Põletikuline soolehaigus (ingl. k inflammatory bowel disease – IBD)
Põletikulise soolehaiguse üldnimetuse alla mahub mitu erinevat haigust. Tegemist on raskete tervisehäiretega, mis vajavad pikaajalist, sageli eluaegset ravi. Haiguste ägenemisel on võimalik toiduvalikut korrigeerides sümptomeid leevendada, samuti on dieet väga heaks toetuseks medikamentoossele ravile. Ägenemise taandudes on jätkuvalt oluline toituda tervislikult, koormates sel viisil võimalikult vähe soolestiku immuunsust. See aitab haigust kontrolli all hoida ning uusi ägenemisi vältida.
Crohn’i tõbi ja haavandiline koliit on kaks kõige tõsisemat põletikulist soolehaigust. Sümptomiteks on kõhukrambid, valu ja kõhulahtisus, palavik, söögiisu kadumine, kaalulangus ja üldine halb enesetunne. Haavandilise koliidi korral esineb veritsus soolest ja lima väljaheites. Haigus võib alata nõrkade sümptomitega, mis aja jooksul tugevnevad, kuid esineb ka ägedate sümptomitega algust. Neil haigustel on tendents muutuda krooniliseks. Crohni tõbe on leitud ka näiteks peensoole biopsial, kusjuures patsiendil ei olegi tüüpilisi sümptomeid esinenud. Neid haigusi diagnoosivad gastroenteroloogid.
Põletikuliste soolehaiguste korral tekib sageli alatoitumus, sest põletik sooleseinas takistab toitainete imendumist. Kõhuvaevuste tõttu ei sööda piisavalt ja kaotatakse ka sel põhjusel kaalu. Põletikulise limaskesta kaudu kaotatakse palju verevalke, mida maks ei suuda alati asendada, ning verekaotus viib rauapuudusaneemiale.
Kolmas tõsine põletikuline soolehaigus on tsöliaakia. See on haigus, mille puhul teraviljas sisalduv gluteen hävitab soole limaskesta. Enamus haigetest saab abi gluteenivabast dieedist, mida peab pidama väga rangelt ja kogu elu. Osadel on aga tõsisemad sümptomid, ning ainuüksi gluteeni vältimisest vaevustevabaks eluks ei piisa. Sel juhul võib saada lisaabi funktsionaalsest toitumisteraapiast, mida rakendatakse ka Crohni tõve ja haavandilise koliidi korral.
Allpool räägime ühest dieedist, mida on juba pikemat aega soolepõletike puhul rakendatud, kuid see ei ole funktsionaalse toitumisteraapia ainuke soovitus. Terapeut on saanud vastava väljaõppe ning oskab igat klienti individuaalselt vaadelda ja koos kliendiga just temale sobivat toitumist või dieeti katsetada. Teatud juhtudel on SCD dieet sobivaks osutunud ja sellest on abi saadud. See dieet on aga kiudainetevaene ning ei saa jääda pikaajaliseks toitumisviisiks. Et soolestik paraneks ja mikrofloora muutuks, peavad menüüsse uuesti tagasi saama kiudained.
Juba alates eelmise sajandi keskpaigast on soolepõletikuga haigeid abistatud spetsiifilise süsivesikutevaba dieediga (SCD – specific carbohydate diet).
Nimetatud dieedi aluseks olev teooria on järgmine. Seedekulgla on rikkalik ökosüsteem, milles normaalselt on head ja halvad soolebakterid tasakaalus. Kui see tasakaal on häiritud ja soolestikus domineerib ebasoovitav mikrofloora, siis asustavad kahjulikud bakterid ka mao ja peensoole, takistavad seedimist ning võistlevad peremeesorganismiga toidu pärast. Samuti koormatakse keha üle nende bakterite poolt toodetud toksiinidega. Bakteriaalse floora mõjutamisel aga mängivad suurt rolli toidust saadavad süsivesikud.
Kui süsivesikuid korralikult ei seedita, jäävad nad toiduks bakteritele. Mikroobid seedivad neid läbi fermentatsiooniprotsessi, mille lõpp-produktideks on gaasid ning piim-, äädik- jt orgaanilised happed, samuti mitmed toksiinid. Kõik need ärritavad ja kahjustavad seedekulgla limaskesta. Fermentatsiooni käigus toodetud happed mõjutavad ka ajufunktsiooni ja käitumist, mille hälbeid seostatakse tihti sooleprobleemidega. Väheneb peensoole ensüümide tootmine, mis pärsib süsivesikute seedimist ja imendumist veelgi ning soodustab bakterite ülekasvu. Nii bakterid ise kui nende elutegevuse kõrvalproduktid ärritavad peensoole limaskesta, mille tulemusel toodetakse rohkem lima, see omakorda aga takistab seedimist ja toitainete imendumist veelgi. Kui dieediga saavutatakse ebasoovitavate mikroobide hulga vähenemine, lõpetavad sooleseina rakud liigse lima tootmise, mille tagajärjel süsivesikute seedimine paraneb.
Juba rohkem kui sajand tagasi kinnitas vene bioloog, üks immunoloogia rajajatest Ilja Metšnikoff, et soolebakterid toodavad toksiine, mis imenduvad vereringesse ja põhjustavad toksikatsiooni ehk mürgitavad meie keha. Seepärast peab neid soolestikus kontrolli all hoidma. Tema soovitas seda teha tänapäevasele jogurtile sarnaneva hapendatud piimaga. Sellest alates on hakatud uurima nn häid baktereid, mis võistlevad toksiine tootvate kahjulike mikroorganismidega.
Halvad bakterid on tugevasti limaskestale kinnitunud ja enamus neist vajab energia saamiseks meie toidus leiduvaid süsivesikuid. Süsivesikutevaba SCD dieet ei ole eluaegne, seda rakendatakse seni, kuni soolestikus on bakterite tasakaal taastunud ja seedimine toimib jälle normaalselt.
Kuigi paljud uuringud näitavad, et ka probiootikumid mõjuvad põletikuliste soolehaiguste korral soodsalt, soovitaksime oma kogemuste põhjal nii probiootikume kui ka mistahes muid toidulisandeid alles siis, kui soolestik on tervenenud ja düsbioos likvideeritud. Ning ka siis peaks neid tarbima ettevaatlikult ja ükshaaval nende sobivust katsetades.
Eeskätt kasutage soolepõletike korral siiski õiget dieeti, toidulisandeid aga võtke vaid funktsionaalse toitumise terapeudi juhendamisel. Sama kehtib probiootikumide kohta. Teaduslikud uuringud kinnitavad vaid ühe kindla probiootikumi kasulikku toimet.
Kasutatud allikad:
- Elaine Gottschall Breaking the Vicious Cycle: Intestinal Health Through Diet. 1994, The Kirkin Press, Canada. http://www.breakingtheviciouscycle.info/
- Lane ER, Zisman TL, Suskind DL. The microbiota in inflammatory bowel disease: current and therapeutic insights. Journal of Inflammation Research 2017:10 63–73.