Peavalu ja gluteenitalumatus

Autorid: Annely Soots (arst, psühholoog ja funktsionaalse toitumise terapeut), Tiiu Vihalemm (biokeemik & toitumisteadlane)

12.08.2021

Teraviljavalk gluteen võib mõjutada närvisüsteemi

2009. aastal avaldati ajakirjas „Medical Hypotheses“ hüpotees sellisest neuroloogilisest haigusest nagu „gluteenisündroom“.1

Gluteen põhjustab närvisüsteemiga seotud probleeme nii tsöliaakiahaiguse kui tsöliaakiaga mitteseotud gluteenitundlikkuse korral. Tsöliaakia on autoimmuunne soolehaigus, mida põhjustab gluteenitalumatus tuues kaasa soole limaskesta atrofeerumise, põletiku ning toitainete imendumise häired. Paljudel tsöliaakiahaigetel esinevad lisaks soolesümptomitele ka neuroloogilised häired. Ning mis kõige olulisem – gluteenitundlikel inimestel võivad neuroloogilised sümptomid esineda ka ilma soole limaskesta kahjustuse ning tsöliaakiadiagnoosita. Gluteen võib põhjustada neid sümptomeid läbi väga paljude reaktsioonide, nagu näiteks antikehade ristreaktsioonid, imuunkomplekside moodustumine ning otsene toksilisus, enamasti on aga tegemist erinevate reaktsioonide kombinatsiooniga. 

Gluteenitundlikkus võib tuua kaasa tahtelisele kontrollile mittealluva autonoomse närvisüsteemi regulatsiooni häired, väikeaju ataksia (tasakaaluhäire), madala vererõhu, arengupeetuse, õppimisvõime languse, depressiooni, migreeni ning muud peavalud. Kui arvatavaks kahjustavaks ühendiks on gluteen, siis ei pea alati kaasnema soolekahjustust ja toitainetepuudust.1 Gluteenitalumatuse korral ei pea patsiendil olema alati diagnoositud tsöliaakiat, ka ilma selle diagnoosita, s.t tsöliaakiaga mitteseotud gluteenitundlikkuse puhul võivad samuti esineda gluteeniga seotud sooleprobleemid ning neuroloogilised ja psühhiaatrilised sümptomid.2

Tsöliaakia puhul on neuroloogiliste sümptomite lisandumine päris sage nähtus, neid arvatakse esinevat 6-10 protsendil tsöliaakiahaigetest. Näiteks leiti ühes uuringus ka gluteenivabal dieedil olevatel tsöliaakiahaigetel migreeni (28%), karpaaltunneli sündroomi (20%), vestibulaarset düsfunktsiooni (8%), krampe (6%) ja müeliiti (3%). 35%-l esines psüühikahäireid, sh depressiooni, isiksuse muutust ning isegi psühhoosi. Füüsiline läbivaatus avastas seismise ja kõndimisega seotud raskusi kolmandikul patsientidest. Niisiis on selle gluteenitalumatuse vormi korral neuroloogilised sümptomid üsna sagedased, ning seda isegi gluteenivaba dieeti järgides.3

Kuna tsöliaakiale on tüüpilised soolesümptomid, siis muude häirete esinemisel enamasti selle haiguse peale ei mõelda

Järjest enam aga soovitatakse teaduskirjanduses arvestada atüüpiliste tsöliaakiavormide võimalusega, kus neuroloogilised probleemid esinevad ilma soolekaebusteta. Räägitaksegi nn „vaikivast tsöliaakiavormist“, mida esineb palju sagedamini, kui üldiselt arvatakse. Seda seostatakse nii neuroloogiliste kui psühhiaatriliste häiretega, eriti väikeaju ataksia, närvide kahjustuse, epilepsia, dementsuse ja depressiooniga.  Migreen on harvemini esinev tsöliaakiahaiguse tüsistus, kuid uuringud on kirjeldanud peavaludega isikuid, kellel tsöliaakia esines varjatult, ning kelle tsöliaakiahaigus avastatigi just tänu migreenile. Tsöliaakia ravimisel gluteenivaba dieediga rasked migreenihood kadusid.4,5 Migreeniga isikuid uurides leiti, et tsöliaakia esines 90-st uuritavast neljal (4,4%), kontollgrupis aga oli see protsent vaid 0,4. Kuus kuud gluteenivaba dieeti kaotas migreeni täielikult neist neljast ühel, ülejäänud kolmel aga vähendas migreenihoogude sagedust, kestust ning intensiivsust. Seega võib migreeni puhul olla tegemist varjatud tsöliaakiaga, ning sel juhul saab abi gluteenivabast dieedist.6

Peavalud esinevad ka teiste soolestikuga seotud häirete korral

Peavalude seost sooleprobleemidega kirjeldab näiteks veel üks uuring, milles osales 502 inimest, kellest 188 põdesid tsöliaakiat, 111 põletikulist soolehaigust ning 25 kannatasid gluteenitundlikkuse all. Kontrollgrupp koosnes 178-st inimesest. Selles uuringus kurtsid kroonilisi peavalusid 30% tsöliaakiahaigetest, 56% gluteenitundlikest ja 23% soolepõletikuga uuritavatest, aga ainult 14% kontrollgrupi liikmetest. 72% tsöliaakiahaigetest hindasid oma migreeni tõsiseks, võrreldes 30%-ga põletikulise soolehaigusega, 60%-ga gluteenitundlikkusega ja 50%-ga kontrollgrupi isikutel.7 Niisiis eksisteerivad seosed migreeni ja tsöliaakia ning tsöliaakiaga mitteseotud gluteenitundlikkuse vahel, migreen võib olla seotud ka ärritatud soole sündroomiga. 

On teada, et ähvardavate või negatiivsete sündmuste kogemine võib kaasa tuua närvisüsteemi liigse erutuvuse, migreeniatakid ning soolestiku ärritatud seisundi. Sellised reaktsioonid arvatakse lähtuvat kesknärvisüsteemist, kuid peetakse võimalikuks, et need saavad alguse hoopis soolestiku närvisüsteemist. Igal juhul aga näib migreeni, ärritatud soole sündroomi ja tsöliaakiat ühendavat see, et need seisundid võivad välja kujuneda närvisüsteemi liigse tundlikkuse tõttu.8

Migreeni korral võib katsetada gluteenivaba dieeti ka siis, kui ei leita tsöliaakiat

Gluteenivaba dieet võib anda osadele migreeni alla kannatavatele isikutele lihtsa võimaluse peavaludest vabaneda või neid leevendada. Enne gluteenivabale dieedile minekut tuleb aga alati lasta arstil teha analüüsid tsöliaakia tuvastamiseks.  

Neuroloogilise häire tekkimine sooleprobleemide korral võib olla seotud ka soolepõletiku ja imendumishäiretest tingitud toitainetepuudusega. 

Närvisüsteemi võib mõjutada ka toitainetepuudus

Toitainetel on oluline roll närvisüsteemi toimimises.9 Näiteks võivad peavalud olla seotud rasva ja rasvlahustuvate vitamiinide, aga ka vesilahustuvate vitamiinide B1 ja B3 puudusega tingituna toitainete imendumishäiretest või ka kehvast toiduvalikust. 

Kasutatud allikad:

  1. Ford, R. P. (2009). The gluten syndrome: a neurological disease. Medical Hypotheses, 73(3), 438-40. 
  2. Aziz, I., Hadjivassiliou, M. (2014). Coeliac disease: noncoeliac gluten sensitivity – food for thought. Nature Reviews Gastroenterology & Hepatology, 11(7), 398-9. 
  3. Bürk, K., Farecki, M. L., Lamprecht, G., Roth, G., Decker, P., Weller, M., Rammensee, H. G., Oertel, W. (2009). Neurological symptoms in patients with biopsy proven celiac disease. Movement Disorders, 24(16), 2358-62. 
  4. Benjilali, L., Zahlane, M., Essaadouni, L. (2012). A migraine as initial presentation of celiac disease. Revue Neurologique (Paris), 168(5), 454-6.
  5. Serratrice J, Disdier P, de Roux C, Christides C, Weiller PJ. Migraine and coeliac disease. Headache. 1998 Sep;38(8):627-8.
  6. Gabrielli, M., Cremonini, F., Fiore, G., Addolorato, G., Padalino, C., Candelli, M., De Leo, E., Santarelli, L., Giacovazzo, M., Gasbarrini, A., Pola, P., Gasbarrini, A. (2003). Association between migraine and Celiac disease: results from a preliminary case-control and therapeutic study. American Journal of Gastroenterology, 98(3), 625-9.
  7. Dimitrova, A. K., Ungaro, R. C., Lebwohl, B., Lewis, S. K., Tennyson, C. A., Green, M. W., Babyatsky, M. W., Green, P. H. (2013). Prevalence of migraine in patients with celiac disease and inflammatory bowel disease. Headache, 53(2), 344-55.
  8. Cady, R. K., Farmer, K., Dexter, J. K., Hall, J. (2012). The bowel and migraine: update on celiac disease and irritable bowel syndrome. Current Pain and Headache Reports, 16(3), 278-86. 
  9. Pfeiffer, R. F. (2014). Neurologic manifestations of malabsorption syndromes. Handbook of Clinical Neurology, 120, 621-32.
  10. Vojdani, A., O`Bryan, T., Green, J. A., Mccandless, J., Woeller, K. N., Vojdani, E., Nourian, A., Cooperts, E. L. (2004). Immune response to dietary proteins, gliadin and cerebellar peptides in children with autism. Nutritional Neuroscience, 7(3), 151-161.