Miks dieeditamine ei aita kaalu langetada
Hippokratese iidne soovitus rasvunule kõlab nii: “Rasvunud isik peab sööma vähem ja liikuma rohkem”.1 Tänapäeval tuleb teaduslikele tõendustele tuginedes niisugust arusaama probleemi liigseks lihtsustamiseks pidada.
Ülekaal ja rasvumine on tänapäeval kiiresti süvenev terviseprobleem. Samas on leitud, et umbes 40% täiskasvanutest on püüdnud kaalu langetamiseks söömist piirata ehk siis mingit dieeti kasutada. Pikaajalised uuringud aga on näidanud, et vähemalt kolmandik dieeditavatest inimestest võtavad pärast toidupiirangute lõpetamisest kaalus rohkem juurde kui nad dieediga kaotasid. Prognoosid näitavad nii täiskasvanute, noorte kui laste puhul edasist kaalutõusu ja rasvumist ka tulevikus, mistõttu paneb seesugune dieeditamine muretsema, sest toimib vastupidiselt sellele, mida soovime.2
Dieeditamine ei ole tervisele kasulik
Laialdaselt on levinud arusaam, et kaalu langetamiseks mõeldud dieedid on tervisele ohutud ja pigem kasulikud, sest tervena püsimiseks tuleb olla normaalkaalus. Samas pole paljudel aimugi, et dieedipidamine võib pikas perspektiivis tõsiseid terviseprobleeme kaasa tuua ning mitmete haiguste riski suurendada.1,2
Dieeditajad ei ole ainult ülekaalulised ja rasvunud, vaid kahjuks ka normaalkaalulised ning isegi alakaalulised. Uuringud näitavad, et ka viimaste hulgas on populaarne korduv tahtlik kaalulangetamine. Ning et neil on sellest tingitud pidev kaalukõikumine seotud metaboolse sündroomi ja südame-veresoonkonnahaiguste suurema riskiga. Dieeditajaid leiab nii naiste kui meeste, noorte ja eakamate ning isegi laste seas, kes peavad end liiga paksuks meedia, vanemate või sotsiaalse surve tõttu, samuti teatud spordialade esindajate hulgas. Loomulikult ei saa me tervishädades ega ülekaalus süüdistada vaid mõttetut dieeditamist, tegemist on ka geneetiliste, keskkondlike jm teguritega. Fakt on aga see, et selline tegevus ei ole jätkusuutlik ega tervislik.1
Dieeditamine viib kaalutõusule, eriti normaalkaaluliste puhul
Tõsiasi, et dieeditamine viib kaalutõusule, on saanud kinnitust mitmetes pikaajalistes uuringutes. Näiteks leiti ühes noorte ja keskealiste seas tehtud uuringus, et dieeditajatel oli kaalu lisandumise risk (rohkem kui 10 kilo) kahekordne võrreldes nendega, kes dieeti ei pidanud. Ja eeskätt just nendel, kes olid algselt normaalkaalus. Ning üks teine pikaajaline populatsiooniuuring, kus uuritavaid jälgiti noorukieast täiskasvanuikka, tuvastas seose tahtlike üle 5-kiloste kaalulangetamise episoodide ja kehamassiindeksi tõusu vahel 10 aasta jooksul, samuti ülekaalulisuse riski vahel 25ndaks eluaastaks. Oluline on märkida, et need, kes olid madalaima kehamassiindeksiga (KMI) uuringu alguses, võtsid kaalus rohkem juurde kui keskmise või kõrgema KMI-ga uuritavad. Finnish Health 2000 Survey ja selle jätkuuuring 11 aasta pärast vaatles 2785 täiskasvanut vanuses 30–69 aastat ning leidis, et KMI ja vööümbermõõt suurenesid teistest rohkem nendel, olid kes olid algselt olnud normkaalus, kuid vahepeal kaalu kaotanud või kehakaalu nende aastate jooksul dieeditamisega kõigutanud.2
Mis viib südame-veresoonkonnahaiguste suuremale riskile
On leitud, et normkaalulistel on korduv kehakaalu langetamine seotud suurema riskiga haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse. Põhjust selgitavad eksperimentaalkatsed. Eksperimendis esile kutsutud tsüklilisus kehakaalus viib kardiovaskulaarsete riskifaktorite kõikumisele – põhjustab muutusi vererõhus, südame löögisageduses, sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsuses, vere glükoosi, lipiidide ja insuliini tasemes. Kehakaalu taastumise perioodidel nende normväärtusi ületatakse, see aga tekitab lisastressi südame-veresoonkonnale. Kuna sellised kaalulangetamise tsüklid on järjest rohkem iseloomulikud noorematele eagruppidele, siis võib see aja jooksul, aastate pärast viia kardiovaskulaarsete häirete tekkele, aga ka soodustada neeruprobleemide tekkimist.1
Miks dieeditamine viib kaalutõusule
Uuringud näitavad, et:
- Mida kõhnem on inimene, seda rohkem kaotab ta toitumist piirates just rasvavaba kude, mitte keharasva.
- Pärast nälgimist on rasvkoe taastumine kiirem kui rasvavaba koe taastumine.
- Keharasva ja rasvavaba koe vahekorra paigast nihkumine toob kaasa ülesöömise seisundi, mis kestab rasvkoe taastumisest kuni rasvavaba koe taastumiseni.
- Rasvavaba koe täieliku taastumiseni kulub aega ja selle jooksul võidakse rasvkoesse lisarasva ladestada, mistõttu keha rasvaprotsent tõuseb (võrreldes rasvaprotsendiga enne dieeditamist).
Niisiis on isegi kõhnemal inimesel, kes korduvalt dieete peab, suurem risk muutuda rasvunuks.2
Kokkuvõte
Tavaliselt peetakse dieeti suhteliselt lühikest aega ning oodatakse kiiret tulemust ehk kiiret kaalulangust. Selleks et oma eesmärgini jõuda, toitutakse sageli ekstreemselt: kaloraaži vähendatakse äärmuslikult alla lubatava miinimumi, menüüs piiratakse tugevalt süsivesikuid või elimineeritakse need üldse, toidu valgu- või rasvasisaldust suurendatakse liigselt, peetakse nn monodieete (piirdutakse vaid üksikute toidugruppidega) või lihtsalt nälgitakse.
Selleks, et kaalu kaotada ja toidumuutuse järgselt selle uut tõusu vältida, tuleks dieeditamise asemel järgida tervislikku eluviisi ja toitumist ehk siis toitumisviisi, kus makro- ja mikrotoitained on tasakaalus ja kaloraaž ei ole viidud alla tervisliku miinimumi.
Kasutatud allikad:
1. Dulloo, A., Montani, J-P. (2015). Pathways from dieting to weight regain, to obesity and to the metabolic syndrome: an overview. Obesity Reviews 16:1-6.
2. Jacquet P., Schutz Y., Montani J-P,. Dulloo A. (2020). How dieting might make some fatter: modeling weight cycling toward obesity from a perspective of body composition autoregulation. International Journal of Obesity, 44;1243–1253.