Liigesekõhre kulumine ja osteoartriit

Kõige sagedamini, eriti eakatel, põhjustab valu ja liikumistakistust liigesekõhre kulumine. Selle tekkepõhjused pole täpselt teada ning tänapäeval puudub ka põhjuslik ravi. Siiski on võimalik vaevusi leevendada ja elukvaliteeti parandada, ning seda ka toitumise abil. 

Nn liigeste kulumise korral kulub ja õheneb luude liigestuvaid pindasid kattev kõhr, kõhrealune luu aga kahjustub ja pakseneb. Seda protsessi nimetatakse osteoartroosiks (“osteo” tähendab luud ja „arthro“ liigest).  Kuna aga osteoartroosile lisandub sageli põletik, nimetatakse seda haigust ka osteoartriidiks – artriit tähendab liigesepõletikku. Mõlemad mõisted – nii osteoartroos kui osteoartriit – viitavad samale degeneratiivsele liigeseprobleemile. 

Reeglina ei kahjustugi ainult liigese kõhr, vaid liiges tervikuna. Põletik haarab liigesekapsli, liigeseõõnt seestpoolt katva sünoviaalkesta ja ligamendid ehk liigesesidemed. Liigesekõhre ja kõhrealuse luu hävimise ja ülesehitamise tasakaal on häiritud, ülekaalu on saavutanud kõhre kadumine koos põletikuliste episoodidega. Kõhre kude hävib, tekivad püsivad muutused luukoes ja sünoviaalkestas ning lõpptulemuseks võib olla liigese jäigastumine.¹

Arvatakse, et Eestis kannatab selle probleemi all umbes 20% täiskasvanud elanikkonnast. Ja nagu muudegi krooniliste haiguste puhul põhjustavad ka osteoartroosi mitmed faktorid, sealhulgas pärilikkus. Kõige rohkem seostatakse seda haigust muidugi vananemisega, kuid artroos ei ole ainult vanemaealiste probleem, haigestuda võivad ka nooremad. Tuntumateks osteoartroosi riskiteguriteks on

• vanus – haigestumine sageneb vanusega. 50–60 aastaste inimeste hulgas on haigestumus umbes 30%, vanemate kui 75 aastaste seas aga juba 80%. Haiguslikud muutused liigestes esinevad paljudel, kuigi sellega ei pruugi kaasneda tõsiseid kaebusi.
• mehaaniline ülekoormus liigesekõhrele: suur kehamass, raske füüsiline töö, töötamine püstiasendis, korduvad stereotüüpsed  liigutused, tippsport jne.
• traumad ja põrutused.
• skeleti- ja sidemetesüsteemi muutused ja nõrkus: puusaliigeste düsplaasia, skolioos, küfoos, hüperlordoos, lamppöidsus jmt.
• sisenõrenäärmete häired – näiteks diabeet ja menopaus (östrogeenide defitsiit), samuti vereringehäired.¹

Osteoartroosi kulg on krooniline ja aeglaselt progresseeruv. Haiguse algus on enamasti suhteliselt märkamatu. Liikumisel esineb liigestes kriginat ja kerget valulikkust, täheldatakse hommikust liigesejäikust. Liigese koormamisel tekib tuim valu, mis rahuolekus kaob. Liikuma hakates esinevad nn stardivalud. Haiguse arenedes muutuvad liigesevalud püsivaks ning krigin tugevneb, liigesed deformeeruvad põhiliselt luuliste vohandite tõttu. Riskitegurite  püsimine ja sagedased põletikulised episoodid kiirendavad liigeste deformeerumist, jäigastumist ja funktsionaalse puudulikkuse süvenemist. See viib töövõime osalisele või täielikule kaotusele. 

Osteoartroosi all kannatavatele haigetele määratakse põletiku- ja valuvastaseid ravimeid, nende kontrollimatu kasutamine aga suurendab seedekulgla limaskesta haavandite ja nende veritsemise riski.¹ Juba seetõttu on väga oluline peatuda mittemedikamentoosse ravi võimalustel ning üks selline on toitumisterapeutiline lähenemine.  

Osteoartriidiga seoses on uuritud organismi toitainetepuudust ja leitud, et see mõjutab tõepoolest haiguse kulgu. Õige toitumisega on võimalik teataval määral parandada sidekoe kollageenmaatriksit (kollageenkiududest koosnevat võrgustikku kõhrekoes) ning soodustada sidekoe uuenemist. 

Osteoartriit ja oksüdatiivne stress

Ühe osteoartriidi põhjusena on esile tõstetud ka oksüdatiivset stressi, mis kahjustab sidekoe rakke.²

Kollageen moodustab umbes kolmandiku kogu keha valkudest. See on peamiseks struktuurseks komponendiks nahas, luudes, hammastes, kõhredes, kõõlustes, veresoontes, südameklappides, selgroolülidevahelistes diskides, silma sarvkestas ja silmaläätsedes.³ Tugeva kollageeni moodustamises on oluline C-vitamiini piisav saamine toiduga ja selle küllaldane hulk keha kudedes. Kofaktorina aitab see vitamiin kulgeda kollageeni moodustamiseks olulisel reaktsioonil, mistõttu C-vitamiini puudus võib kollageeni sünteesi häirida. Süntees küll toimub, kuid eri ahelate vahel tekib vähe ristliiteid ja selline kollageen lagundatakse kergemini ensüümide poolt.  

C-vitamiin on tugev antioksüdant, mis muudab kahjutuks kudesid kahjustavaid vabu radikaale ning on ka liigesekõhre normaalseks funktsioneerimiseks oluline. Täiskasvanu liigesekõhres ei ole verevarustust ning kõhre rakud saavad  toitaineid  difusiooni teel läbi sünoviaalvedeliku. C-vitamiin  on vesilahustuv, aga rakumembraanid koosnevad lipiididest (rasvadest), ning C-vitamiin, mida kõhrerakud hädasti vajavad, peab läbi rasvkeskkonna kuidagi rakku pääsema. Selleks vajab ta transportereid ehk kandjaid. On leitud, et just need retseptorid, mis C-vitamiini tema kandjatega seovad, mängivad liigesekõhre rakkude tervises võtmerolli. Osteoartriitilises koes ei ole neid retseptoreid nii palju kui terves koes, ja see võibki olla põhjus, miks kõhrerakkudesse vähem C-vitamiini kantakse. See aga omakorda vähendab raku kaitset oksüdatiivse stressi vastu. Allesolevad retseptorid töötavad hästi, kuid neid on vähem ja huvitav on see, et selline muutus ei seondu mitte vananemise, vaid just osteoartriidiga. Uuringutega on tuvastatud ka probleemi põhjused – oksüdatiivne stress, põletikulised faktorid, muutused RNA stabiilsuses jne.² 

Tarbi iga päev C-vitamiinirikkaid toiduaineid. C-vitamiin hävib õhuhapniku käes ning toidu kuumutamisel, mistõttu on oluline süüa ka värskeid aed- ja puuvilju. Eriti soovitatavad on astelpajumarjad, kibuvitsamarjad ja mustsõstrad. Võta C-vitamiini täiendavalt ka toidulisandina – mao limaskesta probleemide korral mittehappelist askorbaadivormi.

Kuna kõhrerakkudes napib C-vitamiini retseptoreid, siis ei pruugi ainuüksi C-vitamiini tarbimine toidulisandina aidata liigesekõhre kahjustusi parandada. Tegelda tuleb ka põletikuliste protsesside ning oksüdatiivse stressi korrigeerimisega kehas, sest need ei lase C-vitamiinil rakkudesse pääseda. Oksüdatiivse stressi korrigeerimiseks on oluline tarvitada mitte ainult ühte, vaid mitmeid erinevaid antioksüdante, sest antioksüdandid on meeskonnamängijad. 

Antioksüdandid on ühendid, mis toimivad rakukahjustuste ja põletiku vastu. Eriti olulisteks nende seas on  taimepigmendid flavonoidid, mis muuhulgas aitavad ka C-vitamiini töös hoida. Rohkesti flavonoide on tumedavärvilistes marjades (kirsid, mustikad, mustsõstrad). Näiteks mõjutas ühes uuringus kirsside söömine (neid tarbiti päevas 280 g) märgatavalt vere kusihappe- ja antioksüdantidesisaldust ning põletikumarkereid.⁴ 

Kuidas siis flavonoidid liigesekahjustusi ja põletikku mõjutavad?  Nad aitavad koos C-vitamiiniga tugevdada kollageenmaatriksit, ära hoida vabade radikaalide poolt tekitatavaid kahjustusi ja vähendada põletiku puhul leukotsüütide poolt eritatavate ensüümide kahjustavat toimet kollageenile. Samuti takistavad flavonoidid põletikku soodustavate ühendite (histamiin, prostaglandiinid ja leukotrieenid) vabanemist ja tootmist.⁵       

Tarbi iga on päev paar peotäit värskeid või sügavkülmutatud tumedat värvi marju. Toidulisanditest on liigeseprobleemide korral head toimet näidanud männikooreekstrakt ning ingver. Põletikku vähendavalt toimib ka kurkumiin – kollane taimepigment, mis annab karrile kollase värvuse ning mida leidub maitseaines kurkumis. Kurkumiin toidulisandina aga ei imendu kuigi hästi, paremini imenduvad kurkumiinivormid, mis on seotud soja fosfolipiididega.⁵

Antioksüdandid, nagu juba öeldud, on meeskonnamängijad, nad töötavad sünergias tugevdades üksteise toimet. Oksüdatiivse stressi vastu võitlemegi kõige paremini tervet kompleksi antioksüdante kasutades, mitte üksikute toidulisandite abil. Näiteks on rasvlahustuv E- vitamiin antioksüdandina väga oluline rasvadest koosnevate rakumembraanide kaitsmisel, temaga koos tarvitatav C-vitamiin aga aitab E-vitamiini töökorras hoida ning toimib ise vesikeskkonnas.  

E-vitamiini poolest rikkad on eeskätt nisuiduõli ning erinevad seemned. Tee endale iga päev smuuti värsketest aedviljadest ning marjadest, lisades sellesse nisuiduõli ning kõrvitsaseemneid. Smuuti komponentideks võiksid olla näiteks banaan, mustsõstrad või jõhvikad, õun, brokoliõisikud, suvikõrvits, kurk ja mingi lehtköögivili (salat, aga sobivad ka peedi-, naeri-, sinepi- või redisepealsed).

Samas on osteoartriidi puhul tervisliku seisundi parandamiseks tarvis põhjalikku ainevahetuslikku muutust, mis eeldab ebatervisliku elustiili ja toitumise kardinaalset muutmist. Seepärast ei poolda me toitumisnõustajate ja -terapeutidena ainuüksi toidulisandite kasutamist. Toidulisandeid kasutame me toetava vahendina lisaks tervislikule tasakaalus toitumisele.

Väga oluline on kaalu normaliseerimine ning piisav füüsiline koormus. Traditsiooniline Vahemeremaade dieet parandab paljusid tervise, elukvaliteedi ja põletiku näitajaid juba mõne kuu jooksul. See toitumisviis on tõestanud oma toimet südame-veresoonkonna tervisele, metaboolse sündroomi/diabeedi, rasvumise ja teatud tüüpi vähkide korral, ning oleks ideaalne ka osteoartriidihaigetele.⁶

Järgi ETTA haiguspuhuse toitumise soovitusi, mis on koostatud nii Vahemeredieedi kui kõikide teiste tõenduspõhiselt efektiivsete toitumissoovituste baasil.

Kehakaal ja liigesed

Kuna ülekaal tähendab väga suurt koormust liigestele, siis on üheks tähtsamaks eesmärgiks normaalse kehakaalu saavutamine. Kehakaalu normaliseerimise ja toitumise muutmisega mõjutame ka insuliinitundlikkust. Huvitav on see, et osteoartriidi teket ei seostata mitte ainult kaalust tingitud mehaanilise survega liigestele, vaid on olemas tõendeid ka selle kohta, et osteoartriit on seotud metaboolse sündroomiga. Insuliinresistentsus soodustab muuhulgas ka liigesepõletikku ning seetõttu on oluline süüa nii, et veresuhkur oleks tasakaalus, ning jälgida oma süsivesikute tarbimist. 

Siinkohal võiks esile tuua mõningaid uuringuid, mis kinnitavad eelöeldut ja selgitavad liigesepõletiku seoseid rasvumisega.

Näiteks leiti 2009. aastal 7714 isiku andmeid uurides (National Health and Nutrition Examination Survey lll (NHANES lll)), et 975-st osteoartriidiga inimesest 59 protsendil esines metaboolne sündroom. Neil, kes osteoartriiti ei põdenud, täheldati seda aga vaid 23%-l. Osteoartriiti esineb sagedamini ka südame-veresoonkonnahaiguste puhul. Seega ei saa osteoartriiti vaadelda kui vaid ea ja liigestega seotud mehaanilist probleemi. Pigem on tegemist metaboolse häirega, mis on seotud mitte ainult rasvumise, vaid ka teiste südame-veresoonkonnahaiguste riskifaktoritega nagu diabeet, düslipideemia ehk muutused verelipiidides, kõrge vererõhk ja insuliinresistentsus.⁷  

Rasvumise seos osteoartriidiga on palju keerulisem kui arvatakse, ning nagu juba öeldud, ei seisne see ainult mehaanilises rõhus liigeste kudedele. Osteoartriidi vallandumises mängivad olulist rolli rasvkoes toodetud aktiivsed ühendid (nn adipokiinid leptiin, resistiin, adiponektiin ja visfatiin), ning on teada, et rasvkude ja sidekude on omavahel tihedalt seotud (rasvarakkudel on luu- ja kõhrerakkudega sarnased tüvirakud). Rasvarakkudes toodetud aktiivsetel ühenditel on võtmeroll insuliini toime, põletiku ja paljude teiste haiguslike mehhanismide reguleerimises, nad osalevad krooniliste põletikuliste liigeseprobleemide tekkes ja neid on leitud osteoartriidist ja reumatoidartriidist haaratud liigestes. Rasvkoest pärit hormoon leptiin mõjutab  kõhrerakkude vaheaines olevate ühendite (proteoglükaanide ja kollageeni) sünteesi ning suurendab põletikuliste ühendite tootmist kõhrerakkudes.⁸

On selge, et osteoartriit on multipõhjuslik haigus ning protsessid, mis viivad liigeste kahjustumisele, on palju keerulisemad kui siiani arvatud. Kui näiteks rääkida rasvumisest tingitud survest liigestele, siis tegelikult ei toimi see ainuüksi läbi kahjustava mehaanilise trauma, vaid on seotud ka põletikuliste vahendusainete vabanemisega. Kõrge kehakaal survestab liigeseid ja luid ning selline rõhk stimuleerib põletikuliste tsütokiinide ning prostaglandiinide tootmist.⁸  Rasvumist vaadeldaksegi tänapäeval kui keerulist sündroomi, mis on seotud põletikuga kehas.  Rasvarakkude poolt sünteesitud ühendid soodustavad liigesepõletiku tekkimist ja kõhre kahjustavate ensüümide aktiivsuse suurenemist.⁹ 

Toidurasvad ja põletik

Paljud inimesed on saanud liigeseprobleemidele leevendust, kui on lõpetanud lihatoodete tarbimise. Uuringud näitavad tõepoolest, et punase liha rohke tarbimine seondub kõrgema põletikuliste haiguste riskiga, ning et taimetoidul ja veganlusel on vastupidine mõju.¹¹  Loomses toidus on rohkesti küllastatud rasvu ja oomega-6 rasvhappeid, seemnetest ja taimsetest õlidest aga saame ka hädavajalikke oomega-3 rasvhappeid. 

Meie soovitus on vähendada loomsete toiduainete osakaalu menüüs ning tarvitada igapäevaselt rohkesti oomega-3 rasvhappeid sisaldavaid seemneid ja neist toodetud kvaliteetseid õlisid (eeskätt tšiia-, lina-, kanepi-, tudra-, soja- ja rapsiseemned ning-õlid, samuti Kreeka pähklid ja neist valmistatud õli). Rasvast kala võiks süüa kolm-neli korda nädalas. Liigeseprobleemide korral soovitame kõrgekvaliteedilisi kalaõliprepraate.  

Oomega-3 rasvhapped on väga olulised põletikulistes protsessides osalevad ühendid. Rasvade tasakaalustamine toidus ning oomega-3 rasvhappeid sisaldavate õlide, eriti kalaõli tarvitamine pärsib põletikulisi protsesse, sest viimasest moodustatakse kehas põletikku vähendavaid koehormoone. Uuringud kalaõlilisandite osteoartriidi sümptoome vähendavast mõjust on aga seni andnud vastuolulisi tulemusi. On uuringuid, kus on leitud, et osteoartriidi sümptomeid saab edukalt leevendada oomega-3 rasvhapetega EPA ja DHA, mis vähendavad vajadust ravimite järele ja võimaldavad vältida nendega seotud kõrvaltoimeid. Need rasvhapped vähendavad põletikueelsete koehormoonide ja põletikuliste  vahendusainete (tsütokiinide, nagu näiteks TNFalfa, interleukiin-1 ja  interleukiin-6 ) hulka. Esile tõstetakse just EPA põletikuvastast mõju, see rasvhape pärsib ka liigesekõhrede lagunemist ja stimuleerib nende taastumist. On jõutud järeldusele, et oomega-3 rasvhapped vähendavad osteoartriidi progresseerumist ja neil on terapeutiline potentsiaal kroonilise liigesepõletikuga seonduva kõhre degradatsiooni ärahoidmisel.¹² Oluline on ka oomega-6 ja oomega-3 rasvhapete õige vahekord, nende suhe ei tohiks olla suurem kui 4:1. Samas tuleb kalaõli suurtes annustes tarvitades arvestada selle võimalikku koostoimet verd vedeldavate ravimitega ning olla ettevaatlik siis, kui on eelsoodumus veritsemisele.¹³

Liigeste jaoks olulised toitained 

D-vitamiini puudust, eriti eakatel, on seostatud osteoartriidi progresseerumisega, aga kas D-vitamiini puudus võib olla ka selle haiguse põhjuseks? Seda ei ole uuringutega kinnitatud, kuid on leitud tugevaid seoseid D-vitamiini madalama taseme ja üldise kehvema tervise vahel. Oletatakse, et haigustega kaasnevad põletikulised protsessid võivad vähendada D-vitamiini taset veres (mis seletaks D-vitamiini madalamat taset enamuse terviseprobleemide korral ning ka seda, miks D-vitamiini manustamine eakatele teataval määral nende eluiga pikendab).¹⁰ 

Liigeste ja luude tervisele on olulised väävlit sisaldavad toiduained, nagu näiteks küüslauk, sibul, rooskapsas ja kapsas. Kuigi kliinilised uuringud ei ole tõestanud toidulisanditena manustatava väävli ravitoimet osteoartriidi puhul, on teada, et väävel aitab moodustada sidekoe komponente proteoglükaane (kondroitiin- ja kerataansulfaadid). Toidulisand, mida osteoartriidi korral sageli ja mõnikord ka suurtes annustes kasutatakse, sisaldab väävlit metüülsulfonüülmetaani vormis (MSM). MSM on orgaaniline väävliühend, mida leidub ka munades, lihas, kalas jt valgurikastest toitudes, samuti köögiviljas – eeskätt küüslaugus, sparglis, rooskapsas ja lehtkapsas. 

Soovitame tarbida väävlirikkaid toiduaineid, kasutage toitudes rohkem sibulat, küüslauku ja kapsasrohu perekonna taimi. Naturaalseid toiduaineid tuleks eelistada suurtele väävliannustele toidulisanditena. 

Ühendkuningriigi artiidiuuringute kodulehel¹⁴ on toodud osteoartriidivastase toime alusel reastatud toidulisandid. Kõige efektiivsemaks osutus kapsaitsiin, mis sai 5 palli, sellele järgnesid SAMe (S-adenosüülmetioniin) ja kuradiküüs (Devil`s Claw) 4 palliga. 3 palli said ingverijuur, männikooreekstrakt ja kibuvitsaekstrakt. Kondroitiin, kollageen, glükoosamiinsulfaat, MSM, kurkumiin, vitamiinid A-, C- ja E ning B-vitamiini kompleks said 2 palli, ainult ühe palli said aga kalamaksaõli ja glükoosamiinhüdrokloriid. Muidugi sõltub väga palju konkreetse toidulisandi kvaliteedist ja annustest. 

Kõige rohkem on toidulisanditest uuritud glükoosamiini. Arvatakse, et vananedes kaotab organism võime seda ühendit piisavas koguses toota, mistõttu kõhred kaotavad oma geelitaolise konsistentsi ning see võibki olla osteoartriidi peamiseks põhjuseks. Glükoosamiini müüakse paljudes erinevates vormides, kusjuures mõnedes uuringutes on selle osteoartriidivastane toime leidnud veenvat kinnitust, mõnedes aga mitte. Tegemist on ühendiga, mille peamiseks füsioloogiliseks funktsiooniks arvatakse olevat liigestes glükoosaminoglükaanide (GAG) ja edasi proteoglükaanide tootmise stimuleerimine – viimased kindlustavad rakuvaheaine struktuuri sidudes palju vett, et moodustuks geelitaoline konsistents.  

Soovitame kasutada uuemat glükoosamiini vormi N-glükoosamiini (N.A.G.). See on glükoosamiini parim kehaomane vorm, looduslikult inimkehas leiduv aine, mis on alguspunkt paljude koe komponentide sünteesiks. Valkudega seotult moodustab N.A.G. kõõluseid, sidemeid ja kõhresid. Selle kasutamine tähendab tegelemist osteoartriidi juurtega, N.A.G.  mitte ainult ei leevenda sümptomeid, vaid soodustab kõhre uuenemist ning taastab kahjustatud liigest. Meie endi kogemused selle vormi kasutamisel on väga head. 

Glükoosamiini ainukese kõrvaltoimena tuuakse välja asjaolu, et ta tugevdab verd vedeldavate ravimite toimet.⁵ Nende ravimite kasutajad peavad enne selle lisandi tarvitamist kindlasti konsulteerima oma raviarstiga. On räägitud ka glükoosamiini veresuhkru taset tõstvast toimest, kuid see pole kindlat tõestamist leidnud. Igaks juhuks aga võiksid diabeetikud sellega arvestada.

Teist osteoartriidi puhul väga laialdaselt kasutatavat toidulisandit kondroitiinsulfaati (nagu ka haikõhre) me eriti ei soovita, sest selle omastamine on väga väike. Kui glükoosamiinist imendub 90-98%, siis kondroitiinsulfaadi tunduvalt suurema molekuli tõttu imendub sellest vaid 0-13%. Ning arvatakse, et mõningane toime, mis selle preparaadiga saadakse, on tingitud eeskätt selles sisalduvast väävlist.⁵ Samas on uuringuid, kus viidatakse ka kondroitiinipreparaadiga saadud headele tulemustele. Ühes uuringus näiteks langes põletikunäitaja CRV tase nii glükoosamiini, kondroitiini kui ka kalaõli regulaarsel tarvitamisel vastavalt 17, 22 ja 16%. Selles uuringus aga ei täheldatud toimet MSM-i, küüslaugu, ginkgo biloba ja saagpalmi preparaatide tarvitamisel.¹⁵

Osteoartriit ja toidutalumatus

Paljud usuvad, et teatud toiduained on liigesepõletiku korral vastunäidustatud (näiteks tsitruselised ja maavitsalised), kuid nende vältimist ei saa reeglina soovitada, kuna sealt saame olulisi fütototoitaineid. Näiteks sisaldavad apelsinid ja punased piprad antioksüdanti nimega β-krüptoksantiin, mis on uuringutes aeglustanud artriidi progresseerumist. Nälgimist ei saa samuti soovitada. Sellega on saavutatav küll lühiajaline põletiku taandumine, kuid taas normaalselt sööma hakates sümptomid taastuvad. 

Uuringud ei ole näidanud, et toiduallergiad liigeseprobleeme esile kutsuksid, küll aga pole välistatud, et need võivad seonduda toidutalumatusega. Allergilised reaktsioonid tekivad kiiresti, talumatuse reaktsioonid aga pikema aja möödudes pärast vastunäidustatud toiduaine tarbimist, mistõttu niisuguseid toite on raskem tuvastada. Uuringutes on leitud, et liigeseprobleemide sümptomid võivad teatud toiduaineid menüüst välja jättes taanduda, kuigi selle põhjused ei ole veel päris selged. Samas võivad talumatuse reaktsioone põhjustavad toidud olla erinevatel inimestel väga erinevad. Nende väljaselgitamiseks soovitatakse kõige levinumad probleemsed toiduained toitumisnõustaja juhendamisel mõneks ajaks menüüst välja jätta ning jälgida, kas sümptomid leevenevad. Seejärel tuleks hakata toiduaineid ükshaaval menüüsse tagasi lülitama, et näha, missugused neist sümptomeid põhjustavad. Kui artriit on seotud mingi kindla toiduga, siis tekivad sümptomid mõne päeva jooksul uuesti. Toitumisnõustajaga konsulteerimine on oluline selleks, et välistamisdieedi ajal ei tekiks oluliste toitainete puudust.¹⁶ Oma kogemustest lähtudes välistaksin esimestena piimatooted ja nisu. 

Lõpetuseks ei saa jätta mainimata ka osteoartriidi võimalikke seoseid nn antitoitainetega. Näiteks on leitud, et kõrge pliitase veres seostub osteoartriidi tõsidusega, nimetatud seost on tuvastatud nii meestel kui naistel sõltumata nende rassist. Selles vallas oleks vaja rohkem pikaajalisi uuringuid, kuna tegemist võib olla osteoartriidi uute riskifaktoritega.¹⁷

Kasutatud allikad:

1. Osteoartroosi ravijuhend Eestis 2008. 
2. Blackburn, A. R., Hamrick, M. W., Chutkan, N., et al. (2014). Comparative analysis of sodium coupled vitamin C transporter 2 in human osteoarthritis grade 1 and grade 3 tissues. BMC Musculoskelet Disord, 14(15), 9. 
3. Clark, A.G., Rohrbaugh, A. L., Otterness, I., Kraus, V. B. (2002). The effects of ascorbic acid on cartilage metabolism in guinea pig articular cartilage explants. Matrix Biology, 21(2), 175-84.
4. Jacob, R. A., Spinozzi, G. M., Simon, V. A., et al. (2003). Consumption of cherries lowers plasma urate in healthy woman. Journal of Nutrition, 133,1826-1829.
5. Murray, M., Pizzorno, J. Encyclopaedia of Natural Medicine. Third edition. Atria paperback, 2012.
6. Lopez, H. L. (2012). Nutritional interventions to prevent and treat osteoarthritis. Part I: focus on fatty acids and macronutrients. PM&R, 4(5 Suppl), S145-54. 
7. Velasquez, M. T., Katz, J. D. (2010). Osteoarthritis: another component of metabolic syndrome? Metabolic Syndrome and Related Disorders, 8(4), 295-305. 
8. Gabay, O., Hall, D. J., Berenbaum, F., Henrotin, Y., Sanchez, C. (2008). Osteoarthritis and obesity: experimental models. Joint Bone Spine, 15(6), 675–679.
9. Iannone, F., Lapadula. G. (2010). Obesity and inflammation: Targets for OA therapy. Current Drug Targets, 11, 586-598.
10. Autier, P., Boniol, M., Pizota, C., Mullie, P. (2014). Vitamin D status and ill health: a systematic review. The Lancet Diabetes & Endocrinology, 2(1), 76 – 89.
11. When diet worsens osteoarthritic pain. Arthritis Foundation. Kasutatud 08.2020, http://blog.arthritis.org/osteoarthritis/anti-inflammatory-diet-pain/
12. Dzielska-Olczak, M., Nowak, J. Z. (2012). Antiinflammatory therapy in ostheoarthritis including omega 3 and omega 6 fatty acids. Pol Merkur Lekarski, 32(191), 329-34.
13. Fetterman, J. W. Jr., Zdanowicz, M. M. (2009). Therapeutic potential of n-3 polyunsaturated fatty acids in disease. American Journal of Health-System Phramacy, 66(13),1169-79. 
14. Kasutatud 06.2014, 2020. aastal ei ole enam saadaval. http://www.arthritisresearchuk.org/arthritis-information/complementary-and-alternative-medicines/cam-report/complementary-medicines-for-steoarthritis.aspx#sthash.D7s5RVIx.dpuf
15. Kantor, E. D., Lampe, J. W., Vaughan, T. L., et al. (2012). Association Between Use of Specialty Dietary Supplements and C-Reactive Protein Concentration. American Journal of Epidemiology, 8. 
16. Kasutatud 06.2014, 2020. aastal ei ole enam saadaval. http://www.arthritisresearchuk.org/arthritis-information/arthritis-and-daily-life/diet-and-arthritis/should-i-avoid-certain-foods.aspx#sthash
17. Nelson, A. E., Shi, X. A., Schwartz, T. A., et al. (2011). Whole Blood Lead Levels are Associated with Radiographic and Symptomatic Knee Osteoarthritis. Arthritis Research & Therapy, 13(2).