Saponiinid – raviomadustega pindaktiivsed ained

Esimene saponiin eraldati 1811. a. harilikust seebilillest. Saponiine kirjeldas põhjalikumalt Ludwig Kofler oma 1927. aastal ilmunud raamatus “Die Saponine”. Need on taimedes leiduvad pindaktiivsed ained, mis võivad moodustada seebise vahu isegi väikeses kontsentratsioonis. Oma nime on nad saanudki ladinakeelsest sõnast ”sapo”, mis tähendab seepi. Saponiinid on glükosiidid, mille koostises on polütsükliline aglükoon, mida nimetatakse sapogeniiniks. Vahutamise võime kindlustab kombinatsioon hüdrofoobsest sapogeniinist ja hüdrofiilsest sahhariidsest osast. Saponiine iseloomustab mõru maitse. Neid uuritakse tavaliselt ühe taime põhiselt, seetõttu ei saa tulemusi üle kanda teistele saponiinidele.

Leidumine

Saponiinid on taimeriigis laialt levinud ja neid võib leida igast taimeosast, kuigi suurem kontsentratsioon on maa-alustes osades või lahustunult rakumahlas. Kontsentratsiooni mõjutab taime sort ja kasvufaas. Saponiine leidub köögiviljades, ubades, eriti sojaoas, suhkrupeedis, maapähklis, spinatis, sparglis, brokolis, kartulis, õunas, baklažaanis, lutsernis, võilille piimmahlas, rosmariini eeterlikus õlis ja ženžennijuurtes. Rohkesti saponiine on taimedes, mille nimedes on juba viide seebile – seebilill (ingl. k soapwort), seebikoorepuu (soapbark) jt. Saponiini sisaldavate taimede tarbimine toiduna peaks piirduma mõõdukate kogustega. Saponiinid eralduvad leotamisel.

Mürgisus

Saponiinide toksiline mõju on seotud nende toimel tekkiva pindpinevuse vähenemisega. Nad suudavad lõhkuda punaseid vereliblesid. Üldiselt on aga saponiinid imetajatele ja muudele soojaverelistele loomadele ohutud, kui neid ei satu organismi suures koguses. Inimese organism tuleb väikeste saponiinikogustega üsna hästi toime tänu soole mikrofloorale, mis suudab saponiinid kahjutuks teha, ning tänu vereplasma võimele pärssida saponiinide vere punaliblesid lõhkuvat ehk hemolüüsivat toimet. Saponiine sisaldavate droogide tolm põhjustab aevastamist ja silmade punetust. Sissesöödud saponiinid ärritavad nii suu, neelu, söögitoru kui ka mao limaskesta. Suuremad kogused võivad aga põhjustada iiveldust, pearinglust, ärritada seedekulglat, esile kutsuda oksendamist ja kõhulahtisust.

Kasulikud toimed

Peale hemolüütilise toime, mistõttu on need ühendid kõigusoojastele, eriti kaladele mürgised, on saponiinidel tõestatud ka haavandite ja põletikuvastane toime, ning röga-, köha- ja valuvastaseid ning tsütotoksilisi omadusi. Tsütotoksilisus on üks põhjus, miks saponiinidel arvatakse olevat vähivastane toime. Nad seonduvad vähirakkude kolesteroolirikaste membraanidega, piirates vähirakkude kasvu ja elujõulisust. Tervisele kasulike toimete hulka võib arvata ka immuunsüsteemi stimuleerimise ja kolesteroolitaseme langetamise (saponiinid seovad seedekulglas sapisooli ja kolesterooli, seega hoiavad ära kolesterooli tagasiimendumise). Väiksemates kogustes stimuleerivad saponiinid seedenõrede eritumist.

Kasutamine

Saponiinide bioaktiivsust ära kasutades on taimsete triterpenoidsete saponiinide baasil sünteesitud mitmeid kaasaegseid kommertssteroide, nagu östrogeene, progesterooni, testosterooni, kortisooni, androgeene. Kuna saponiinide vesilahused vahutavad hästi, siis kasutatakse neid pesemisvahendite tootmisel, samuti tulekustutusvahendites. Yuccapõõsa ja quillajapuu saponiine kasutatakse õlledes, et saada püsivat vahtu. Detergendi omadused lubavad saponiine kasutada šampoonides, näopuhastusvedelikes, kosmeetilistes kreemides.

Paar näidet saponiinidest taimedes ja toidus

Pika eaga luuderohi (Hedera helix) on võimsa toimega

Ta võib elada 200-300 aastat, mõni taim veelgi kauem. Saponiine leidub põhiliselt igihaljastes lehtedes. Pärast pikaajalist varjusolekut traditsioonilises meditsiinis on tänaseks luuderohu ekstraktide efektiivsus teaduslikult tõestatud ja need on tunnistatud tõhusateks köharavimiteks. Luuderohulehtedes sisalduvatel saponiinidel on mitmeid toimeid. Nad on rögalahtistavad – bronhides peetunud tihke lima veeldub nende mõjul, tänu millele on kergemini väljaköhitav, ühtlasi väheneb ka köhaärritus. Saponiinidel on ka spasmolüütiline toime bronhiseinte lihastele – köha rahuneb. Samuti on tõestatud luuderohulehtede saponiinide bakterite- ja viirustevastane toime.     

Tšiili hanemalts ehk kinoa on jõudnud ka meie toidulauale

Kinoa seemnekestad sisaldavad saponiine, mis muudavad seemned mõrkjaks. Saponiinidest püütakse vabaneda, kuna need ei imendu seedekulglas ning võivad põhjustada soolekahjustusi ja takistada toitainete imendumist. Kinoa saponiinid on vastuoluliste omadustega – neil on ühelt poolt vere punaliblesid lagundav, teisalt aga põletikku alandav toime. Saponiinidest vabanemiseks on kaks võimalust: seemneid leotada või need koorida. Kuid ka kestade eemaldamisel jääb seemnetesse väike osa saponiine alles, seetõttu soovitatakse kooritud seemneid enne söögiks tegemist leotada. Koortest eraldatud saponiine kasutatakse seepide ja šampoonide valmistamiseks.

Nurmenukust saab silmailu, tuge tervisele, ka söögi- ja joogipoolist

Nurmenukku peetakse pigem ravi- kui ilutaimeks, vähem teatakse tema kulinaarseid väärtusi. Nurmenuku kevadised lehed on vitamiinirikkad, neid kasutatakse salatites. Lehtede kuivkaalust moodustab mitu protsenti askorbiinhape, kuid kuni 5% võib olla saponiine. Kokkupuutes limaskestadega avaldub saponiinide ärritav toime, mõnele tugevamini kui teistele.  Õites on saponiine vähem, seal on rohkesti karotenoide, mis annavad kauni kollase värvuse. Kuivatatud nurmenukuõitest saab keeta teed, kuid seda jooki kasutatakse raviotstarbel rögalahtistina. Tundlikud inimesed hakkavad kuivatatud nurmenukulehtede puutumisel õhkupaiskuva peentolmu sissehingamisel aevastama. 

Suhkrustatud nurmenukuõisi kasutatakse roogade kaunistuseks, neid pannakse küpsetistesse ja hoidistesse. Suhkrustatud õitest tehtud ilustused olid eriti hinnatud 17. sajandi Inglismaal. Tänapäeva inglise toidutavades hinnatakse kõrgelt kauni värvusega lahjat nurmenukuveini, millel on rahustav ja unisekstegev toime. Nurmenukuõisi armastavad ka likööritootjad – kanges alkoholis leotamisel annavad õied joogile erilise maitse ning kauni värvuse.

Kasutatud allikad:

1. https://et.wikipedia.orgwiki/Saponiinid
2. de Freitas Roldao., et al. (2008). Evaluation of the antiulcerogenic and analgesic activities of Gordia vergenacea DC. Journal of Ethnopharmacology, 119, 94-98.
3. Gurib-Fakim, A. (2006). Medicinal Plants: Traditions yesterday and drugs of tomorrow”. Molecular aspects of Medicine 27, 1-93.
4. Raal, A. Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolidele. 2010, 262.
5. Paal, T. Tsiili hanemalts ehk kinoa. Horisont. 2013, 4.
6. Natural Toxines in Food Plants. (2007). Centre for Food Safety. Risk Assessment Studies, report No 27. Kasutatud 08.2020, http://www.cfs.gov.hk/english/programme/programme_rafs/programme_rafs_fc_01_17_report.html
7. http://www.prospan.ee/koha/prospan/luuderohi
8. http://www.eestiloodus.ee/artikkel11496_1476.html