Luude hõrenemise vastu toidu ja mineraalainetega

Luu on elav kude, mis laguneb ja mida ehitatakse üles jätkuvalt kogu inimese elu jooksul. Osteoporoos tekib siis, kui lagunemisprotsessid saavad ehitusprotsessidega võrreldes ülekaalu. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole niisuguse olukorra põhjuseks ainuüksi toiduga saadava kaltsiumi vähesus.
Luude tugevus sõltub paljude tegurite (toitumislikud, elustiiliga seotud, geneetilised, hormonaalsed jne) koosmõjust
Üldlevinud müüdiks on see, et noorena luud tugevnevad, vanaduses ainult lagunevad. On palju näiteid, kus õigesti toitudes ning mineraalainetelisandeid tarbides on vanemaealise inimese osteoporoos taandunud.
Kuna artikkel keskendub toitumislikele teguritele, siis vaatleme teisi tegureid vaid väga põgusalt. Elustiiliga seotud osteoproosi soodustavaks teguriks on kindlasti vähene füüsiline aktiivsus. Füüsiline vormisolek on peamine luude tiheduse määraja. Juba tund aega mõõdukat liikumist kolm korda nädalas aitab luude kadu ära hoida, tõstab luumassi, seda ka postmenopausis naistel. Jalutamine on parim viis alustamiseks.
On teada, et kaltsium eritub luudest just une ajal ja lamades, püstiasend hoiab seda aga luudes. Kui inimene luid ei kasuta, annaks ta neile justkui teate „Ma ei vaja nii tugevaid luid”. Kõndimine paneb luu vetruma ja see algatab muutuse luukoe moodustamises. Ka hammaste puhul on närimine see, mis hoiab neid tugevana.
Muudest elustiiliga seotud negatiivsetest teguritest tuleks nimetada veel alkoholi tarbimist ja suitsetamist.
Luukoe tugevust mõjutab ka hormonaalne tegur, täpsemalt ainevahetuse hormonaalne regulatsioon. Hormoonide taseme muutuste tõttu öösel langeb kaltsiumitase veres ja selle tasakaalustamiseks võetakse kaltsiumit muude allikate puudumisel luudest. Sel põhjusel on soovitatav tarbida kaltsiumit sisaldavaid toite väiksetes kogustes vahetult enne magamaminekut.
Toitumislikud tegurid

Toit peab meid varustama õigetes kogustes kõikide vajalike toitainetega. Kui midagi on liiga palju või napib, siis tekivad paratamatult terviseprobleemid, sealhulgas ka probleemid luude tugevusega.
Nagu juba mainitud, seostatakse osteoporoosi eeskätt kaltsiumipuudusega. See aga on vaid tervikpildi üks osa. Luu kadu soodustavad kaltsiumipuuduse kõrval ka näiteks liiga valgurikas või liigselt happelist reaktsiooni tekitav ehk hapestav toit, fosfori ja/või soola ning rafineeritud suhkru liigne tarbimine, muude mineraalainete ja teatavate vitamiinide vähesus jne.
Kaltsium
Põhilise kaltsiumiallikana tavatsetakse rääkida piimast ja piimatoodetest, mille rohke tarbimine peaks meid luuhõrenemise eest kaitsma.
Üllatavad on aga leiud, mis viitavad sellele, et rohkem piima tarbivatel naistel esineb ka puusaluumurde rohkem. Naistel, kes tarbisid kaks või rohkem klaasi piima päevas, oli luumurru risk 45% kõrgem kui naistel, kes tarbisid igapäevaselt piima ühe klaasi või vähem.1 Oletatakse, et see negatiivne efekt võib tuleneda piimale lisatud ainetest või piimavalkude struktuuri muutustest töötlemisel, mis võivad häirida luukoe moodustumist. Ei saa aga ignoreerida tõsiasja, et osteoporoosi esinemissagedus on kõrge just neis maades, kus tarvitatakse palju piima.2
Täiskasvanu päevane kaltsiumivajadus on Eesti riiklike toitumissoovituste (2015) järgi 800 mg. Samas ei ole ka kaltsiumiliig tervislik – ohutu kaltsiumikoguse ülempiir on 2500 mg päevas, üle 50-aastastele aga 2000 mg.
Piimas (rasvasisaldus 2,5%) on Nutridata andmetel kaltsiumit 100 g kohta 118 mg. Piimatoodetest aga on eriti suure kaltsiumisisaldusega juust, näiteks 25-26%-lise rasvasisaldusega juustudes on kaltsiumit 100 g kohta umbes 780 mg, Kaltsiumirikkad toiduained on ka maitseürdid, vetikad, seemned, mandlid, pähklid, amarant, soja ja jaanikaun ning mereannid, märkimisväärses koguses sisaldab kaltsiumit ka lehtköögivili.
Olulisem kui kaltsiumi saamine toiduga on selle kinnihoidmine kehas ja eriti luudes
Näiteks viib kehast kaltsiumit välja valgurohke toit. Kui menüüs suurendati valgu hulka 47-lt grammilt 142-le grammile päevas, suurendas see kaltsiumi eritumist uriiniga kaks korda.3 Samas on kaltsiumirikkad piimatooted nagu juustud ühtlasi ka valgurikkad. See võib olla üheks põhjuseks, miks piimatoodete ohtral tarbimisel luud hõrenevad – liigse valgu toimel väljutatav kaltsiumi hulk võib ületada piimatoodetest saadava kaltsiumi hulga.
Osteoporootiliste luumurdude vähenemist aga seostatakse mitte niivõrd piima tarbimise ja kaltsiumirikka dieediga, kui suuremate D-vitamiini kogustega.4,5
Teised vitamiinid ja mineraalained
Luu on kaltsiumi talletamise koht. Luud on pidevas aeglases uuenemises, uue mineraalse osa tekkimiseks luumaatriksisse on vaja paljusid erinevaid mineraalaineid, selleks ei piisa vaid kaltsiumist. Lisaks kaltsiumile ja D-vitamiinile on vajalikud ka näiteks magneesium, tsink, räni, boor, oomega-3 rasvhapped ning K-vitamiin.

- Vitamiin D tagab kaltsiumi vähesusel tema imendumise seedetraktist ja takistab selle eritamist, boor suurendab samuti kaltsiumi imendumist ning on oluline östrogeenide tootmiseks (östogeenitaseme langust seostatakse osteoporoosiga menopausieas naistel). Ka booripuudus annab sageli tulemuseks osteoporoosi – peamised booriallikad on puu- ja aedviljad.
- Magneesium aitab organismil kaltsiumit ja D-vitamiini omastada, ilma magneesiumita ei jää kaltsium luudesse. Samuti suurendab magneesium kaltsiumi lahustuvust uriinis, millega vähendab neerukivide teket.
- Tsink tõhustab D-vitamiini toimet. Tsingi- ja magneesiumirikkad on täisteravili, seemned, pähklid ja mandlid, aga ka kakaopulber.
- Luumaatriks moodustub vaid K-vitamiini juuresolekul. K-vitamiini ühte vormi, K1-vitamiini sisaldavad peamiselt rohelised taimed (kapsas, brokoli, sinepilehed, petersell, lehtkapsas, roheline tee jt). K-vitamiin aitab aktiveerida peamist luuvalku osteokaltsiini, mis ankurdab kaltsiumimolekulid luudesse ning hoiab neid seal kinni.
Oluline on ka teada, et kaltsiumi imendumist/omastamist takistavad toidus sisalduvad oksalaadid ja fütaadid, samuti steroidsed ravimid ning ka aspiriin. Näiteks niisugused toiduained nagu šokolaad, spinat, mustad ja punased sõstrad, karusmarjad, rabarber ja hapuoblikad sisaldavad oksalaate. Need annavad kaltsiumiga reageerides lahustumatuid ühendeid, mis on ühtlasi ka neeru- ja sapikivide komponendid. Fütaate on rohkesti teraviljasaadustes, mistõttu nende suhteline kaltsiumirikkus ei pääse tegelikult mõjule.
Oomega -3 rasvhapped
Oomega-3 rasvhapped suurendavad kaltsiumi omastamist, vähendavad kaltsiumi väljutamist uriiniga ning tõstavad luude kaltsiumitaset sellega, et vähendavad kaltsifikatsiooni ehk lupjumist teistes kudedes (neerud, veresooned, kuseteed). Oomega-3 rasvhapped suurendavad ka valkude sünteesi luudes ning sellega luu tugevust. Oomega-3 rasvhapete poolest rikkad toiduained on rasvased kalad, aga ka paljud seemned, nagu näiteks tšiia-, lina-, kanepi- ja Siberi seedermänniseemned.
| Kokkuvõttes võib öelda, et osteoporoosiriski vähendavad taimetoidurikas toitumine ning hoidumine liialdamisest piimatoodete ja muude loomsete toiduainetega. Kuigi veganid saavad toidust vähem kaltsiumit ja valku, ei ole veganismil negatiivset mõju luude mineraalsele tihedusele.6 |
Toitainete tasakaal
Enamasti ollakse teadlikud, et luude tugevuse tagamiseks peab organism saama kaltsiumit ja D-vitamiini, kuid sageli ei teata, et liiga palju kaltsiumit ja D-vitamiini on luustumise seisukohalt täiesti kasutu, eriti kui on puudus teistest mineraalainetest. Kaltsium küll imendub tänu D-vitamiinile paremini, kuid paraku mitte luudesse – nagu eespool öeldud, on kaltsiumi luudesse jäämiseks tarvis veel mitmeid toitaineid. Kuhu siis imendunud kaltsium läheb? See ladestub luude asemel veresoontes, neerudes ja mujal, kus liigset kaltsiumit sugugi tarvis ei ole – tulemuseks võib olla veresoonte lupjumine, neerukivid jms probleemid.
Mineraalainete puhul on oluline nende vahekord, sest paljud mineraalained tegutsevad koostöös, nagu näiteks kaltsium ja magneesium. Kui tarbida ainult kaltsiumit, siis väheneb keha magneesiumisisaldus.
Normaalselt töötavatest neerudest peaks umbes 95% sinna sattunud magneesiumist tagasi imenduma. Seda ei juhtu, kui koos toiduga on võetud alkoholi, joodud mitu kruusitäit kohvi, või kui toidus on liiga palju valku, kaltsiumit, fosforit, D-vitamiini ja soola. Magneesium ei ringle ka juhul, kui kilpnääre töötab kõrgetel tuuridel, kui veres on tõusnud nn stressihormoonide (adrenaliini, kortisooli) tase – magneesium lahkub sel juhul uriiniga. Stressihormoonide vallandajaks võivad olla hirm, liiga tugev müra või muusika vm häirivad tegurid. Arvestada tuleks ka magneesiumi uriiniga väljutamist diureetikumide ja kortikosteroidide toimel.
Magneesiumikaod on suured tugeva pingutuse või füüsilise koormuse korral, kui koos magneesiumiga väljub organismist ka kaalium.7
Seega suurendavad kaltsiumi, valkude ja fosfori rohke sisaldus toidus, aga ka väga kõrge kolesteroolisisaldus veres magneesiumivajadust.
Sama oluline on luude jaoks kaltsiumi ja fosfori vahekord. Liiga palju fosforit on seotud osteoporoosiga, sest kaltsium tõmmatakse luudest välja. Fosfaatiderikkad (see tähendab rohkesti fosforit sisaldavad) on karastusjoogid ja lihatooted. Uuringud näitavad seost vere madala kaltsiumitaseme ja fosfaatiderikaste karastusjookide tarbimise vahel.8,9
Osteoporoosiriski vähendav toitumine
Nagu eespool mainitud, ei ole kaltsium ainuke toitaine, mida me luude moodustumiseks vajame. Seega – kui püüda luid tugevdada toidulisandite abil, siis on vajalikud niisugused lisandid, milles on nii kaltsiumit kui D-vitamiini, aga kindlasti ka magneesiumit, K-vitamiini, tsinki, boori, vaske ja mangaani. Kõige loomulikum ja parem viis luude tugevdamiseks aga on mõistagi neid toitaineid sisaldavate toitude tarbimine.

Osteoporoosi vastu kaitset pakkuvate toiduainete esirinnas on rohelised aedviljad kapsasrohu perekonnast (brokoli, rooskapsas, lehtkapsas), samuti ka näiteks sinepitaime lehed või võrsed salatina ja isegi roheline tee. Kõik need on rikkad just luudele vajalike vitamiinide ja mineraalainete poolest (eeskätt K1-vitamiin, kaltsium ja boor). Viimasel ajal arvatakse, et K2-vitamiin toetab luude normaalse struktuuri moodustumist paremini kui vitamiin K1. Vitamiin K2 on aktiivne ja hea biosaadavusega ning püsib veres kauem kui K1. K2-vitamiini suurepärasteks toiduallikateks on fermenteeritud toidud, näiteks juust ja hapupiim. Seda K-vitamiini vormi toodavad ka head soolebakterid, mistõttu on oluline neid baktereid sisaldavate toiduainete ja lisandite tarbimine. Ideaalseteks kasulike soolebakterite (probiootikumide) allikaks on mitmesugused hapendatud toidud.
Sojatoidud nagu tofu, sojapiim, röstitud sojaoad ja sojapulber on osteoporoosi ärahoidmisel tähtsal kohal sojas sisalduvate taimsete östrogeenide ehk fütoöstrogeenide tõttu. Neid komponente sisaldavaid taimi on ajalooliselt kasutatud juhtudel, mil tänapäeval kasutatakse sünteetilisi östrogeene – näiteks menopausiaegne osteoporoos. Fütoöstrogeene sisaldavad ka linaseemned, linajahu ning alfalfa- ehk lutserniseemned. Viimastes on ka palju K-vitamiini. Alfalfa idandid ja võrsed võiksid olla igapäevamenüüs.
Kokkuvõttes võib öelda, et luude tervise tagamiseks on oluline tarbida mineraalaineterikkaid toiduaineid ning toidulisandeid, mis sisaldavad ka K2-vitamiini, mitte liialdada loomse valgurikka toiduga, suurendada menüüs taimetoidu osakaalu, D-vitamiini saamiseks mõõdukalt päevitada, ning ka palju liikuda.
Kasutatud allikad:
- Feskanich, D., Willett, W. C., Stampfer, M. J., Colditz, G. A. (1997). Milk, dietary calcium, and bone fractures in women: A 12-year prospective study. American Journal of Public Health, 87(6), 992-7.
- Abelow, B. J., Holford, T. R., Insogna, K. L. (1992). Cross-cultural association between dietary animal protein and hip fracture: a hypotesis. Calcified Tissue Inernational, 50, 14-18.
- Vermeer, C. et al. (1996). Effects of Vitamiin K on Bone Mass and Bone Metabolism, Journal of Nutrition, 126, 1187S-91S.
- Feskanich, D., Willett, W. C., Colditz, G. A. (2003). Calcium, vitamin D, milk consumption, and hip fractures: a prospective study among postmenopausal women. American Journal of Clinical Nutrition, 77(2), 504-11.
- Licata, A., Bou, E., Bartter, F., West, F. (1981). Acute Effects of Dietary Protein on Calcium Metabolism in Patients with Osteoporosis. Journal of Gerontology, 36, 14-19.
- Ho-Pham, L. T., Nguyen, P. L. T., Le, T. T. T., Doan, T. A.T., Tran, N. T., Le, T. A., Nguyen, T. V. (2009). Veganism, bone mineral density, and body composition: a study in Buddhist nuns. Osteoporosis International, 20, 2087–2093.
- Whang, R. (1998). Electrolyte and water metabolism in sport activities. Comprehensive Therapy, 24, 5–8.
- Mazariegos-Ramos, E. et al. (1995). Consumtion of Soft Drinks with Phosphoric Acid as Risk Factor of Development of Hypocalcemia in Children: A case-Control Study. Journal of Pediatrics, 126:940-42.
- Wyshak, G., Frisch, R. E. (1994). Carbonates beverages, Dietary Calcium, The Dietary Calcium/Phosphorus Ratio, and Bone Fractores in Girls and Boys. Journal of Adolescence Health, 15, 210-15.