Endokriinsüsteemi kahjustavad kemikaalid

Muret põhjustab viimasel ajal selgelt ilmnev endokriinsüsteemiga seotud tervisehäirete sagenemine – eeskätt noorte meeste viljakusprobleemid, poisslaste suguelundite väärarengud, rasedusprobleemid (näiteks enneaegsed sünnitused, alakaalus vastsündinud), neurokäitumislikud häired lastel, endokriinsüteemiga seotud vähivormid, tütarlaste liigvarane puberteet, rasvumine ja 2. tüüpi diabeet.

Kantuna murest kemikaalide kahjulikest mõjude üle inimestele ja loodusele avaldasid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Keskkonnaprogramm (UNEP) ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) 2013. aastal rahvusvaheliste ekspertide ühistööna valminud raporti „State of the Science of Endocrine Disrupting Chemicals 2012“.  See annab teadusliku hinnangu endokriinsüsteemi kahjustavate kemikaalidega seotud olukorrale, mis ka praeguseks pole märgatavalt muutunud. Refereerime lühidalt selle kokkuvõtet „Summary for Decision-Makers“.

Endokriin- ehk hormonaalne süsteem

Inimeste ja loomade tervis sõltub nende võimest normaalselt paljuneda ja areneda, mis aga ei ole võimalik hästitalitleva endokriinsüsteemita. Endokriinsüsteem koosneb paljudest vastastikku toimivatest kudedest, mis „räägivad“ üksteise ja ülejäänud kehaga endokriinnäärmetes toodetud molekulide – hormoonide poolt edastavate signaalide abil. Inimkehas on üle 50 erineva hormooni ja hormoontoimelise biomolekuli, mis kesknärvisüsteemile alludes koordineerivad kudede ja organite funktsioneerimist kogu elu jooksul. Endokriinsüsteem vastutab kehas paljude protsesside eest, kaasa arvatud organismi varases arengufaasis toimuv rakkude jagunemine ja organite moodustumine täiskasvanueas.

Inimese endokriinsüsteemi moodustavad hüpotalamus, ajuripats, käbinääre, kilpnääre, parakilpnäärmed, harknääre, süda, neerud, neerupealised, seedekulgla, rasvkude, kõhunäärme saarekesed ja sugunäärmed (munandid või munasarjad).

Endokriinsüsteemi kahjustavad kemikaalid

Endokriinsüsteemi kahjustavad kemikaalid (EDC – endocrine disrupting chemicals) muudavad endokriinsüsteemi funktsioneerimist, mis häirib hormoonide normaalset tööd ning sel viisil edasoodsalt tervist mõjutab.

Paljude kemikaalide laboruuringud näitavad nende kahjulikku mõju endokriinsüsteemile. Praegu on selles osas kindlad tõendid või põhjendatud kahtlused ligi 800 kemikaali kohta, suuremat osa tänapäeval kasutatavatest kemikaalidest aga pole niisuguse toime tuvastamiseks üldse uuritudki. Veel kümmekond aastat tagasi seostati kahjulike mõjudega eeskätt vaid nn püsivaid orgaanilisi saasteaineid (POP – persistent organic pollutants), nüüdseks on aga teada, et hormonaalsüsteemi kahjustavate kemikaalide hulk on kaugelt suurem.

Teema on keeruline ning seda on vähe uuritud

Kiirus, millega endokriinsüsteemiga seotud haiguste esinemissagedus kasvab, välistab geneetilised põhjused selle tendentsi ainsa selgitusena, viidates keskkondlikele ja muudele mittegeneetilistele teguritele. Paljude mõjude testimiseks veel üldtunnustatud meetodeid ei eksisteeri, kuigi vajalikud teaduslikud vahendid võivad olemas olla. Endokriinsüsteemi kahjustavate kemikaalidega seotud haiguste risk võib seega olla oluliselt alahinnatud. Samuti ei käsitle kemikaalide ühekaupa uurimine nende segude või kombinatsioonide kahjulikkust, adekvaatselt pole ka uuritud EDC-de seoseid mitme samaaegselt esineva sündroomi või haigusega.

Probleemi muudab tõsisemaks asjaolu, et sarnaselt hormoonidele, mis avaldavad retseptorvalkudega seondudes mõju juba pisikestes kogustes, on ka EDC-del võime toimida üliväikestes kogustes – ka niisugustes, millega nii inimesed kui loomad tänapäeval igapäevaselt kokku puutuvad. Ning mida on harjutud ohutuks pidama. Samas on teada, et paljud ECD-d mõjutavad samaaegselt mitmete hormoonide toimet, ning et erinevate EDC-de koosmõju võib anda täiendavaid sünergilisi toimeid, mida üksikutel kemikaalidel ei täheldata. Ning ülioluline on ka eluperiood, mil esineb kokkupuuteid kemikaalidega – organismi arengufaasis viib see suurema tõenäosusega pöördumatute kahjustusteni, täiskasvanutel aga võivad kahjulikud mõjud taanduda, kui kokkupuuted lakkavad.

Haigused, mida seostatakse keskkonnatoksiinidega

Tähtsamad haigused organsüsteemide kaupa, mida praegustest teadmistest lähtudes seostatakse EDC-de mõjuga arenguperioodil:

• Reproduktiiv-/endokriinsüsteemiga seotud haigused: rinna-/prostatavähk, endometrioos, viljatus, diabeet/metaboolne sündroom, varajane puberteet, rasvumine.
• Immuunsüsteem: vastuvõtlikkus infektsioonidele, autoimmuunhaigused.
• Kardiopulmonaarsüsteem: astma, südamehaigused/hüpertoonia, insult.
• Aju/närvisüsteem: Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, ATH/õpiraskused.

EDC-dega on seostatud ka neurokäitumislikke häireid – sh düsleksiat, vaimset alaarengut, juba nimetatud ATH-d ja autismi, mida esineb paljudes riikides juba 5-10 protsendil lastest. Pediaatrilise astma esinemissagedus on viimase 20 aasta jooksul kasvanud enam kui kahekordseks. Teatavad sünnidefektid (näiteks meesuguelundite väärarengud) on tõusuteel. Laste leukeemia ja ajuvähi, samuti munandivähi juhtude arv sageneb.

Kokkupuuted EDC-dega loote- või väikelapseeas võivad mõjutada tervist kogu edasise elu jooksul – nii puberteedieas, soojätkamise eas, keskeas kui ka vanaeas. Mis aga veel hullem – mõnede EDC-de kahjulikud toimed võivad kanduda järgmistele põlvkondadele. See tähendab, et mitmete haiguste sagenemine tänapäeval võib olla osaliselt tingitud ka meie vanavanemate kokkupuudetest EDC-dega. Need mõjud võivad iga generatsiooniga süveneda nii organismi arenguprogrammi kahjustuste edasikandumise kui ka järgmiste põlvkondade jätkuvate kokkupuudete tõttu EDC-dega.

Et EDC-dest lähtuvale globaalsele ohule vastu seista, on ülevaate koostanud teadlaste hinnangul vajalikud järgmised sammud:

Teadmiste süvendamine EDC-de kohta

Oluline on liikuda seniselt ühekaupa käsitlemiselt – üks kemikaal korraga, üks haigus korraga, üks doos korraga – terviklikumale lähenemisele. Üha tähtsam on uurida kemikaalisegude/-kombinatsioonide kahjulikke mõjusid, samuti vajame rohkem teadmisi endokriinsüsteemi funktsioneerimisest, et EDC-de toimet hinnata.

EDC-de testimismeetodite arendamine

Kasutatavad testimismeetodid peavad töötama korralikult. Pidades silmas kemikaalide hulka, mille kohta informatsioon puudub, on vajalikud uued lähenemised. EDC-de uuringud on viimase aastakümne jooksul tuvastanud kemikaalide keerulisi vastastiktoimeid endokriinsüsteemiga, mida praegu kasutatavad testimissüsteemid ei pruugi tuvastada.

Kokkupuudete vähendamine EDC-dega

Tuleb laiendada kemikaalide nimistut, millega kokkupuuteid peame kontrollima. Vajame rohkem pikaajalisi uuringuid kokkupuuteallikate kohta, eriti kriitilistel arenguperioodidel (looteperiood, varane lapsepõlv ja reproduktiivne iga). Lisaks toidule ja joogiveele on kindlaks tehtud uusi kokkupuuteallikaid, sh hoonesisesed keskkonnad, elektroonikatoodete ümbertöötlemiskohad ja prügilad.

Endokriinsüsteemi mõjutavate kemikaalide kindlakstegemine

Suureks väljakutseks on endokriinsüsteemi kahjustava potentsiaaliga kemikaalide tuvastamine kõikide maailmas kasutatavate ja keskkonda sattuvate ühendite hulgast. Tõenäoliselt hindame me praegu vaid „jäämäe tippu“. Ülesande teevad keerulisemaks tundmatud kõrvalproduktid, mis moodustuvad tootmis- ja põletusprotsessides ning kemikaalide keskkonnas transformeerumisel. Kui näiteks ravimite ja pestitsiidide puhul on lõpptootes sisalduvate aktiivsete komponentide dokumenteerimine kohustuslik, siis paljude materjalide ja muude toodete kohta see ei kehti. Me ei tea paljude EDC-de allikad, kuni puuduvad deklaratsioonid toodete, materjalide ja kaupade keemilise koostise kohta.

Teaduslike lahenduste ja innovatsioonide toetamine.

Tegemist on globaalse probleemiga, mis nõuab globaalseid lahendusi. Vajame rohkem programme, mis toetavad koostööd ja andmete vahetust teadlaste, riiklike agentuuride ja riikide, arenenud maade ja arengumaade vahel. Eesmärgiks peab olema institutsionaalsete ja teadusharudevaheliste barjääride ületamine.

Tõendusmaterjali hindamismeetodite arendamine.

Kui räägime kemikaalidega edasoodsatest tervisemõjudest, siis praegu ei eksisteeri üldtunnustatud süsteemi tõendusmaterjali usaldusväärsuse hindamiseks. Puudub selge metodoloogia EDC-de tervisemõju hindamiseks, mistõttu vajame uusi metodoloogilisi lähenemisi.

Kasutatud allikas:

https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/78102/WHO_HSE_PHE_IHE_2013.1_eng.pdf;sequence=1