Paastumise kasud ja kahjud
Räägitakse, et paastumine mõjub kehale hästi. Kui mõtleme paastu all toidukoguste mõõdukat piiramist ja toidukaloraaži vähendamist, siis võib seda käsitleda kui liigsöömise vältimist, mis annab tõepoolest häid tulemusi.
Miks on liigsöömise vältimine kasulik?
Toidukoguste mõõdukas piiramine võib parandada ajutegevust. Liiga suured toidukogused tähendavad suuremat koormust maksale, mistõttu võib rohkem toksiliste ühendeid lammutamata jääda. Sel juhul aga satub neid ka rohkem ajju, ning see pärsib ajutegevust.
Toidukoguste ja kaloraaži piiramine parandab immuunfunktsiooni, andes puhkust nii soolestikule kui maksale – mõlemal on immuunfunktsioonis võtmeroll. Vere valgeliblede võime baktereid hävitada on seotud toitumisega, näiteks nõrgestab immuunsust suhkru liigne tarbimine. Suhkruga liialdamine suurendab ka vabade radikaalide ehk reaktiivsete hapnikuosakeste teket.
Toidukoguste optimeerimine võib aidata ka liigesepõletike korral, eriti hea toime on taimetoidumenüül, milles ei ole allergeene. Autoimmuunsete protsesside, sh reumatoidartriidi, Crohni tõve, anküloseeruva spondüloartriidi ja mitmete muudegi tervisehäirete puhul on täheldatud ebanormaalset soolestiku mikrofloorat. Toidukoguste piiramine aga võib soodustada heade soolebakterite kasvu ja häiritud mikrofloora poolt soodustatud vaevuste taandumist, soodsaid tulemusi on saadud ka vegandieediga.
Enamike haiguste puhul on soovitatud toidukoguste ja kalorite piiramist. Näiteks on tõendeid, et see mõjub hästi kõrge vererõhu, diabeedi, epilepsia ja reumatoidartriidi korral. Enamgi veel – väidetatavasti on kalorite piiramine ka praegu teadaolevatest meetoditest kõige parem vahend eluea pikendamiseks. Uuringud näitavad, et toiduga liialdamisest tingitud kõrge insuliini- ja glükoositase kahjustab mitokondreid (raku energiatootmise keskusi), söömise piiramine aga vähendab mitokondrite oksüdatiivset stressi.
VEEPAASTU PEETAKSE HEAKS, KUI SEE ON LÜHIAJALINE
Veepaast on paastumise äärmuslik vorm, mil üldse ei sööda, vaid juuakse ainuüksi vett. Lühiajalist veepaastu (mitte üle 1-2 päeva) peetakse enamikel juhtudel turvaliseks ja see võib tõepoolest olla, nagu väidetakse, võimas vahend meele ja keha noorendamiseks. On arvatud, et nälgimine suurendab maksa suutlikkust verest ainevahetuse vaheprodukte elimineerida ning aitab maksa funktsioneerimisvõimet taastada. Pikaajaline nälgimine aga on ohtlik, kuna tühjendab keha tervisele olulistest toitainetest. Seda võib praktiseerida vaid lühiajaliselt.
MIKS SOOVITAME KEHA PUHASTUMISE TOETAMISEKS PIGEM SÜÜA KUI NÄLGIDA?
Puhastumine on protsess, mille toimimiseks vajab organism toitaineid. Enamasti taluvad puhastumis- ehk detoksifikatsiooniprotsessi esimese faasi ensüümid (tsütokroom P450 suurpere liikmed) paastumist suhteliselt hästi. Nälgimisel rasvkoest vabanevad ühendid (ainevahetuse vaheproduktid ketoonid ja mitmesugused kehavõõrad ühendid ksenobiootikumid) võivad nende hulka kehas isegi suurendada. See justkui toetaks seisukohta, et nälgimine soodustab puhastumist. Samas aga sõltuvad need ensüümid lõppkokkuvõttes siiski toiduga saadavatest toitainetest, mis kõrge ksenobiootilise koormuse ja oksüdatiivse stressi korral tarbitakse puhastumisprotsessides üsna kiiresti ära. Seega kahjustab pikema nälgimisega kaasnev toitainetepuudus ka esimest detoksifikatsioonifaasi.
Detoksifikatsiooni teise faasi ensüümid aga, mis seovad toksiine nende kahjutukstegemiseks muude ühenditega, sõltuvad väga tugevalt toiduga saadavatest toitainetest. Kuna esimeses puhastumisfaasis tekib kõrvalnähtusena ka palju vabu radikaale ja vabaneb toksilisi ühendeid, siis kasutatakse suur osa toitainetest ära nende neutraliseerimiseks. Ning kui toitainevarusid toiduga ei täiendata, ei pruugi neid teise faasi jaoks jätkuda. Mis tähendab, et äärmuslikud paasturežiimid võivad toksiinide (ainevahetuse toksiliste vaheproduktide ja vabade radikaalide) taset kehas hoopis suurendada, eriti kui vedeliku tarbimine on väike ja jääkainete roojaga väljutamine vähenenud. Viimane asjaolu on söömisest hoidumise paratamatuks tagajärjeks. Tasakaalustamata detoksifikatsiooni tulemuseks on täiendav oksüdatiivne stress, mis võib olla eriti kahjulik krooniliselt haigetele inimestele, kelle antioksüdantidevarud on niigi ammendunud või otsakorral.
Nälgimine takistab eriti just väävliga seotud sulfatsiooni – puhastumise II faasi detoksifikatsiooniteed. Vereseerumi väävlisisaldus langeb (kehast toimub pidev väävli eritumine) ning sulfatsiooni toimumiseks ei jätku kofaktoreid – spetsiifilisi väävlit sisaldavaid ühendeid. Pikaajaline nälgimine tühjendab keha ka väga olulisest kehasisesest antioksüdandist ja detoksifikatsiooniks vajalikust ühendist glutatioonist. Glutatioon on kolmest aminohappest koosnev ühend, mille tootmiseks vajab keha valku ja ka B-grupi vitamiine.
Mitte ainult täielikult nälgides, vaid ka toiduvalikut tugevalt piirates ehk paastudes peab hoolikalt vältima kokkupuudet täiendavate toksiinidega, sest toiduvalgu puudumine ei võimalda neid optimaalselt lammutada ja aminohapetega seotult kehast väljutada. Aminohapete olulisust kinnitab ka näiteks tõsiasi, et kui patsient on enne kirurgilist operatsiooni vedelikudieedi asemel valgurikkal toidurežiimil, esineb tal vähem anesteesiast tingitud tüsistusi.
KUIDAS VEEPAASTU LÄBI VIIA
NB! Veepaast ei sobi kõigile
Isegi lühiajaline (1-2 päevane) nälgimine, mida enamasti peetakse ohutuks, on vastunäidustatud hüpoglükeemia (veresuhkru liigmadala taseme), diabeedi ja toitainetepuuduse korral. Suurima riskiga on nii hüpoglükeemia kui madala vererõhuga isikud, kellel nälgimine võib esile kutsuda minestamise, millega kaasneb ka kukkumisoht.
Näide tervislikust detoksifikatsioonikuurist koos lühiajalise veepaastuga
Alustatakse kahepäevase veepaastuga, millele lisandub täielik puhkus. Juuakse vaid puhast vett, sidruniga vett ja taimeteesid – minimaalselt 8 klaasi vedelikku päevas. Kui seda on raske taluda, võib veele lisada 2-3 korda päevas riisi- või vadakuvalku ja puuviljamahla.
Veepaastust väljatulek
Veepaastule järgneb toiduallergiat ja -talumatust välistavatest toiduainetest koosnev 5-päevane dieet (näiteks riis, puu- ja köögiviljad), mis ei mõjuta soolestikuga seotud immuunsust. Vältida soovitatakse liha, kala, muna, piima, šokolaadi, pähkleid, ube (v.a mungoad), teravilja (v.a riis, kinoa, hirss ja amarant), säilitus- ja värvaineid ning kõiki tööstuslikult töödeldud ja konserveeritud toite. Kui tekib nõrkus, siis suurendada toiduvaliku valgusisaldust. Tavapäraste toitude tagasilülitamine menüüsse toimub tasapisi, kõigepealt lisatakse köögivili ja puuvili ning valk mingi valgujoogina (nt kanepi- või vadakupulbrist), siis oad ja teravili alustades riisist, seejärel pähklid. Viimastena ettevaatlikult piim, nisutooted ja soja. Iga toiduaine lisamisel jälgitakse keha reaktsioone. Kui tekivad mingidki terviseprobleemid, sh allergia- või toidutalumatuse sümptomid, siis tuleb pidada vahet ja katsetada veel kord. Kui probleemid jäävad, on soovitatav probleeme põhjustav toiduaine edaspidi oma menüüst välja jätta.
Detoksifikatsioonikuuri soovitatakse täiendada sauna- ja vesiraviprotseduuride ning vajadusel ka toidulisanditega.
Kasutatud allikad:
- Jones, D. S. Textbook of Functional Medicine. Federal Way, WA 2010.