Ärritunud soole sündroom

Autor: Eliisa Hermlin (funktsionaalse toitumise terapeut)

24.03.2023

Ärritunud soole sündroom (IBS – ingl. k irritated bowel syndrom) on funktsionaalne soolehaigus.1 See tähendab, et probleem väljendub soolefunktsiooni häiretena, kuid sooles haiguslikke muutusi ei esine, mistõttu seda sündroomi ei saa diagnoosida tavapäraste diagnostiliste vahenditega. IBS-i iseloomustavad kõhuvalu, kõhukrambid või ebamugavustunne kõhus, roojamise ebaregulaarsus, kõhulahtisus või -kinnisus, puhitused, limane väljaheide.2 Sümptome võidakse tajuda erinevalt, tõsiduselt võivad need olla kerged, mõõdukad või kurnavad.3 

Diagnoosimiseks peavad olema välistatud teised haigused (nt funktsionaalne düspepsia, reflukstõbi, tsöliaakia jt põletikulised soolehaigused), mis võivad samuti tüüpilisi ärritunud soole sündroomi sümptome põhjustada.3 Samas kaasnevad IBS-ga tihti ka teised terviseprobleemid (nt muud valud peale kõhuvalu (sh migreen), üliaktiivne põis, depressioon ja ärevus (80%-l IBS patsientidel) ja siseelundite tundlikkus).3

IBS-i diagnoositaksegi vaid sümptomite alusel, kusjuures sellel sündroomil eristatakse kolme suuremat alatüüpi: valu või ebamugavustunnet ning peamiselt kõhukinnisust põhjustav IBS, peamiselt kõhulahtisusega kulgev alatüüp, ning segatüüpi IBS, mille puhul esineb võrdselt nii kõhulahtisust kui -kinnisust. Lisaks neile kolmele on olemas ka neljas alatüüp – määratlemata tüüpi IBS.4

IBS-i esineb küllaltki sageli. Enamikes Euroopa riikides kannatab selle all 5-10% elanikkonnast3 (globaalselt 11%1). Sageli esineb IBS perekondlikult. 

Meditsiinile on IBS-i täpne põhjus veel ebaselge. Seda seostatakse näiteks järgmiste asjaoludega:
  • Toit läbib soolestikku liiga aeglaselt või liiga kiiresti. Soolestikku ümbritsevad lihased võivad kokku tõmbuda normaalsest tugevamalt ja pikema aja jooksul – tulemuseks on kõhugaasid, puhitused ja kõhulahtisus. Liiga nõrgad soolestiku kokkutõmbed aga võivad põhjustada kõhukinnisust.  
  • Soolestiku närvide ülitundlikkus – võib põhjustada ebamugavustunnet, kui soolestik venib gaaside või koguneva väljaheite tõttu. Signaal aju ja soolestiku vahel võib olla kehvalt koordineeritud ja põhjustada ülereageerimist, kusjuures seedetegevus võib olla normaalne. Tulemuseks ongi valu, kõhulahtisus või -kinnisus.
  • Infektsioon – IBS võib välja kujuneda pärast tõsist viiruslikku või bakteriaalset kõhulahtisust.3 
  • Soolestiku mikrofloora muutused – on leitud, et IBS-i all kannatava inimese mikrofloora erineb terve inimese omast. Näiteks võib tegemist olla mingite bakterite ülekasvuga soolestikus. 
Sündroomi vallandajateks võivad olla näiteks järgmised tegurid:5
  • Mingi spetsiifiline toit, kuigi IBS-i seoseid toiduallergia või -talumatusega ei ole õnnestunud üheselt välja selgitada. Isegi tõsine toiduallergia tavapäraselt IBS-i ei tekita, küll aga on täheldatud sündroomi sümptomite tugevnemist reaktsioonina teatud söökidele või jookidele (sh nisu, piimatooted, kohv, alkohol, kaunviljad, karastusjoogid, vürtsikad ja rasvased toidud).
  • Stress – enamasti sümptomid tugevnevad või sagenevad stressi suurenedes.
  • Hormoonid – hormonaalseid muudatusi seostatakse samuti IBS-ga, kuna naistel on kaks korda suurem oht IBS-i kujunemiseks, ning paljud neist on seostanud sümptomite tugevnemist menstruatsioonidega.

Kuidas aidata end ärritunud soole sündroomi korral?

Ärritunud soole sündroomi ravi tänapäeval veel puudub, selle sümptomite leevendamiseks on aga mitmeid võimalusi. 

Paljudel juhtudel on abi liikumisest. Sobivad erinevad spordialad – jooksmine, kiirkõnd, aeroobika, jooga või mis iganes rohkem sobib. Liikumine aitab kontrollida stressi ja mõjutada positiivselt seedesüsteemi üldist tervist.

Ärevuse ja stressi leevendamiseks tuleb õppida lõõgastuma. Stress võib häirida seedimist läbi hormonaalsüsteemi. Stressi leevendamiseks kasutatakse spetsiifilisi tehnikaid (nt mediteerimine), aga ka hobidega tegelemist, looduses viibimist jm meeldivaid ajaveetmise viise.

Kuna mitmed toidud võivad IBS-i ägenemist esile kutsuda, võiks näiteks pidada toidupäevikut – mida sõid ja millised olid toidust tingitud sümptomid. Nii õpid kõige paremini oma keha tunnetama ja oskad toiduvalikut endale kõige sobivamaks kujundada. 

Viimasel ajal on suurt populaarsust võitnud ka ärritunud soole sündroomi korral tõenduspõhiselt kasulikuks osutunud nn FODMAP dieet.4 Kuigi inimesed võivad reageerida erinevatele toitudele erinevalt, on leitud, et teatud toidud kutsuvad IBS-i sümptome esile suurema tõenäosusega. Tihti on nendeks konkreetset tüüpi süsivesikud, mille koondnimetusena ongi käibel lühend FODMAPs (fermenteeruvad oligosahhariidid, disahhariidid, monosahhariidid ja polüoolid), mis ei imendu soolestikus, kuid fermenteeruvad kiiresti ning tekitavad seedetraktis vaevusi. Tihti tuleb ka FODMAP dieeti konkreetsele inimesele sobivaks kohandada. 

Kõhulahtisuse korral võib abi olla lahustuvaid kiudaineid sisaldavatest toitudest (nt marjad, puuviljad, läätsed, linaseemned, psüllium (teeleheseemnete kestad), kaerahelbed). Lahustuvad kiudained aitavad soolestikust liigset vett eemaldada ja muudavad väljaheite tahkemaks. 

Lahustumatud kiudained läbivad soolestiku seedimatult ja lisavad väljaheitele mahtu, mistõttu on kasulikud kõhukinnisuse puhul. Kui aga inimesel on tundlik soolestik või probleeme soolemotoorikaga, võivad lahustumatud kiudained sümptomite leevendamise asemel probleemi süvendada. Lahustuvate kiudainetega aga niisugust ohtu ei kaasne, sest need muudavad seeditud toidumassi liikumise sujuvamaks. Enamasti aga leidub toidus mõlemat tüüpi kiudaineid ja inimene peab ise tunnetama, missugused toiduained on talle probleemsed ja missugused mitte.6,7,8

Kuna FODMAP dieet piirab paljude väga kasulike (nii tervisele üldiselt kui ka meie mikrobiootale) toitude tarbimist, on see soovitatav vaid lühiajaliselt, kuni sümptomite leevenemiseni. Seejärel algab toitude menüüsse tagasilülitamine ja nende individuaalse taluvuse väljaselgitamine. Haiguspuhuseid dieete nagu FODMAP rakendage alati koostöös spetsiaalse väljaõppe saanud toitumisterapeudiga. 

Enne spetsiifilise dieediga alustamist oleks aga mõistlik mõelda oma tavapärastele toitumisharjumustele: kas toitumine on regulaarne, kas söömiseks võetakse aega või toimub see nö jooksupealt, millised on vedeliku tarbimise harjumused (liiga palju kohvi, liiga vähe tavalist joogivett?), millest koosneb tavapärane menüü (äkki on seal liigselt rafineeritud, suhkru- ja rasvarikkaid toite?) jne. Tõhusat abi võib saada ka lihtsalt menüü tervislikumaks muutmisest.9 

Ka toidulisandid võivad ärritunud soole sündroomi puhul abiks olla 
  • Probiootikumid aitavad soolestikus bakteriaalset tasakaalu taastada ja parandavad seedefunktsiooni. Lisaks on nende mõjul täheldatud ka stressi ja ängistuse vähenemist. 
  • Ettevaatlik tuleb olla prebiootikumidega (kuuluvad nn FODMAP-süsivesikute hulka, nt FOS, inuliin), mida enamasti lisatakse probiootikumidele. Kindlam on valida niisugused probiootikumid, kuhu neid pole lisatud. 
  • Kui ärritunud soole sündroomiga kaasneb (või on üheks selle põhjuseks) seedeensüümide puudus, tasub abi otsida lisandina võetavatest seedeensüümidest. 
  • Oomega-3 rasvhapped vähendavad seedetraktis esinevat põletikku.
  • L-glutamiin aitab parandada seedetrakti limaskesta. 

Kasulikuks võivad osutuda ka ravimtaimed, nagu näiteks kummel (aitab leevendada spasme), piparmünt (silelihaste lõõgastaja, võib vähendada krampe ja valu), fenkol (vähendab silelihaste spasme), kardemon (samuti spasmidevastane) ja ingver (soodustab seedimist). 

Ärge tarbige neid lisandeid iseseisvalt, nende vajadust ja teile sobivust aitab välja selgitada vastava väljaõppe saanud toitumisterapeut, kes ühtlasi jagab asjakohaseid soovitusi nende tarbimiseks. Toitumisterapeutide kontaktid leiate Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni kodulehelt.

Kasutatud allikad

  1. Lovell, R. M., Ford, A. C. (2012). Global prevalence of and risk factors for irritable bowel syndrome: a meta-analysis. Clinical Gastroenterology and Hepatology, 10(7), 712-21.
  2. Drossman, D. A., Whitehead, W. E., Camilleri, M. (1997). Irritable bowel syndrome: a technical review for practice guideline development. Gastroenterology, 112(6), 2120-37.
  3. Enck, P., et al. (32016). Irritable bowel syndrome. Nature Reviews. Disease Primers, 24(2), 16014. 
  4. Whelan, K., et al. (2018). The low FODMAP diet in the management of irritable bowel syndrome: an evidence‐based review of FODMAP restriction, reintroduction and personalisation in clinical practice. Journal of Human Nutrition and Dietetics, 31(2), 239-55.
  5. Hayes, P. A., Fraher, M. H., Quigley, E. M. (2014). Irritable bowel syndrome: the role of food in pathogenesis and management. Gastroenterology & Hepatology, 10(3), 164.
  6. Bijkerk, C. J., et al. (2004). Systematic review: the role of different types of fibre in the treatment of irritable bowel syndrome. Alimentary Pharmacology & Therapeutics, 19(3), 245-51.
  7. El-Salhy, M. (2012). Irritable bowel syndrome: diagnosis and pathogenesis. World Journal of Gastroenterology: WJG, 18(37), 5151.
  8. Bijkerk CJ, De Wit NJ, Muris JW, Whorwell PJ, Knottnerus JA, Hoes AW. Soluble or insoluble fibre in irritable bowel syndrome in primary care? Randomised placebo controlled trial. Bmj. 2009:27,339:b3154.
  9. UK guidance on IBS by the National Institute of Health and Care Excellence (formally National Institute of Clinical Excellence) (NICE, 2015) https://www.nice.org.uk/guidance/cg61/chapter/1-Recommendations#dietary-and-lifestyle-advice