Toit kui vähi ennetaja, toit kui vähist paranemise toetaja

Autor: Eliisa Hermlin (funktsionaalse toitumise terapeut)

12.12.2022

Vähk. Ilmselt üks kardetumaid haigusi tänapäeva maailmas. Pole tõenäoliselt inimest, kes ei teaks kedagi, kelle organismi see haigus ühel või teisel viisil tabanud on. Eestis diagnoositakse igal aastal ligikaudu 8000 uut vähijuhtu. Tervise Arengu Instituut, Maailma Vähiuuringute teadusfond ja Ameerika Vähiuuringute Instituut on öelnud, et 30-40% vähijuhtumitest on seotud inimeste tervisekäitumisega ja neid saaks tõhusa ennetustööga (dieet, füüsiline aktiivsus ja normaalne kehakaal) vältida.1,2 

Rääkides toitumisest seoses vähiga saame keskenduda vähki ennetavale toitumisele, toitumisele vähi korral ja toitumisele pärast vähiravi. 

Vähi ennetamine

Ülekaal, toitainetevaene toit (nt rafineeritud jahu- või suhkrutooted, mille liigsel tarbimisel on ka otsene seos ülekaaluga), vähene kiudainete tarbimine, punase lihaga liialdamine ning oomega-3 ja oomega-6 rasvhapete tasakaalu puudumine suurendavad vähiriski.3 Oluline on säilitada kogu elu jooksul tervislik kehakaal, ning ülekaalulisuse korral see normaliseerida – seda ka vähi ennetamiseks.

Füüsiline aktiivsus on oluline nii hea enesetunde kui üldise tervise huvides, sealhulgas ka vähi ennetamiseks. Eesti toitumis- ja liikumissoovitustes on vähi ennetamiseks soovitus liikuda viis päeva nädalas keskmise kuni kõrge intensiivsusega 30-60 minutit. Näiteks kui liikuda regulaarselt 4 tundi nädalas, langeb rinnavähi risk 30-50%.

Vähi ennetamiseks peetakse parimaks tasakaalustatud tervislikku toitumist. See tähendab rasvade, valkude ja süsivesikute tasakaalustatud tarbimist nii, nagu seda on kirjeldatud nii Eesti- kui Põhjamaade toitumissoovitustes. 

Süsivesikud

Menüü peaks olema köögi- ja puuviljaderohke, rafineeritud teravilja asemel tuleks tarbida rafineerimata teraviljatooteid. Niisugused toiduained annavad lisaks süsivesikutele rikkalikult muidki toitaineid, sh fütotoitaineid (need, mis annavad taimele värvi, lõhna ja maitse) ja kiudaineid. Köögi- ja puuviljade tarbimise suurendamisest vähktõve ennetamiseks on palju räägitud. Eriti tõstaks selles kontekstis esile rohelise-kollasevärvilisi ja ristõielisi köögivilju.4 On isegi pakutud, et ristõieliste köögiviljade tarbimine pakub kaitset iga vähifaasi korral.5 Laugud ja ristõielised köögiviljad on eriti kasulikud tänu sulforafaanisisaldusele (eriti rikkalikult leidub seda ühendit brokoliidandites – üks idand sisaldab sama palju sulforafaani kui “täiskasvanud” brokolitaim3). Samas peab teadma, et sulforafaanisisaldus väheneb keetmisel oluliselt, ning keedetuna on selle omastatavus vaid ligikaudu 3%. 

Üks tervise seisukohast sageli unustatud, kuid väga väärtuslik toiduainegrupp on maitsetaimed ja vürtsid. Need on täis fütotoitaineid, mille haigusi ennetavad omadused on leidnud kinnitust paljudel juhtudel. Näiteks on vähi ennetuses paljulubavad kurkum (selles leiduv ühend kurkumiin), punane tšilli (kapsaitsiin), küüslauk (eugenool), ingver (ingverool), fenkol (anetool), lambalääts (diosgeniin) ja must köömen (tümokinoon).6 Kurkumi juures meeldetuletuseks, et kurkumiini biosaadavuse suurendamiseks tuleks teda tarbida koos musta pipraga. 

Palju on räägitud puu- ja köögiviljade antioksüdantsetest ja seeläbi ka potentsiaalselt vähivastastest omadustest. Nüüd ollakse seisukohal, et tervisele ei too kasu mitte üksikute antioksüdantide tarbimine toidulisandina, vaid mitmekesine köögi-ja puuviljade- ning ka täisteraviljarikas toiduvalik. Üks puu- või köögiviljagrupp võib küll vähendada mingi ühe vähivormi riski, kuid erinevaid gruppe kombineerides on kaitse laiem. Just köögi- ja puuviljades leiduvate erinevate fütotoitainete koostoimet peetakse vastutavaks nende võimalike antioksüdantsete ja vähivastaste omaduste eest.7

Kiudainetest on räägitud peamiselt seoses jämesoolevähiga. Kiudaineid võib toidus liiga vähe olla eeskätt nn lääneliku toitumisviisiga inimestel: piimatooted, munad ja liha kiudaineid ei sisalda, rafineeritud teraviljatoodetest aga on enamus kiudaineid eemaldatud. Vähemalt viie portsjoni köögiviljade söömine päevas vähendab jämesoolevähi riski.3 Näiteks leiti ühes prospektiivses metaanalüüsis, et vähiriski langetab 600g köögi- ja puuviljade söömine päevas, veelgi suuremate koguste puhul aga riski edasist olulist vähenemist enam ei täheldatud.4 

Valgud

Toitumismustris, mis sisaldab vähe või peaaegu üldse mitte värskeid köögivilju, seemneid ja pähkleid, tõuseb suure tõenäosusega loomsete toiduainete osakaal. Viimased on valgurikkad toidud. Pidev ja rohke valgu tarvitamine on seotud suurema vähiriskiga, vastupidist aga täheldati eakamate inimeste puhul (65-aastased ja vanemad).8 Uuringus vaadeldi valgurikast toitumist (valgu osakaal üle 20% päevasest toiduenergiast), mõõduka valgusisaldusega toitumist (10-19% päevasest energiast) ja madala valgusisaldusega toitumist (valku alla 10%). Valgust moodustas 2/3 loomne valk. Valgurikka toitumise puhul oli vähirisk neli korda suurem kui madala valgusisaldusega toitumise puhul. Mõõduka valgusisaldusega toitumise puhul aga kolm korda suurem. Ning kui arvestati ka valguallikat, siis huvitav on asjaolu, et taimse valgu korral olid riskid loomsega võrreldes pisut madalamad.8 Valgusisaldus 10% päevasest toiduenergiast on ligikaudu 0,8 g valku keha kilogrammi kohta. 

Valk on meile väga oluline toitaine, millest vajakajäämisel tekivad samuti terviseprobleemid. Vähendada tuleb eelkõige töödeldud lihatoodete ja punase liha tarbimist.9 Punast liha seostatakse nagu kiudainepuudustki enim jämesoolevähiga.10,11 Selle asemel võiks valguallikatena eelistada näiteks linnuliha, mune ja kala. Võimaluse võiks anda ka kaunviljadele, mis on suurepäraseks kiudainete ja taimse valgu allikaks. 

Toidurasvad

Rasvase toidu rohke tarbimise seoseid vähiriski suurenemisega on leitud vähe, samuti pole  tõendeid, et rasvarohke toiduvalik vähiriski vähendaks.1 Pigem on pakutud, et sellise energiatiheda toitumise risk on ülekaalulisus, mis on vähiriski suurendavaks teguriks.1 Küll aga ei tohi rasvade tarbimisel ignoreerida oomega-3 rea rasvhapete omavahelist suhet: on teada, et oomega-3 rasvhapped (alfa-linoleenhape, EPA, DHA) kaitsevad vähi eest, oomega-6 rasvhapped (linoolhape, arahidoonhape) aga võivad seda soodustada. Oomega-3 rasvhapete osakaalu suurendamist on välja toodud eelkõige seoses rinnavähi ärahoidmisega.3 

Kui rääkida muudest toitainetest, siis vähki ennetavaid omadusi on täheldatud ka näiteks seleenil (jälgmineraal, mille allikateks on näiteks parapähklid, kala, täisterad, päevalilleseemned), folaadil, B12-vitamiinil, D-vitamiinil ja paljudel fütotoitainetel,3 mida saame mitmekülgsest dieedist. 

Mikrobioota

Tänapäeval räägitakse mikrobioota mõjust tervisele väga laialdaselt, mistõttu pole kuigi üllatav, et seoseid on leitud ka vähil ja mikrobiootal. Näiteks on jämesoolevähil selge seos kiudainete vähese tarbimisega. Taimsed kiudained soodustavad kasulike bakterite (toidulisandites nimetatakse neid probiootikumideks) kasvu. Head ehk nn probiootilised bakterid toodavad kiudainete fermenteerimisel lühikese ahelaga rasvhappeid,  mis toetavad jämesoole rakkude kasvu ja muudavad ka keskkonna happelisemaks. Jämesoole suurem happesus ehk madalam pH aga seondub jämesoolevähki haigestumuse vähenemisega.3,12

Üllatavam on seos rinnavähiga. Üks värske uuring näitas, et rinnas olev mikrobioom (mikroobikooslus) on seotud toitumisega, mis omakorda võib mõjutada vähiriski. Uuriti küll mitte-inimprimaatide piimanäärmeid, kuid see näitas, et Vahemeremaade tüüpi toitumine suurendas probiootiliste bakterite arvukust (loomkatsetes on näidatud, et need pärsivad vähi kasvu).13 Hoolitsege kasulike mikroobide olemasolu eest süües igapäevaselt fermenteeritud tooteid (hapendatud köögiviljadest jogurtini) ja kiudaineterikast toitu.

Eelnevaid nõuandeid järgides väheneb ka keha PÕLETIKUTASE (põletikuliste biomarkerite nagu C-reaktiivne valk ja IL-6 tasemed vähenevad). Põletik on otsene vähiriski mõjutav faktor. Põletikku tekitavaks toitumisviisiks on peetud just lääne-tüüpi toitumist – palju suhkrut, praetud toite, rasvaseid loomseid toiduaineid ja rafineeritud teraviljatooteid. Sel viisil järjepidevalt toituvate inimeste vähirisk on kõrgem.14 

Lisaks toidule endale on tähtis ka see, MILLAL ME SÖÖME. Liiga lühike öine söögipaus  võimendab põletikuliste faktorite sünteesi, põletik aga, nagu juba nägime, soodustab vähki. Öise söögipausi pikkus võib vähi arengus ja taastekkes olulist rolli mängida, nagu seda on näidatud näiteks rinnavähi puhul.15,16 Kui naiste öine söögipaus kestis vähemalt 13 tundi, siis oli rinnavähi taastekke risk 26% väiksem kui neil, kelle söögipaus oli lühem. Pikem öine söögipaus parandab organismi insuliintundlikkust ja langetab glükoositaset, mis omakorda võib takistada vähirakkude kasvu, kuna vähirakud näivad just glükoosi oma kasvuks eelistavat.15 Veresuhkru tasakaalustamiseks on soovitatav ka regulaarne toitumine ja süsivesikute glükeemilise koormuse jälgimine igal toidukorral. Glükoosi metabolismi tõsine regulatsioonihäire diabeet on vähi riskifaktor, diabeediga inimestel on suurem risk haigestuda pärasoole-, emaka limaskesta ja pankreasevähki.3 

Igapäevastest harjumustest rääkides väärib esiletõstmist ka tervisliku une tähtsus. Hilise magamamineku ja väheste unetundidega kaasneb energia suurem tarbimine ning võib tekkida melatoniinipuudus. Melatoniini teataksegi enemasti kui une reguleerijat, lisaks sellele aga on kehas toodetaval melatoniinil ka vähivastased omadused.17

Kui vähk on diagnoositud

Lisaks tasakaalustatud tervislikule toitumisele kasutatakse vähivastases toitumises üksteisest väga erinevaid, isegi äärmuslikke lähenemisviise. Missugune lähenemine on kõige õigem ja parem, on raske vastata. Teaduspõhist kirjandust ühe või teise lähenemisviisi kohta pole just palju, kuigi edulugusid on omajagu, nagu ka kriitikat. Siinkohal on oluline eristada täiendavaid raviviise, mida kasutatakse koos tavapärase meditsiiniga sümptomite ohjamiseks ja elukvaliteedi tõstmiseks, ning alternatiivseid raviviise, mida kasutatakse tavapärase onkoloogilise ravi asemel.

Täiendavad raviviisid vähiga seotud sümptomite leevendamiseks on näiteks hüpnoos, lõdvestusteraapiad, massaaž, muusikateraapia, akupunktuur, mis kõik võivad vähihaigele kasulikud olla.18 Alternatiivsed raviviisid (näiteks Max Gersoni poolt arendatud teraapia, teraapiad haikõhrega, suurtes annustes intravenoosse C-vitamiiniga, alfa-lipoehappega jne) on bioloogiliselt aktiivsed sekkumised ning enamasti kasutatakse neid tavapärase ravi asemel.19 Neile raviviisidele me praegu ei keskendu, kuna nende toime pole piisavalt teaduslikku tõendamist leidnud. 

Vähivastast strateegiat paika pannes oleks ideaalne, kui teaksime, miks vähk tekkis – mis oli selle algpõhjuseks. Vähist on räägitud kui geneetilisest haigusest, erinevaid vähiliike seostatakse kindlate geenidega. Osa teadlasi räägib vähist kui ainevahetuslikust häirest. Õigus on mõlemil: mutatsioonid vähiga seotud geenides viivad häireteni rakkude ainevahetuses. Seega on vähid sisuliselt geneetilised,20 kuid keskne tähtsus on metaboolsetel ehk ainevahetuslikel protsessidel.21 Vähki ei põhjusta üksik geenidefekt, vaid defektid mitmetes geenides, ning õigem oleks öelda, et vähigeenid on vähi arenemise soodustajad, mitte põhjustajad.20 

Omakorda on püstitatud hüpotees, et geneetiline ebastabiilsus ja vähi peamised tunnusjooned võivad olla seotud kahjustunud mitokondrite (teatakse kui raku “energiajaamu”) funktsiooniga ja energia tootmisega (vähk saab oma toidu ainult glükoosist).22 Siin on põhjus, miks on hakatud uurima ketogeense dieedi toimet vähiravis (vaata ka artiklit ketogeensest dieedist).

Vähiravi ajal on oluline arvestada sellega kaasnevaid kõrvaltoimeid nagu isu vähenemine, kiire küllastustunde tekkimine, maitse- ja lõhnameelte muutused ning häired seedesüsteemis, mis kõik võivad viia toitainetepuuduse ja lõpuks ka alatoitumuseni. Toitumine peab ära hoidma toitainetepuuduse, säilitama lihasmassi, vähendama sümptome nagu isulangus, iiveldus ja muutused lõhnatajus, kompenseerima vähiravi toksilisust ning parandama elukvaliteeti.23 

Seisukohad vitamiinide, mineraalainete ja taimsete preparaatide kasutamisest vähiravi ajal on vastuolulised. Näiteks arvatakse, et foolhappelisandid võivad vähiravimi metotreksaadi toimet kahjustada. Samuti kardetakse, et antioksüdandid pärsivad kiiritusravi toimet.23

Kui vähk on seljatatud

Toitumine pärast vähki on suuresti sarnane vähki ennetava toitumisega. Selles faasis on oluline toetada tervist üldiselt, taastada elukvaliteet. Vähe on kirjeldatud spetsiaalset toitumist pärast vähist jagusaamist, kuid mõistlik on järgida vähi ennetuseks antavaid nõuandeid. See võib vähendada vähi taastekke riski või pikendada eluiga. Oluline on mõista, et inimesel, kellel on diagnoositud mingi vähk, on suurem risk muudegi vähivormide arenguks. Lisaks sellele on suuremad ka südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi- ja osteoporoosirisk, mistõttu tuleks elustiili ja toitumisharjumusi ka nende haiguste ennetamiseks korrigeerida. Arvatakse, et kaasuvad haigused on vähiravi, geneetilise eelsoodumuse või üldiste elustiili faktorite (ebatervislik toitumine, puudulik füüsiline tegevus) tulemus.23,24 

Olulisemateks teguriteks vähi ennetamisel on tervislik kehakaal, piisav füüsiline liikumine, toitumises rasvade, valkude ja süsivesikute tasakaalustamine, köögi- ja puuviljaderohke (vähemalt 600g päevas) ning võimalikult värvikirev toiduvalik, rafineeritud teravilja asendamine täisteraviljaga, lisatud suhkrute võimalikult vähene tarbimine ning töödeldud lihatoodete ja punase liha tarbimise vähendamine. 

KÕIK meie kehas on omavahel seotud. Kui midagi on valesti, ei ole mitte kunagi valesti vaid üks asi. Ning omakorda ei ole peaaegu kunagi olemas vaid ühte asja, mis probleemi täielikult lahendaks. 

Seoste jada valitseb ka toitumises: taimsete toiduainete (köögiviljad, kaunviljad, pähklid, seemned) ebapiisav söömine tähendab liiga vähe toidukiudaineid ning enamasti ka suuremas koguses punase liha või rafineeritud süsivesikute tarbimist, mis on vähi riskifaktorid. Selline toitumine võib põhjustada ka ülekaalulisust, mis on nii iseseisev vähi kui ka südame-veresoonkonnahaiguste riskifaktor.

Tervislik, organismile kõiki mikro- ja makrotoitaineid pakkuv ning fütotoitaineterikas toitumine on peaaegu alati kindel tee nii vähi ennetamiseks, vähiravi toetamiseks kui ka vähi taastekke vältimiseks. Aga ka paljude teiste haiguste riski vähendamiseks. 

Vähidiagnoosi korral tuleb edasise ravi osas alati konsulteerida oma raviarstiga ja teha põhjalikud analüüsid. Ka traditsiooniliste raviskeemide puhul on soovitatav vähiravi efektiivsuse tõstmiseks oma eluviise ja toitumist jälgida.

Kasutatud allikad:

  1. World Cancer Research Fund, American Institute for Cancer Research. Food, nutrition, physical activity, and the prevention of cancer: a global perspective. Amer Inst for Cancer Research; 2007.
  2. Tervise Arengu Instituut. (2016). Teadlikkus aitab vähist hoiduda. Kasutatud 08.2020, http://www.tai.ee/et/instituut/pressile/uudised/2532-teadlikkus-aitab-vahist-hoiduda
  3. Donaldson, M. S. (2004). Nutrition and cancer: a review of the evidence for an anti-cancer diet. Nutrition Journal, 3(1), 19.
  4. Aune, D., et al. (2017). Fruit and vegetable intake and the risk of cardiovascular disease, total cancer and all-cause mortality—a systematic review and dose-response meta-analysis of prospective studies. International Journal of Epidemiology, 46(3), 1029-56.
  5. Clarke, J. D., et al. (2008). Multi-targeted prevention of cancer by sulforaphane. Cancer Letters, 269(2), 291-304.
  6. Aggarwal, B. B., et al. (2008). Potential of spice-derived phytochemicals for cancer prevention. Planta Medica, 74(13), 1560-9.
  7. Liu, R. H. (2004). Potential synergy of phytochemicals in cancer prevention: mechanism of action. The Journal of Nutrition, 134(12), 3479S-85S
  8. Levine, M. E., et al. (2014). Low protein intake is associated with a major reduction in IGF-1, cancer, and overall mortality in the 65 and younger but not older population. Cell Metabolism, 19(3), 407-17.
  9. Pan, A., et al. (2012). Red meat consumption and mortality: results from 2 prospective cohort studies. Archives of Internal Medicine, 172(7), 555-63.
  10. Norat, T., et al. (2002). Meat consumption and colorectal cancer risk: dose‐response meta‐analysis of epidemiological studies. International Journal of Cancer, 98(2), 241-56.
  11. Giovannucci, E., et al. (1994). Intake of fat, meat, and fiber in relation to risk of colon cancer in men. Cancer Research, 54(9), 2390-7.
  12. Rea, D., et al. (2018). Microbiota effects on cancer: from risks to therapies. Oncotarget. 9(25), 17915.
  13. Shively, C. A., et al. (2018). Consumption of Mediterranean versus Western Diet Leads to Distinct Mammary Gland Microbiome Populations. Cell Reports, 25(1), 47-56.
  14. Li, D., et al. (2018). Dose-response relation between dietary inflammatory index and human cancer risk: evidence from 44 epidemiologic studies involving 1,082,092 participants. The American Journal of Clinical Nutrition, 107(3), 371-88.
  15. Marinac, C. R., et al. (2015). Prolonged nightly fasting and breast cancer risk: findings from NHANES (2009–2010). Cancer Epidemiology and Prevention Biomarkers, 24(5), 783-789.
  16. Marinac, C. R., et al. (2015). Frequency and circadian timing of eating may influence biomarkers of inflammation and insulin resistance associated with breast cancer risk. PloS One, 10(8), e0136240.
  17. Blask, D. E. (2009). Melatonin, sleep disturbance and cancer risk. Sleep Medicine Reviews, 13(4), 257-64.
  18. Vickers, A. (2004). Alternative cancer cures:“unproven” or “disproven”? CA: a cancer journal for clinicians, 54(2), 110-118.
  19. Cassileth, B. R., et al. (2001). Alternative medicine use worldwide: the International Union Against Cancer survey. Cancer, 91(7), 1390-3.
  20. Vogelstein, B., Kinzler, K. W. (2004). Cancer genes and the pathways they control. Nature Medicine, 10(8), 789.
  21. Vander Heiden, M. G., et al. (2009).  Understanding the Warburg effect: the metabolic requirements of cell proliferation. Science, 324(5930), 1029-33.
  22. Seyfried, T. N., Shelton, L. M. (2010). Cancer as a metabolic disease. Nutrition & Metabolism, 7(1), 7.
  23. Doyle, C., et al. (2006). Nutrition and physical activity during and after cancer treatment: an American Cancer Society guide for informed choices. CA: a cancer journal for clinicians, 56(6), 323-53.24. Jones, L. W., Demark-Wahnefried, W. (2006). Diet, exercise, and complementary therapies after primary treatment for cancer. The Lancet Oncology, 7(12), 1017-26.