Iidne haigus podagra

Uraadikristalle on leitud Egiptuse muumiate liigestes, mille mumifitseerimise ajaks on dateeritud kauge aeg – 2000 aastat enne Kristust. Pole vaid teada, kas tol kaugel ajal peeti podagrat juba omaette artriidivormiks. Podagra esimese kirjelduse pani kirja Hippokrates ja sellega on nõus ka tänapäeva arstid ja teadlased – podagra on liigesepõletik, mida iseloomustavad sadestunud kusihappekristallid liigestes. Kreeka keeles tähendab podagra lõksujäänud jalga. Ajalooliselt on teada, et podagrat on tunda saanud nii kroonitud pead kui ülikud, kes arvatavasti said selle küllusliku söömise-joomisega. 

Kas looduse aps? 

Inimesel on veres umbes 10 korda rohkem kusihapet kui teistel väiksematel imetajatel. Erinevalt teistest imetajatest puudub inimesel kusihappe ainevahetuses ensüüm urikaas. Urikaas muudab kusihappe vees lahustuvaks allatoiiniks, mis on neerude kaudu organismist kergesti väljutatav. Miks inimesele nii palju kusihapet, et jätkub kudedesse põletikku tekitama? Kusihape on antioksüdantsete omadustega, ja juba üle poole sajandi on teadlased arvamusel, et selline kusihappetase veres peaks pakkuma kaitset kiire vananemise ja rakkude muteerumise (vähi) vastu.

Natuke kusihappest ja tema ainevahetusest

Kusihape on inimorganismis puriinide lagunemise normaalne lõpp-produkt. Nukleiinhapetest pärinevad puriinid oksüdeeruvad seedekulgla mukoosarakkudes kusihappeks, mis imendub verre. Mitteimendunud puriinid väljutatakse seedekulglast. Kusihape tekib ka normaalselt rakkude ainevahetuse käigus ja rakkude uuenemise protsessis. Teda leidub suuremal või vähemal määral keharakkude koostises.

Väga harva esineva päriliku defekti puhul toimub puriinnukleotiidide (AMP, GMP) üleproduktsioon, mis viib kusihappe ületootmisele ja podagra väljakujunemisele juba noorelt. Seega sõltub kusihappe sisaldus veres selle tootmise ning väljutamise vahekorrast. Tavaolukorras väljutatakse liigne kusihape neerude ja soolestiku kaudu. 

Kehavedelikes annab kusihape soolasid ehk uraate. Kusihape lahustub vees vähesel määral, tema soolad – uraadid lahustuvad vees veidi paremini, kuid ka need kalduvad välja sadenema. Kusihappe taseme tõusu veres üle lahustuvuse piiri nimetatakse hüperurikeemiaks. Krishnan kolleegidega on defineerinud hüperurikeemia olukorrana, kus seerumi kusihappe kontsentratsioon on üle 7,0 mg/dL. Krishnan lisab, et mitmete teiste ainevahetushäirete ja haiguste olemasolul võib podagra tekkida juba seerumi kusihappe madalamal tasemel, nt 6 mg/dL (357 mikromol/L). Samas võib mõne isiku kusihappe tase olla 9,6 mg/dL (~565 mikromol/L) ja tal ei ole podagrat. Kuna veres on rohkesti naatriumit, on hüperurikeemia puhul kusihape suuremal määral naatriumuraadi vormis. Kusihappe ületootmine võib kesta aastaid, ilma et inimene haigestuks podagrasse. Kestev hüperurikeemia aga viib kusihappesoolade kiiremale sadenemisele verest kudedesse teatud riskitingimustes. Riskiteguriteks on liigne alkohol ja liigsöömine, eriti rammusa, puriiniderohke toidu söömine. Aga ka stressisituatsioonid – tugev füüsiline või vaimne ülepinge, külmetamine, kõrge vererõhk, metaboolne sündroom. Sadenenud kusihappesooladest tekivad teravaotsalised nõelpeened uraadikristallid, mis ladestuvad liigestesse, soodustades põletiku teket koos neutrofiilide, makrofaagide ja leukotsüütide kogunemisega. 

Podagra (Arthritis urica)

Tegemist on ainevahetushaigusega, mille puhul kudedes ladestuvad kusihappesoolad ja mis avaldub liigesepõletiku, liigeselähedaste sõlmede ja neerukividena. Podagrat on kahesugust: esmane esineb just nooremas eas ja sagedamini meestel. Teisene podagra on vanemate inimeste kiusaja ning seda esineb nii meestel kui naistel peaaegu võrdselt. Ohustatud on kõrget vererõhku langetavate ja vee väljutamist soodustavate ravimite tarvitajad. Teisese podagra põhjuseks võib olla krooniline neerupuudulikkus, psoriaas (naharakkude kiiruuenemine, eriti kui tarvitatakse tsüklosporiini), vähktõbi ja keemiaravi, alkoholi liigtarbimine, aspiriini suurannused. 

Naatriumuraatide ladestumine nahaalustesse kudedesse põhjustab uraatsete podagrasõlmekeste teket. Podagra ilmneb esialgu perifeersetes väikestes liigestes nagu suur varvas, mis on selgitatav uraatkristallide lahustuvuse vähenemisega keha jahedamates osades. Lisaks madalamale temperatuurile soodusatavad kristallide väljasadenemist ka keha keskkonna madalam pH ja liigesetraumad.

Esimene podagrahoog võib haarata vaid ühte liigest (suur varvas, põlv, hüppeliiges), valu on tugev, liiges on paistes, kuumav ja punetav, ning sellega võib kaasneda ka külmavärinatega palavik. Esimene atakk tekib tavaliselt öösel, priiskava alkoholitarbimise või ülesöömise järgselt. Mõnele inimesele jääb esimene podagrahoog ka viimaseks, sest tal on tahtejõudu järgida tervist säästvaid soovitusi. Neil, kel vähem tahtejõudu, võib akuutne podagra üle minna krooniliseks podagraks: korduvad ägedad podagrahood põhjustavad uraadimasside ladestumise liigesepindadele, areneb iseloomulik nn „pannus”, mis kahjustab selle all asuvat liigesekõhre ja luukude. Protsess võib areneda kuni liigese jäikuseni.

Podagra puhul võivad esineda ka ägeda või kroonilise kuluga neeruhaigused ja neerukivid. Podagrat põdevad inimesed kuuluvad südame-veresoonkonnahaiguste ja diabeedi riskigruppi. Tihti on podagrat põdevad inimesed ülekaalulised ja just selle probleemiga tuleks tegelda. Vältida liigsöömist ja suurendada füüsilist aktiivsust!

Podagra akuutravi on suunatud liigesevalu ja -põletiku vähendamisele, kehtib range dieet. Krooniline ravi tegeleb vere kusihappetaseme langetamisega. Sel puhul ei pea dieet olema range, kuid arvestada tuleb tervisliku toitumise põhimõtteid.

Podagra toitumisteraapia

Toidupuriinid on potentsiaalsed kusihappe allikad. Inimkeha ei suuda puriine tagavaraks salvestada, mistõttu nii puriinide liigne saamine toiduga kui ka liigne süntees inimorganismis viib kusihappe taseme tõusule. Toidupuriinide roll pole tavaliselt kuigi suur, kuid tõusnud kusihappesisalduse korral veres tuleb puriiniderikkaid toiduaineid vältida ja vähendada ka rasva- ja valgurohkete toiduainete tarbimist. 

Tuleb arvestada, et teatud toiduained võivad podagrahooge soodustada või esile kutsuda, ja kui sellele ei pöörata vajalikku tähelepanu, võib välja kujuneda tüütu ja valusid põhjustav krooniline podagra. Podagra teket soodustavad halvad toitumisharjumused – rikkalik liha- ja alkoholitarbimine ning põhitoitainete pidev ületarbimine. Kuid ohtlik on ka mineraalainete ja vitamiinide liigtarbimine, sest kõik nad mõjutavad ainevahetusprotsesse.

• Podagrahoo ajal on keelatud igasugune alkohol, rangelt tuleb piirata või loobuda puriiniderikaste toiduainete tarbimisest.
• Podagraravi ajal tuleb vältida alkoholi – see pidurdab uraatide väljaviimist kehast ja häirib energiaühendi ATP ainevahetust, soodustades ATP muutumist kusihappeks (kusihape on puriinide ainevahetuse normaalne lõpp-produkt). Tihti ongi alkoholiga liialdamine uue podagrahoo vallandajaks. Podagrat juba tunda saanud inimene peaks alatiseks loobuma õllest (õlu on puriiniderikas). 
• Kõrge puriinidesisaldusega toiduained on mitmed kalad (anšoovis, heeringas, makrell, tursk, koha, haug, sardiinid õlis ja sprotid), siseorganid (maks, keel,  kops, neerud), vasika-, veise-, sea- ja metskitseliha, puljongid mistahes lihast ja igasugused puljongikuubikud, valmis kuivsupid, pärm. Linnuliha süües tuleks nahk kui puriiniderikas osa minema visata.
• Köögiviljadest on puriinirohked läätsed, valged oad, herned, lillkapsas ja spinat, päevalilleseemned ja seened. Sojaubade ja sojast valmistatud toitude rohke tarbimine võib põhjustada hüperurikeemiat (vere kusihappesisalduse tõusu).
• Rasvade piiramine toidus on vajalik. Ei friikartulitele, ahjukartulitele, kartulikrõpsudele, majoneesiga salatitele, neis on kõrge rasva- ja soolasisaldus.
• Suhkur, fruktoos ja siirupid ning magustoitude suuremad hulgad tõstavad nii kusihappesisaldust kui ka kehakaalu. Kuid keelatud on ka ksülitool, sorbitool, sahhariin. Süsivesikuid peaks saama täisteraviljast ja aedviljast, mitte suhkrust ja puuviljast.
• Juua tuleb piisavalt palju (vähemalt 2 liitrit päevas). Sobib puhas vesi, mineraalveed, taimeteed ja ka apelsinimahl (takistab kusihappekivide teket). Keelatud on rabarberi- ja õunamahl. Organism vajab päevas umbes 30 ml vett kehakaalu kilogrammi kohta, et lahjendada uriini ja sellega piisavalt kusihapet välja viia. Vee joomine aitab vähendada ka neeru- ja põiekivide teket. Piirata oakohvi ning musta, valge ja rohelise tee joomist. 
• Soovitatav on ovo-laktovegetaarne dieet – kanamunad, piim, kohupiim, keefir, jogurtid, juust, sinna juurde täisteratooted, porgandid, kõrvits, kurk, kartul, salatid, riis, tatar ja hirss.
• Madala puriinidesisaldusega toiduaineid võib süüa iga päev, kuid korraga mitte liiga suurtes kogustes – nende hulka kuuluvad näiteks munad, puuvili, teraviljatooted, piimatooted, nuudlid, pähklid, oliivid.
• Rasvumine on seotud podagra suurema esinemissagedusega, kaalu vähenemisega kaasneb kusihappe sisalduse vähenemine kehas. 
• Küllastatud rasvad vähendavad kusihappe eritumist organismist. Küllastatud rasvu on rohkesti lihatoodetes, mille tarbimist peaks piirama. Ka kondiitritooted – küpsised, koogid, pirukad, saiakesed ja osa jäätisi ning kohukesi sisaldavad küllastatud rasvu, hea oleks neist loobuda. 
• Oomega-3 rasvhapeterikkad toidud aitavad võidelda põletikuga.
• Kõrge valgusisaldusega toit (pole küll puriiniderikas) on kahjulik neerudele. Neerud koormatakse üle ja nad tegelevad kusihappe väljaviimisega vähem, seetõttu on oluline mitte liialdada valgurikka toiduga.
• Hea on folaatide piisav saamine värskest rohelisest köögiviljast (foolhape takistab kusihapet tootva ensüümi tööd inimkehas).
• Seller ja kirsid on head kusihappe taseme langetamiseks ja podagrahoogude ärahoidmiseks. Selleris leidub fütotoitainet 3-n-butüülftaliidi, kirsis aga rohkesti flavonoide – muuhulgas takistavad need ühendid kusihappe moodustamist, inhibeerides selle moodustumiseks vajalikku ensüümi. 
• Mustikad ja mustsõstrad oma antotsüaniinidega kaitsevad liigeste kollageeni lagunemise eest ja koos ananassi antioksüdantidega on neil põletikuvastane toime.

Kasutatud allikad:

1. Zilmer, M., et al. Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded. Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused Tartu Ülikool, Tartu 2010, Podagra, 346-347.
2. Kiisk, L. (2004). Haiguspuhune toitumine. OÜ Lege Artis, 88-96.  
3. Krishnan, E., Phil, M. (2013). Metabolic syndrome and Gout. in book: Studies on Arthritis and Joint disorders, Oxidative Stress in Applied Basic Research and Clinical Practice, 237-248
4. Bhole, V., Krishnan, E. (2014). Gout and the Heart. Rheumatic Disease Clinics of North America, 40(1), 125-143
5. Kivisaar, S. Maaleht 2012; Maaleht.delfi.ee/news/tarbija/tervis/soo-oma-liigesed-terveks.
6. www.nooruse.ee/Tiiu_Jaanson/Liigesehaigused/podagra.html
7. Soots, A. Toitumine erinevate haiguslike seisundite korral. Tartu, 2014.