kirjalik informatsioon õllest pärineb umbes 6000 aasta tagant, mil õllevalmistamine juba täies hoos oli. Mesopotaamiast ehk Tigrise ja Eufrati jõgede vaheliselt alalt leitud sumerite savitahvlitel on kiilkirjas tekstid, mis kirjeldavad õlle valmistamist ja selle degusteerimist. Õlut jõid sumerid ohtralt, mõnikord kulutati selle valmistamiseks pool kogu viljasaagist. Ka vanas Egiptuses oli õlu väga oluliseks joogiks ja õllepruulimine lugupeetud ametiks. Koos leivaga oli õlu üheks tähtsaimaks toiduvaliku komponendiks, mida pandi lahkunutele haudadessegi kaasa. Vanim Egiptusest leitud õllepruulitöökoda pärineb umbes aastast 3700 e.m.a. Vanast Babülooniast on aga näiteks meieni jõudnud 4000 aastat vanad kirjalikud teated, et peaaegu kõik ravimid lahustati enne nende manustamist õlles. Nii et õlu on vägeva ajalooga jook.

Keskajal oli madala alkoholisisaldusega õlu Euroopa kodudes igapäevane rüübe, vaid Vahemeremaades domineeris vein. Kloostrites aga, kus õlu oli munkade jaoks kõige tähtsamaks joogiks, mida vaid mõnikord asendas vesi, kujunes õllepruulimisest lausa omaette kunst.  Mungad eksperimenteerisid mitmesuguste maitseainetega, mis pidid ka õlle säilivust parandama, ning lõpuks jäi peamiseks lisandiks ka tänapäeval kasutatav humal. Alguses pruuliti vaid enda tarbeks, hiljem aga kujunes õlu kloostritele oluliseks müügiartikliks. 

Keskajal oli saastunud veega piirkondades õlu tegelikult ainsaks enam-vähem sanitaarseks janukustutamise vedelikuks, sest õllevalmistamise käigus tuli selleks tarvitatavat vett keeta, mis tappis patogeenid. Haigustekitajaid aitasid hävitada ka käärimisel tekkiv alkohol ja õllesse lisatavad humalad. 

Millest ja kuidas õlut tehakse 

Õlut pruulitakse ehk kääritatakse spetsiaalsete pärmitüvede abil teraviljast. Enamasti idandatud odrast ehk odralinnastest (siit ka rahvakeelne nimetus kesvamärg, kesv on murdekeeles oder), kuid kasutatakse ka muid teravilju – nisu, rukist, maisi ja riisi. Lisatakse humalat ja mõnedele õllesortidele ka spetsiifilist maitset andavaid teisi ürte ja muid maitseaineid. 

Kõigepealt viljateri niisutatakse, et need idanema hakkaksid ja tekiksid linnased. Seejärel linnaseid kuumutatakse, need kuivatatakse ja purustatakse. Purustatud linnaseid leotatakse vees, et vabaneksid teraviljas leiduvad suhkrud. Tulemuseks on vedelik, mida kutsustakse virdeks. Virret keedetakse koos humalatega, seejärel see jahutatakse ja lisatakse pärm, mis kääritabki mõne nädala jooksul virdest õlle. Õlu filtreeritakse (minevikus seda enamasti ei tehtud) ja jäetakse laagerduma. Tavaliselt sisaldab õlu 4-6% alkoholi, kuid on ka väga lahjasid (isegi vaid 0,5%) ja eriti kangeid (kuni 40%) õllesid – kui neid enam õlledeks nimetada saabki. Tegelikult hakkas õlle tajumine läbinisti ja tingimusteta tervisliku joogina taanduma kuskil 20. sajandi teisel poolel just seoses alkoholi kahjulike mõjude teadvustamisega. 

Toodetakse ka alkoholivabu õllesid (vähem kui 0,5% alkoholi, mõnede sildil väidetakse, et lausa 0%), kuid needki valmivad esialgu alkohoolse joogina, millest alkohol hiljem välja võetakse.

Mida õlu sisaldab

Kõige rohkem sisaldab õlu muidugi vett (ca 90%), sõltuvalt õlle sordist erineval määral alkoholi ja sellele lisaks ka paljusid samu toitaineid, mida leidub õlle tooraineks kasutatud teraviljas ja muudes komponentides. Õlles on mineraalaineid (eeskätt kaltsiumit, rauda, magneesiumit, fosforit, kaaliumit, naatriumit, tsinki, vaske, mangaani, seleeni, fluori ja räni), vitamiine (eeskätt B) ja antioksüdante (pärit nii linnastest kui ka humalast), samuti lahustuvaid kiudaineid. Teraviljatoitudega võrreldes aga on seal toitaineid siiski sedavõrd vähe, et kui tahta neid organismile vajalikus koguses ainuüksi õllest kätte saada, tuleks seda arutult palju juua. Ometi peetakse õlut üsnagi heaks folaadi-, niatsiini-, magneesiumi- ja kaaliumiallikaks. 

Kuidas õlu tervist mõjutab 

Uuringud näitavad, et just õllest saadavad toitained võivad teatud juhtudel kasulikuks osutuda. Näiteks võib õlles leiduv räni toetada luude ja sidekoe tervist – mõõdukatel (toonitame mõõdukust!) õllejoojatel on täheldatud vähemal määral osteoporoosi ja luumurde. Samuti on mõõdukat õllejoomist (nagu tegelikult ka muude alkohoolsete jookide vähest tarbimist) seostatud „hea“ kolesterooli ehk HDL kõrgema tasemega. 

Olemasolevatel andmetel võib mõõdukas õllejoomine kognitiivset ja psühholoogilist tervist toetada. Ka mõnedes Parkinsoni tõve uuringutes on selgunud, et vähene kuni mõõdukas õllejoomine seondub kognitiivse võimekuse aeglasema langusega võrreldes õlle täieliku vältimise, aga teiselt poolt ka liiga rohke õllejoomisega. 

Õlles sisalduv vitamiin B6 (püridoksiin) võib aidata homotsüsteiinitaset langetada, viimane aga on üheks arvestatavamaks südamehaiguste riskiteguriks. Südamehaiguste riski võivad vähendada ka õlles sisalduvad polüfenoolid.

Õlles leidub humalatest pärit nn kibehappeid (bitter acids), millel on terve rida tervislikke omadusi, muuhulgas ka tugev põletikuvastane toime. Ühte neist – humulooni – on peetud näiteks paljulubavaks vahendiks hingamisteede viiruslike nakkuste vastu. Samuti toetavad need happed seedimist, kuna soodustavad maohappe sekretsiooni, mis on ka soole mikrofloora tervisele äärmiselt oluline. On andmeid, et kibehapped võivad ka vähiriski vähendada – seesugust toimet on uuringutes näidanud näiteks ksantohumool, (mis väidetavasti võib vähendada ka menopausist tingitud kuumahooge, võitleb osteoporoosi vastu ja kaitseb ajurakke), samuti lupuloon. 

Õllest olevat kasu ka hammaste tervisele, kuna uuringute kohaselt pärsib see igemepõletikke ja hammaste lagunemist põhjustavate bakterite tegevust. Samuti vähendab õlle tarbimine neerukivide moodustumise tõenäosust.

Tundub liiga ilus, et tõsi olla? Aga mida arvata õlles sisalduvast alkoholist? On andmeid, et väikestes kogustes võib ka alkohol südamele kasulik olla. Kuigi viimasel ajal on üha rohkem väidetud, et alkohol pole tegelikult tervislik isegi väikestes kogustes. Statistiline seos parema tervise ja alkoholi vahel võib aga olla seletatav lihtsa asjaoluga, et hea tervisega inimestest tarbib alkoholi suurem protsent võrreldes haigetega. Ehk siis et alkohol ei tee tervemaks, vaid nende hulgas, kes juba niigi tervemad, leidub ka mõõdukaid alkoholitarbijaid rohkem, sest nad taluvad seda mürki paremini. Hoidugem seda väidet vaidlustamast, kuid sellegipoolest toome ära valiku alkoholitarbimise kasuks esitatud argumente. 

Väga üldiseks reegliks peetakse, et üks alkohoolne „jook“ päevas (joogi mahust räägime tagapool) võib kasulik olla vähendades südamehaiguste, arterite jäigastumise (ateroskleroosi), südameinfarkti ja ka ajuinsuldi riski. Üle kahe joogi päevas aga hakkab juba mõjuma vastupidiselt – suurendab neid riske. Samas täpsustatakse, et vähene alkohol võib küll vähendada verehüüvetest tingitud insuldiriski, kuid suurendab veresoone purunemisest tingitud (hemorraagilise) insuldi riski.

Väidetakse ka, et mõõdukatel alkoholitarbijatel on vanemas eas täheldatud mõtlemisvõime paremat säilimist võrreldes täiskarsklastega. Keskeas alkoholiga liialdanute mõtlemisvõime aga on vanemas eas märgatavalt kehvem kui karsklastel.

Mõneti üllatav võib tunduda, et vähest kuni mõõdukat alkoholitarbimist on seostatud väiksema riskiga haigestuda 2. tüüpi diabeeti. Ning mis seedesüsteemi puudutab, siis pidi mõõdukas õlle (nagu ka veini) joomine seedetrakti haavandeid põhjustava Helicobacter pyroli infektsiooniriski vähendama – sellele bakterile, nagu näha, need joogid ei meeldi.

Õllest saadavate väikeste alkoholikoguste teeneks on peetud ka Alzheimeri tõve, ärevushäirete ja mõnede muudegi tervisehäirete, isegi vähiriski vähenemist. Samas tunnistatakse, et teaduslikud tõendid niisuguste mõjude kohta on siiski ebapiisavad. Näiteks leidub ka andmeid, et mõne vähiliigi (näiteks soolevähi) riski võib õlu hoopis suurendada. Ning kui jutt juba võimalikele kahjulikele mõjudele läks, loetlegem neid veel. 

Õlle negatiivsed toimeid

On esinenud juhtumeid, kus õlu on vallandanud astmahooge.

Alkoholi, sh õlle tarvitamine võib podagrat ägestada.

Kuigi õlut on seostatud südamepuudulikkuse riski vähenemisega, võib see halvendada nende seisundit, kellel juba esineb südamepuudulikus.

Alkohoolsete jookide, sh õlle tarbimine kogustes kolme või rohkem jooki päevas võib põhjustada kõrget vererõhku või juba esinevat kõrgvererõhku veelgi kõrgendada.

Õlu (vm alkohol) võib vere liigset rasvade- ehk triglütseriididesisaldust veelgi tõsta (seisundit nimega hüpertriglütserideemia halvendada).

Õlu ja just selles leiduv alkohol võib unetust ja vaimseid probleeme süvendada, teatavaid närvisüsteemi häireid ägestada, maksahaigust ja pankreatiiti ägestada, mao- ja kaksteistsõrmiksoolehaavandite ja teatava päriliku häire porfüüria all kannatajate seisundit halvendada. 

Ning lõpuks võib õlu mitmete medikamentide ja ka anesteetikumidega ebasoovitavaid või lausa ohtlikke koostoimeid anda. Sel põhjusel näiteks soovitatakse vähemalt 2 nädalat enne planeeritud kirurgilisi operatsioone igasugune õllejoomine lõpetada. 

Kui palju tohib

Lääne kultuuriruumis on hakatud alkoholi tarbimist mõõtma “jookide” arvuga, kusjuures keskmise kangusega (ca 5%) õlle puhul on ühe joogi mahuks 12 untsi ehk umbes 360 ml. See on pisut rohkem kui meie poodides müüdav tavapärane väike õllepudel (0,33 l), aga märgatavalt vähem kui suur pudel (0,5 l). Aga juuksekarva lõhkiajamine õllekoguste mõõtmisel polegi ilmselt õigustatud, kuna nii õllede kui õllejoojate vahel võivad valitseda suured erinevused. Niisiis vajame igapäevaselt kasutatavaid lihtsaid suuniseid, mis aitavad ka õllesõbral tervist hoida, ilma et peaks täpselt gradueeritud mõõteklaasi käepärast hoidma.

Üks lihtsamaid ja end praktikas tõestanud soovitusi on mitte juua üle ühe õlle päevas. Siis on enam-vähem kindel, et see tervist ei kahjusta. Kui aga sugupooli eristada, siis seatakse naistele ja meestele pisut erinevad piirmäärad – naistele väiksemad, sest enamasti on nad ka ise meestest väiksemad. Mõõdukaks tarbimiseks peetakse meestele mitte üle kahe õlle, naistele aga mitte üle ühe õlle päevas. Samas on terviseeksperdid ühel meelel, et kes seni pole õllesõber olnud, ei tohiks mingil juhul hakata õllest tervist otsima, selleks on tunduvalt paremaid ja riskivabamaid viise. Piirnormid on nende jaoks, kes niikuinii õlut joovad ega soovi sellest harjumusest täielikult loobuda.

Õllekõht

Vastupidiselt levinud arvamusele on asjatundjad seisukohal, et suures kõhus ainuüksi õlut süüdistada pole alust. Reeglina on ülekaalu ja suure kõhu põhjuseks siiski vale toiduvalik ja/või füüsilise koormuse vähesus. Kuna õlu teeb veidi uniseks (rahustab), siis soodustab see veelgi füüsilise aktiivsuse vähenemist. Pigem on tegu sellega, et alkohol muudab näljaseks ja põhjustab (planeerimatut) ülesöömist. Aga päris ilma mõjuta kehakaalule pole siiski ka õlu ise.  

Mida rohkem on õlles alkoholi, seda rohkem saab sealt kaloreid. 1 gramm alkoholi annab 7 kalorit, mis on rohkem kui süsivesikutest ja valkudest (4 cal/g), aga vähem kui rasvadest (9 cal/g), rasva aga õlles pole. Väidetavasti tuleb umbes 3/4 õllest saadavatest kaloritest alkoholist, 1/4 aga teraviljast.

Uuringud on näidanud, et kui juua õlut vähem kui pool liitrit päevas (ikka seesama soovitus, et mitte üle ühe õlle), siis see kehakaalu ja vööümbermõõtu märgatavalt ei mõjuta. Suuremad kogused aga võivad seda teha. 

Õlu sisaldab ka humalatest pärit fütoöstrogeene – taimseid ühendeid, mille toime inimkehas sarnaneb naissuguhormoon östrogeenile. Selle põhjal on arvatud, et õllehumalad võivad mehe kehas esile kutsuda muutusi, mis soodustavad rasva kogunemist kõhupiirkonda. Ning on uuringuid, mis seostavad mitte humalaid, vaid mistahes alkohoolsete jookide tarbimist kõhurasva kogunemisega. Näiteks on leitud, et rohkem kui 3 jooki päevas tarvitavatel meestel tekib 80%-lise tõenäosusega liigne kõhurasv. Ning just kõhupiirkonda kogunevat ehk vistseraalset rasva peetakse tervisele kõige ohtlikumaks. See rasv on metaboolselt aktiivne, mis tähendab, et ta võib mõjutada keha hormonaalset tasakaalu ja organismi funtsioneerimist suurendades metaboolse sündroomi, teist tüüpi diabeedi, südamehaiguste ja ka vähiriski. On täheldatud, et isegi normaalkaalus inimestel on terviseprobleemide risk suurem siis, kui neil on rohkesti kõhurasva. Õllega liialdajatel aga ei kuhju mitte ainult kõhurasv, nad muutuvad üleni paksemateks. Ja on kindlaks tehtud, et õllest tingitud edasine kaalutõus ähvardab teistest rohkem neid, kes niigi on ülekaalulised.

Alkohol võib ka meesuguhormooni testosterooni taset langetada, mis samuti soodustab üldist kaalutõusu. Tegelikult ongi leitud, et ülekaalulistest meestest 52 protsendil on testosteroonitase normaalse vahemiku alumises otsas.

Kasutatud allikad: