Vähi tekkepõhjused

Vähktõbi on kogu maailmas surmapõhjusena südame-veresoonkonnahaiguste järel teisel kohal. 2018. aastal suri Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel vähki hinnanguliselt 9,6 miljonit inimest, ning umbes üks igast kuuest surmajuhtumist on tingitud vähktõvest. Ligikaudu 70% vähist tingitud surmajuhtumitest leiab aset riikides, mille elanikel on valdavalt madal või keskmine sissetulek.¹  

Samas selgub, et üldine suremus vähktõppe ei ole kasvamas. Ameerika Vähiliidu andmetel on vähki suremine viimase 25 aasta jooksul vähenenud umbes 27%. Näiteks kopsuvähist põhjustatud surmajuhtumite arv vähenes aastatel 1990-2016 meeste hulgas 48%, naiste hulgas ajavahemikul 2002-2016 aga 23%. See on tingitud suitsetamise pidevast vähenemisest, aga ka haiguse varasemast avastamisest ning ravi edusammudest.² Tänapäeval ei kahtle enam keegi suitsetamise kahjulikkuses, kuid veel eelmise sajandi keskel oli arste, kes lausa propageerisid suitsetamist. Kellel huvi, võib seda vaadata YouTube´ist, pannes märksõnadeks „camel ad doctors“.  

Vaatamata ameeriklaste positiivsele uudisele on tubaka tarbimine endiselt kõige olulisem vähktõve riskitegur, mis põhjustab umbes 22% vähist tingitud surmajuhtumitest.

WHO hinnangul olid aastal 2018 kõige levinumateks pahaloomulisteks kasvajateks¹  

• kopsuvähk (2.09 miljonit juhtumit)
• rinnavähk  (2.09 miljonit)
• kolorektaalvähk (jäme- ja pärasoolevähk, 1.80 miljonit)
• eesnäärmevähk (1.28 miljonit)
• nahavähk (mittemelanoomne, 1.04 miljonit)
• maovähk (1.03 miljonit).

Kõige sagedamini surma põhjustavateks vähkkasvajateks olid

• kopsuvähk (1.76 miljonit surmajuhtumit)
• kolorektaalvähk (862 000)
• maovähk (783 000)
• maksavähk (782 000)
• rinnavähk (627 000).  

Üks kolmandik vähktõve poolt põhjustatud surmajuhtumitest on tingitud peamisest viiest toitumise ja elustiiliga seotud riskitegurist: 

1. suur kehamassiindeks,
2. vähene puu- ja köögiviljade tarbimine,
3. füüsilise aktiivsuse puudumine,
4. tubaka tarvitamine,
5. alkohol.¹

Seega võiks öelda, et üle 3 miljoni inimese (kolmandik vähisurmade üldarvust, mis aastal 2018 oli 9,6 miljonit) oleks võinud elustiili muutes oma elu pikendada. Samas võib muidugi väita, et see on suhteliselt väike number arvestades maailma elanike koguarvu, mis on ca 7,7 miljardit.³  Eesti kohta leiab värskemad andmed Terviseameti kodulehelt, mille kohaselt suri meil aastal 2017 pahaloomulistesse kasvajatesse ca 3800 inimest. Kui ka see number tundub mõnele väike, siis näiteks Põltsamaa linnas oli 2017. aastal 3622 elanikku. Nüüd ei tundugi meie aastane vähisurmade arv nii väike?

Lisaks eelnimetatud viiele peamisele riskitegurile tuuakse erinevate vähkkasvajate puhul välja ka teisi riskitegureid.

Kopsuvähi peamiseks põhjustajaks on mõistagi juba mainitud suitsetamine, seda suisa 9 juhul 10-st. Lisaks mõjutab suitsetajate lähikondlasi ka passiivne suitsetamine ehk suitsetajaga ühes ruumis viibimine. Sarnaseks riskiteguriks on ka kokkupuude tööstusest ja keskkonnast pärit kantserogeenide ehk vähitekitajatega – eeskätt asbesti, radooni ning arseeni-, kroomi- ja nikliühenditega. Suitsetamine koosmõjus nende teguritega tõstab haigestumisriski veelgi.⁴  Ning endistel ja praegustel suitsetajatel võivad isegi β-karoteeni lisandite suured annused vähiriski suurendada.⁵ β-karoteen (taimsetes saadustes leiduv A-vitamiini eelühend) toitude komponendina endast ohtu ei kujuta. Soovituslikuks päevaseks  koguseks loetakse 700-900 µg-ekv, mille saab kätte näiteks 130 g porgandist. β-karoteeni leidub peamiselt kollastes ja oranžides puu- ja köögiviljades, aga ka mõnedes rohelistes köögiviljades nagu lehtkapsas, spinat, brokoli ja lehtsalat.⁶ Küll aga võib ohuks olla suur hulk β -karoteeni toidulisandis, mida tarbitakse peamiselt nn iluvitamiinina eesmärgiga valmistada nahka ette päevitamiseks, tagada päevitunud jume pikemaks ajaks, pidurdada vananemisprotsesse, hoida ära kortsude teket ning ka silmade ja limaskestade tervist toetada. 

Kolorektaalvähi (jäme- ja pärasoolevähi) peamisteks riskiteguriteks lisaks ülekaalule ja alkoholile on kiudainete (st täisteravilja, köögi- ja puuvilja) vähesus toidus, teiselt poolt aga punase ja töödeldud liha liigsed kogused menüüs.⁷ Kolorektaalvähki haigestumise riski vähendavad aga kaltsium ja piimatooted – viimased eeskätt just nende kõrge kaltsiumisisalduse tõttu. Lisaks kaltsiumile võivad kolorektaalvähi eest kaitsta ka piimhapet tootvad bakterid, piimas leiduvad kaseiin ja laktoos aga võivad kaltsiumi biosaadavust suurendada ehk imendumist parandada. Väidetavasti võib ka mõnedel muudel piimatoodetes leiduvatel toitainetel ja bioaktiivsetel komponentidel (laktoferriin, D-vitamiin sellega rikastatud piimatoodetes, lühikese ahelaga rasvhape butüraat ehk võihape) olla mõningane kolorektaalvähi eest kaitsev toime, kuid selle tõendamine nõuab lisauuringuid.⁸

Ka rinnavähi puhul ei saa riskiteguritena mainimata jätta ülekaalu ja rasvumist, alkoholi tarbimist ja vähest füüsilist aktiivsust. On välja toodud, et ka suurema sünnikaaluga lastel on risk tulevikus haigestuda suurem.⁹ Rinnavähiriski vähendab aga rinnaga toitmine, ning ka rinnapiima saanud lastel on tulevikus väiksem risk rinnavähki haigestuda. Eesti arstide andmetel on rinnavähi peamisteks riskiteguriteks lisaks vanusele, geneetilisele soodumusele ja hormonaalse tasakaalu häiretele ka toiduga saadavad kantserogeenid ning kokkupuude ioniseeriva kiirguse ja pestitsiididega (keemiliste taimekaitsevahenditega). Lisaks tuuakse välja muidki rinnavähiriski mõjutavaid tegureid, kuid samas pole viiest rinnavähki haigestunud naisest neljal tuvastatud seost üldtunnustatud riskiteguritega.¹⁰ See tähendab, et umbes 80% rinnavähijuhtude algpõhjust me tegelikult veel ei tea.  Loodetavasti toob teaduse areng selles osas rohkem selgust ja praegu veel „juhusena“ vaadeldavate juhtumite osakaal väheneb. 

Eesnäärmevähi puhul rõhutatakse samuti geneetilist faktorit ning vanust, kuid tuuakse välja ka toitumise mõju. Nimelt soodustab eesnäärmevähi teket loomse rasva- ja liharikas menüü, mis võib kasvajariski kuni kaks korda suurendada. Samas võib puu- ja köögiviljarikas ning küllastumata rasvhappeid sisaldav tervislik dieet kasvaja tõenäosust vähendada. Samuti on ülekaalulistel meestel juba tekkinud haigusega keerulisem võidelda, ning ka nende suremus eesnäärmevähki on suurem.¹¹ Täiendavalt tuuakse välja ka keskkonnasaaste vähiriski suurendav mõju.¹² 

Ka maovähi puhul ei saa me mööda pärilikkusest ja vanusest, kuid jälle tuleb silmas pidada  suitsetamist ja ka toitumist. Toitudeks, mis maovähiriski suurendavad, on eeskätt tugevalt soolatud, suitsutatud ja praetud toidud, samuti kuiv toit. Maovähki soodustavad ka piimatoodete vähene tarbimine ning värske taimse toidu vähesus.¹³ 

Nahavähi tekkimise risk sõltub eelkõige geneetilisest soodumusest ja keskkonnamõjudest. Rohkem ohustatud on heleda naha ja juustega inimesed.¹⁴ Seost toitumisega ei ole nahavähi puhul olulise tegurina välja toodud, seega tuleb sellest vähiliigist hoidumiseks vältida eeskätt ülemäärast päikese käes viibimist ning oma nahka päikese eest kaitsta. 

Erinevate vähivormide puhul on uuritud isegi inimese pikkuse ning sünnikaalu seost vähiriskiga. Suurema sünnikaalu ja -pikkusega imikud on reeglina ka täiskasvanuna suuremad. On väidetud, et pikematel inimestel on rohkem rakke ja seega suurem võimalus mutatsioonideks, mis võivad vähini viia. Lisaks on pikakasvulistel ka pikemad soolestikud. See võib suurendada DNA kahjustumise võimalust tänu ulatuslikumale kokkupuutele mutageensete või vähki soodustavate ühenditega.⁷ 

Ka suhkru ning muude rafineeritud süsivesikute kahjulikust mõjust on palju räägitud ja kirjutatud. Uuringus, kus osales üle 47 000 täiskasvanu, leiti, et need, kes tarbisid suures koguses rafineeritud süsivesikuid, surid käärsoolevähki peaaegu kaks korda tõenäolisemalt kui need, kelle toidus oli rafineeritud süsivesikute osakaal madal.¹⁵ 

Sama kinnitab ka Uruguays, Itaalias ning Ameerikas läbi viidud uuring, kus tuuakse välja, et need inimesed, kes söövad palju suhkrut, ei tarbi reeglina piisavalt keha kaitsvaid antioksüdantiderikkaid toiduained nagu puu- ja köögiviljad, ega joo ka rohelist teed.¹⁶ 

Samuti arvatakse, et rafineeritud süsivesikutega liialdamisest tulenev veresuhkru ja insuliini kõrgem tase on vähi riskifaktoriks. On näidatud, et insuliin stimuleerib rakkude jagunemist, toetades vähirakkude kasvu ja levikut ning raskendades nende kõrvaldamist. Lisaks võib veresuhkru ja insuliini kõrgem tase soodustada kehas põletikke. Pikemas perspektiivis võib ka see kaasa tuua ebanormaalsete rakkude kasvu ja vähi arengu. Siin võib olla põhjus, miks diabeediga – seisundiga, mida iseloomustab vere kõrge glükoosi- ja insuliinisisaldus – kaasneb teatud vähitüüpide riski suurenemine. Näiteks on diabeediga inimestel kolorektaalse vähi risk 22% kõrgem.¹⁷ 

Ka stressi mõju juba vähki haigestunud indiviididele on palju uuritud. Stress, olgu see tingitud psühholoogilistest, füsioloogilistest või füüsilistest teguritest, avaldab kahjulikku mõju organismi homöostaasile ehk tasakaaluseisundile.¹⁸ Stress võib olla  lühiajaline või krooniline. Vähktõvega patsiendid elavad tavaliselt kroonilise stressi all, mis on tingitud diagnoosiga kaasnevast tugevast emotsionaalsest pingest ja depressioonist, samuti haiguse progresseerumisest ja raviga kaasnevatest üleelamistest. Stress kutsub organismis esile teatud hormoonide (katehhoolamiinide, glükokortikoidide, dopamiini jt) sekretsiooni, millel on mõju nii normaalsetele kui kasvajarakkudele. Nende hormoonide erilist toimet vähirakkudele on täheldatud ka in vitro katsetes. Selle põhjal on väidetud, et stressihormoonid võivad põhjustada pahaloomulise kasvaja progresseerumist ja kiirendada metastaaside teket vähihaigetel. Tänapäeval ollakse seisukohal, et vähiravi peaks keskenduma ka vähihaige vaimsele seisundile ning andma talle psühholoogilist tuge ja stressi juhtimise tehnikaid õpetama.¹⁸  

Mida öelda kokkuvõtteks? 

Meie võimuses ei ole vähki sajaprotsendiliselt ära hoida, kuid selle haiguse riskitegurite minimeerimiseks saame palju ära teha. Teatud tegureid, nagu näiteks oma geene, sünnikaalu ja  pikkust, samuti seda, kui palju oleme saanud imikuna rinnapiima jne, me mõjutada ei saa. Kuid kindlalt tõendatud vähi riskiteguritest on vähemalt viis meie endi kätes – ülekaal, ebatervislik toitumine, suitsetamine, alkohol ja vähene füüsiline aktiivsus. Oluline on ka see, et tegeldaks kõigi viie ohuteguriga, mitte ei valita sellest nimekirjast endale sobivaim. 

Vähiravist palju lihtsam on tegelda vähi ennetusega. Eriti tähelepanelik tasub oma tervise suhtes olla juhul, kui perekonnas on varem esinenud vähkkasvajaid. Tuleb regulaarselt uuringutel käia ja veenduda, et kõik on korras. Ning meeles pidada, et nende viie riskiteguri minimeerimine ei aita ainult vähkkasvajad vältida, vaid ka muid haigusi ennetada.   

Kasutatud allikad:

1. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/cancer
2. https://www.cancer.org/research/acs-research-news/facts-and-figures-2019.html
3. http://rahvastik.population.city/world/
4. https://www.kopsuliit.ee/haigused/kopsuvahk/
5. Wiseman, J. M. (2018). Nutrition and cancer: prevention and survival. British Journal of Nutrition, page 1 of 7.
6. https://toitumine.ee/energia-ja-toitainete-vajadused/vitamiinid/a-vitamiin
7. World Cancer Research Fund (2018) Diet, nutrition, physical activity and cancer: a global perspective.
8. https://www.wcrf.org/diet-activity-and-cancer/risk-factors/meat-fish-dairy-and-cancer-risk/
9. Wiseman, J. M. (2018). Nutrition and cancer: prevention and survival. British Journal of Nutrition, page 1 of 7.
10. https://rinnavahk.ee/rinnavahk/haiguse-tekke-riskifaktorid/
11. https://meestetervis.ee/eesnaarmevahk/riskitegurid-ja-tunnused/
12. https://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/2-uncategorised/87-eesnaeaermevaehk
13. https://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/2-uncategorised/93-maovaehk
14. https://www.kliinikum.ee/ho/info-haiguste-kohta/2-uncategorised/96-nahavaehk
15. Dietary glycemic index and glycemic load and risk of colorectal cancer: results from the EPIC-Italy study
16. Sieri, S. et al (2014). Dietary glycemic index and glycemic load and risk of colorectal cancer: results from the EPIC-Italy study. International Journal of Cancer, 136(12), 2923-2931.
17. Noto, H1., Tsujimoto, T., Sasazuki, T., Noda, M. (2011). Significantly increased risk of cancer in patients with diabetes mellitus: a systematic review and meta-analysis. Endocrine Practice, 17(4), 616-628.
18. Surman, M., Janik M. E. (2017). Stress and its molecular consequences in cancer progression. Postępy Higieny i Medycyny Doświadczalnej, 71(0), 485-499.
19. https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/homoostaas/id-507