Mõtteid söömishäiretest

Ainuüksi USA-s kannatab söömishäirete all 30 miljonit inimest ning iga 62 minuti järel sureb seal inimene söömishäire tagajärjel. Söömishäired on psühhiaatriliste häirete seas kõige suurema suremusmääraga. Üks anoreksiat põdev inimene viiest lõpetab oma elu enesetapuga.¹ Söömishäirete esinemissagedus on üle maailma tõusnud, ning praegu kannatab Euroopa Liidus nende all hinnanguliselt 1,2 miljonit inimest.² Eestis on söömishäire umbes 7,7%-l naistest – kas anoreksia, buliimia, ülesöömishäire või täpsustamata söömishäire (viimaste sagedus on kõige suurem).³ Paljud juhtumid aga ei jõuagi ametlikku statistikasse ja arstide vaatevälja.

Ajalugu

Tegemist on kurva statistikaga ning kindlasti on vaja küsida, mis põhjustab tänapäeval haigestumise kasvu. Söömishäirete esinemissageduse tõus on 20. sajandi teise poole nähtus, kuid neid on esinenud ka varem. Esimesed anoreksia (anorexia nervosa ehk tahtlikult esilekutsutud nälgimisseisundi) kirjeldused viivad tagasi 12. ja 13. sajandisse. Võib-olla et kõige kuulsam selle häire all kannatanu oli dominiiklasest pühak Siena Katariina (1347-1380), kes keeldus söömisest põhjendusega, et taevas ootab teda kaetud toidulaud oma tõelise perekonna juures. 1794. a. kirjeldas Erasmus Darwin haigusena seisundit, mille puhul vabatahtlik paastumine lõpeb surmaga. Söömishäirena hakati seda teadvustama 1970. aastatel.^4,5

Buliimiat (söömishood, millele järgneb ülemäärane füüsiline aktiivsus, oksendamine või lahtistite kasutamine kalorite kaotamise eesmärgil) käsitlevad esimesed usaldusväärsed allikad pärinevad keskajast. Kirjeldatakse jõukamate inimeste seas levinud praktikat, kus söödud toit oksendati välja eesmärgiga kõhtu tühjendada, et saaks rohkem süüa. Esimene buliimiat puudutav teadustöö ilmus 1973. aastal.⁴

Liigsöömishäiret ingliskeelse nimetusega Binge eating kirjeldas esmakordselt 1956. aastal dr. Albert Stunkard, kes seostas seda ka öiste söömissööstudega. Häiret iseloomustavad sagedased ülesöömishood, mida selle all kannataja pole suuteline lõpetama, kuigi need viivad ta äärmisse ahastusse. Spetsiifilist ravi selle puhul aga hakati rakendama alles üpris hiljuti. USA vaimse tervise diagnostika ja statistika käsiraamatusse DSM-5 ilmus see eraldiseisva häirena alles aastal 2013,⁶ Euroopa käsiraamatus ICD10 on see nüüd samuti omaette häirena välja toodud.¹³

Uuemad  ja klassifitseerimata söömishäired

Söömise ja toitude teema on tänapäeval väga populaarne. Tervisliku toitumisena propageeritakse ja kasutatakse väga erinevaid dieete, sh ka üpris äärmuslikke. Pead on tõstnud vegan-liikumine, mis on muutunud järjest populaarsemaks isegi koolinoorte seas. Kiidetakse ja soovitatakse ka äärmiselt suure rasvade osakaalu ja süsivesikute minimaalse sisaldusega ketogeenset dieeti jne. Tõepoolest on rahva toitumise parandamiseks veel palju ära teha ja teatud juhtudel tähendab see suurte muudatuste tegemist toiduvalikus. Aga kui tervislikust toitumisest saab kinnisidee ja piirangud menüüs muutuvad järjest karmimaks, võib juba tegemist olla söömishäirega.

Näiteks on leitud, et noorte seas, kes on olnud või parasjagu on taimetoitlased, esineb suurema tõenäosusega äärmuslikke ja ebatervislikke kaalulangetamisviise (nt oksendamine, erinevad kaalulangetuspreparaadid, lahtistid, diureetikumid) ja kontrollimatuid söömishooge. Äärmuslikest meetoditest ühte või mitut kasutas üks neljast noorest täiskasvanud taimetoitlastest ja üks kümnest mittetaimetoitlasest.¹² Taimetoitlus iseenesest ei ole muidugi söömishäire, aga kui nooruk või laps otsustab hakata taimetoitlaseks, tuleb arvestada võimalusega, et tegemist on söömishäirega.

Üheks uuema aja söömishäireks on ortoreksia.  “Orthos” tähendab kreeka keeles õiget või korrektset, “orexis” aga isu. Tegemist on häirega, mille puhul inimesel kujuneb kinnisideeks parandada oma tervist vaid teatud kindlaid toite süües, see aga võib põhjustada alatoitumist ja lõppeda isegi surmaga. Tihti lähtutakse toitude valikul iseenda poolt välja mõeldud ja täiesti põhjendamatutest „tervislikkuse“ reeglitest.

Bigareksia ehk lihasdüsmorfia (tuntud ka nimetuste all megareksia, Adonise kompleks, düsmorfiline kehapildi tajumise häire) on vähem tuntud häire, mida iseloomustab pidev püüd oma keha, lihaseid ja kehamõõtmeid treeningute ja toitumise abil suurendada. Lisandub ka söömishäiretele omaseid psüühilisi ja füüsilisi sümptome. Inglismaal asuva Keha Düsmorfilise Häire Sihtasutuse (Body Dysmorphic Disorder Foundation) juhataja andmetel kannatab näiteks 10% jõusaalis käivatest meestest lihasdüsmorfia all.⁷ Loe lihasdüsmorfiast rohkem SIIT.

Uue trendina on juba vaateväljas pregoreksia, mis on tuletatud ingliskeelsetest sõnadest pregnancy ehk rasedus ja anorexia ehk anoreksia või haiguslik isutus. Selle häire alla klassifitseeruvad naised, kes kardavad raseduse ajal kaalus juurde võtta ja piiravad sellest lähtudes liigselt oma toidukoguseid. Söömispiirangutele lisanduvad nii raseduse ajal kui selle järgselt suure koormusega treeningud. 

Täheldatakse ka suundumust vältida söömist selleks, et saaks alkoholi tarvitada. Kuna on teada, et nii alkohol kui toit annavad kaloreid, siis süüakse vähem, kuna muidu läheks peol tarbitava alkoholi tõttu päevane kaloraaž lõhki. Seda nimetatakse inglise keeles drunkorexia´ks, mis on tuletatud ingliskeelsetest sõnadest purjus ja anoreksia.

Üheks kõige ohtlikumaks söömishäireks tuleb aga pidada diabuliimiat, mida esineb I tüüpi diabeediga isikutel. Selle häire puhul piirab inimene teadlikult süstitavaid insuliinikoguseid eesmärgiga kaalu langetada.⁵

Mis on söömishäirete taga?

Arvatavasti ma ei eksi, kui väidan, et enamus neist, kes pole ise söömishäirega maadelnud, ei suuda selle all kannatajat mõista. Miks ei võiks talle lihtsalt öelda, et tulgu mõistusele – muutku oma mõtlemist ja lõpetagu õgimine või hakaku sööma! Tegelikkuses võib söömishäire ravi ja sellest tervenemine olla raske ja pikaajaline protsess.

Söömishäirete põhjuste otsingul on uuritud nii geneetikat kui muid võimalikke tegureid, nt meedia mõju ja sotsiaalset survet. Ning on jõutud järeldusele, et niisuguseid häireid ei põhjusta ainuüksi ebasoodsad geenid või mõni muu üksik tegur, vaid pigem erinevate asjaolude komplekt või kombinatsioon. Söömishäire ei teki ka näiteks pelgalt soovist kaalu langetada, selle taga võivad end peita mitmed emotsionaalsed probleemid, nagu näiteks depressioon, üksildus, perfektsionism, madal enesehinnang, suhteprobleemid jne. Mõnedel andmetel on isegi kuni 75%-l söömishäirega inimestest ärevushäire ja 50%-l depressioon.³

Samas ollakse seisukohal, et söömishäirest polegi võimalik täielikult terveneda, küll aga saab õppida sellega elama. Psühholooglisest aspektist vaadatuna on söömishäire millegi sümptom, tegemist on mingite vajaduste rahuldamise viisiga. Kui suudame need vajadused välja selgitada ja nende tagamaid mõista, saame õppida neid teistmoodi, mitte ennast kahjustaval moel rahuldama. 

Jagan arvamust, et söömishäire on esile kutsutud paljude erinevate tegurite poolt, ning sellega toimetulekuks peame püüdma mõjutada neist nii paljusid kui suudame.

Kas ka toitumisteraapiast võib abi olla?

Söömishäirete ravi eesmärk on saada inimene sööma normaalselt, tavapäraselt. Nii, et ta ei kardaks suhu pista isegi vähem tervislikku toitu.

Milline siis peaks olema toit, mida näiteks vaegsöömise häirega alakaalulisele inimesele pakkuda? Veel hiljuti olid Eesti riiklikud toitumissoovitused kardinaalselt erinevad võrreldes praegustega, ehk siis lihtsalt ajale jalgu jäänud. Kuid vaatamata uutele soovitustele lähtutakse söömishäiretega inimestele toitumiskava koostamisel paljudel juhtudel ikka veel vananenud põhimõtetest. Kui oli vaja kaalu tõsta, siis oli tavaks pakkuda energiarikaste toitudena lihtsalt võimalikult rammusaid palasid. Peaasi, et saaks kaloraaži täis. Kui õpetame söömisprobleemiga inimese sööma kaloririkkaid, kuid mitmete oluliste toitainete poolest vaeseid toite, siis kuivõrd see toetab nende tervenemist? See võib küll aidata mõningaid tervisenäitajaid teatud perioodiks parandada ja kaalu tõsta, kuid sel viisil jätkates tekib ülekaal, mis viib sööja mõtted paratamatult taas toidukoguste piiramisele.

Toitainetevajadus

Söömishäire tagajärgedest taastumiseks tuleb alakaalulisele inimesele pakkuda igas mõttes n-ö toitainetihedat toitu. Niisugust, mis annab talle kõik vajalikud makrotoitained (rasvad, valgud, süsivesikud) ja mikrotoitained (vitamiinid, mineraalained ja fütotoitained). Toitainetepuudus toob füüsiliste probleemide kõrval kaasa ka meeleolu halvenemise. Näiteks on söömishäiretest tingitud toitainetepuudusega seostatud tõrkeid kahe närvivahendusaine – serotoniini (nn heaolu- või õnnehormoon) ja dopamiini (samuti üks nn naudinguhormoon) sünteesimisel. Serotoniini tootmine kehas sõltub eeskätt aminohappe trüptofaani, vitamiinide B3 ja B6, foolhappe, magneesiumi ja tsingi olemasolust. Ning ka dopamiini sünteesiks on tarvis aminohappeid, samuti B-grupi vitamiine ja rauda.

Nälgimine ja äärmuslikud dieedid tühjendavad keha teatud vitamiinidest, sh ka näiteks B1-vitamiinist, mille puudus võib tekitada isutust, muutes nälgimise veelgi lihtsamaks ehk teisisõnu seda põlistades.⁸ Tsingipuudust on täheldatud nii depressiooni kui ärevuse puhul, seda on seostatud paljude füüsilise ja vaimse tervise probleemidega, sh ka anoreksiaga. Ühtlasi on anorexia nervosa puhul saadud abi tsingi manustamisest – see on aidanud haigetel kiiremini kaalus juurde võtta. Tsingipuudus võib tekitada ka maitsehäireid, ^9,10,11 mis samuti võivad toidueelistustele ebasoodsalt mõjuda.

Lõpetuseks

Oluline on teada, et söömishäirega inimesel jääb muutunud suhtumine toidusse ja teistsugune kehataju enamasti püsima kogu eluks. Õnneks on Eestis olemas spetsialistid, kelle poole selliste probleemidega pöörduda. Tartu Ülikooli KliSuurtes haiglates on eraldi osakonnad söömishäiretega inimestele. Lisaks arstiabile on kindlasti vaja psühholoogilist toetust. Haiglate kõrval pakuvad seda ka haiglaväliselt vastava väljaõppega psühhoterapeudid, laste puhul võib abi olla mänguterapeutilisest lähenemisest. Toitumisterapeudid saavad aidata lõhkuda toitumisega seotud müüte ning toetada menüüde planeerimisel. Kui söömishäire all kannatab sinu lähedane, võta seda probleemi tõsiselt ning veena teda kindlasti abi otsima. Ole talle toeks ning vajadusel otsi ka endale tuge olukorraga toimetulekuks.

Kasutatud allikad:

1. Eating Disorder Statistics. Kasutatud 08.2020, http://www.anad.org/education-and-awareness/about-eating-disorders/eating-disorders-statistics/
2. Podar, I. Eating diorders, personality and cultural differneces. Doktoritöö, Tartu Ülikool 2010.
3. Söömishäiretes ei saa süüdistada ainult geene ja meediat. Tartu Ülikool. Kasutatud 08.2020, https://ut.ee/et/875239
4. Deans, E. (2011). History of eating disorders. Psychology Today.
5. Dell’Osso,et al. (2016). Historical evolution of the concept of anorexia nervosa and relationships with orthorexia nervosa, autism, and  obsessive-compulsive spectrum. Neuropsychiatric Disease and Treatment, 7(12), 1651-60.
6. Eating Recovery Centre. Kasutatud 08.2020, https://www.eatingrecoverycenter.com/blog/february-2018/let%E2%80%99s-get-real-about-the-history-of-eating-disorders#
7. Ahmad, A., Rotherham, N., Talwar, D. (2015). Muscle dysmorphia: One in 10 men in gyms believed to have ‘bigorexia. BBC newsbeat. Kasutatud 08.2020, http://www.bbc.co.uk/newsbeat/article/34307044/muscle-dysmorphia-one-in-10-men-in-gyms-believed-to-have-bigorexia
8. Lonsdale, D. (2006). A Review of the Biochemistry, Metabolism and Clinical Benefits of Thiamin(e) and Its Derivatives. Evidence Based Complemental and Alternative Medicine, 3(1), 49–59.
9. Heyneman, A. (1996). Zinc deficiency and taste disorders. Annual Pharmacotherapy, 30(2), 186-7.
10. Birmingham, L. (2006). How does zinc supplementation benefit anorexia nervosa? Eating and Weight Disorders,11(4), e109-11.
11. Russo, A. J. (2011). Decreased Zinc and Increased Copper in Individuals with Anxiety. Nutrition and Metabolic Insights, 4, 1–5.
12. Robinson-O’Brien, , et al. (2009). Adolescent and young adult vegetarianism: better dietary intake and weight outcomes but increased risk of disordered eating behaviors. Journal of American Dietetic Association, 109(4), 648-55.
13. ICD-11. Kasutatud 08.2020, https://icd.who.int/browse11/l-m/en#/http://id.who.int/icd/entity/1673294767