Psüühilised probleemid ja toitumine

Kiire taastumine sügavast depressioonist, kasutades Magneesiumi ravi. Autorid: Georg A.Eby; Karen L.Eby. Ajakiri: "Medical hypothesis" jaanuar 2006 USA, eesti keeles.

Oslo Ülikooli Pediaatriliste Uuringute Insituudi prof Karl Reichelti loeng 6. oktoobril 2011.a. konverentsil
"Teaduslikud tõendused aju ja sooletrakti seostele, dieetravi võimalused. Skisofreenia"


Skisofreenia ja toidutalumatus –viimaseid teadusuuringuid selle tõestuseks. Toidu talumatuse erinevus tsöliaakiast.


Kõigepealt natuke ajaloost

Skisofreenia puhul on ammu räägitud seostest gluteenitalumatusega. Juba 1960-ndatel pidas uurija F.C. Dohan võimalikuks, et skisofreenia madal esinemissagedus ühe Vaikse Ookeani lõunaosa saare kogukondades on seotud madala piima ja nisu tarbimisega nende rahvaste seas. Dohan arvas, et skisofreenia põhjuseks võib olla geneetiline defekt, mille tõttu inimesed ei suuda omastada gluteeni ja kaseiini, ning liigne lagundamata peptiidide hulk soolestikus on vastutav skisofreense käitumise eest. Dohan leidis biopsiaanalüüsidele toetudes, et skisofreenikute reaktsioon gluteenile ei ole sama, mis tsöliaakiahaigetel. Ta arvas, et teraviljagluteen ja piimatoodetes sisalduv kaseiin võivad avaldada tundlikele indiviididele tugevat psühhoaktiivset mõju. Dohan rakendas gluteeni- ja kaseiinivaba (GVKV) dieeti psühhiaatriaosakonnas, kuid kahjuks jäi dieet lühiajaliseks, sest kõik haiged, kes osakonnast lahkusid, lõpetasid dieedi. Dieedil olijad aga kirjutati haiglast välja kaks korda kiiremini kui teised (Dohan 1966, 1973, 1980, 1984, 1988).
Singh ja Kay saavutasid 1976. a. skisofreenikute seisundi paranemise GVKV dieediga ning näitasid seisundi halvenemist gluteeni uuesti manustamisel (Singh ja Kay 1976). Gluteeni tarbimise lõpetamisel paranemine taastus. Nad järeldasid, et gluteenil on skisofreeniat soodustav toime. Karl Reichelt oma meeskonnaga näitas, et gluteenivaba dieet mõjutab skisofreenikutel peptiidide sekretsiooni uriini kaudu ning kliinilist pilti (Reichelt jt 1990). Drysdale leidis skisofreenikute plasmast peptiidi sisaldava fraktsiooni, mis seob opioidseid retseptoreid ja tekitab rottidel hüperaktiivsust (Drysdale jt 1982). Leitud peptiididel on opioidne ja dopamiinergiline aktiivsus.
Reichelt oma meeskonnaga jt on leidnud skisofreenikutel kasomorfiine, gliadino- ja glutenomorfiine, samuti IgA antikehi gliadiini, beeta-laktoglobuliini ja kaseiini vastu ilma tsöliaakia sümptomiteta. Põhjuseks soole limaskesta suurem läbilaskvus peptiididele (Reichelt jt 1990, 1995, 1996, 1998). Reichelt ja tema kolleegid arvavad, et skisofreenia puhul on oluline kasutada GVKV dieeti ja seda pikaaegselt, sest muutused on väga aeglased. Dieet peab tulemuste saamiseks kestma vähemalt pool aastat kuni aasta. Autistidel on saadud häid tulemusi ka alles nelja aasta pärast. Need uuringud, mis väidavad, et dieedil pole mõju, on lühiajalised.

Tänapäevased leiud

Tänapäevased biokeemilised, keemilised, immunoloogilised ja epidemioloogilised uuringud kinnitavad Dohani poolt leitud seoseid gluteeni(gliadiini) ja skisofreenia vahel. Füsioloogiliste mehhanismidega on võimalik seletada valkudest pärit bioaktiivsete peptiidide rolli teatud skisofreenia alagruppides. Uuringud kinnitavad, et esineb üsna tugev geneetiline eelsoodumus ja seda võib vaadelda kui muutunud valkude keemiat ja funktsiooni. Uuringud viitavad sellele, et dieedisekkumine on paljudel juhtudel kasulik.

Skisofreenia on ebaselge põhjusega neuropsühhiaatriline häire, tema etioloogia on tegelikult teadamata, see hõlmab mõlemat, nii geneetilist kui keskkondlikku komponenti. Paljud uuringud viitavad immuunsuse aktivatsioonile skisofreenia puhul, mis on oluliseks keskkondlikuks faktoriks paljudel selle häire juhtudel. Üks osa antigeenidest, mis on võimelised esile kutsuma pikaleveninud immuunvastust, on toiduantigeenid, kaseiin piimatoodetest ja gluteen teraviljast. Tõusnud antikehi kaseiinile jt toiduantigeenidele on leitud skisofreenia korral korduvalt.

Dohan F.C. (1966), Cereals and Schizophrenia, data and hypothesis, Acta Physiologica Scandinavica 42, 125-132.
Dohan, F.C., Grasberger, J.C., (1973). Relapsed schizophrenics: earlier discharge from the
hospital after cereal-free, milk-free diet. Am. J. Psychiatry 130 (6), 685–688.
Dohan, F.C., (1980). Celiac disease and schizophrenia. N. Engl. J. Med. 302 (22), 1262.
Dohan F.C., Harper E.H., Clark M.H., et al. (1984) Is schizophrenia rare if grain is rare? Biol Psychiatry. 19: 385-399
Dohan F. C. (1988), Genetic hypothesis of idiopathic schizophrenia: its exorphin connection, Schizophrenia Bull 14:489-494.
Drysdale A., Deacon R., Lewis R. et al (1982), A peptide containing fraction of plasma of schizophrenic patients which binds to opiate receptors and induces hyperactivity in rats, Neuroscience 7: 1567-1574.
Singh, M.M and Kay S.R. (1976), Wheat gluten as a pathogenic factor in schizophrenia,
Science, Vol 191, Issue 4225, 401-402.
Niebuhr D.W. et al (2011), Association between bovine casein antibody and new onset schizophrenia among US military personell, Shizophrenia Research 128, 51-55.
Reichelt K.L. et al (1990), The effect of a gluten free diet on glycoprotein associated urinary peptide excretion in scizofrenia, Current Opin Psychiat 7:39-42.
Reichelt K.L., Sagedal E., Landmark J., Sangvik B.T., Eggen O. and Scott H. (1990). The Effect of a Gluten Free Diet on urinary Peptide Excretion and clinical state in Schizophrenia. Journal of Orthomolecular Medicine, 5, 223- 239.
Reichelt K.L. and Landmark J (1995), Specific IgA antibody increases in scizophrenia. J Biol Psychiat 37:410-413.
Reichelt, K.L., Seim, A.R., Reichelt, W.H., 1996. Could schizophrenia be reasonably
explained by Dohan's hypothesis on genetic interaction with a dietary peptide
overload? Prog. Neuropsychopharmacol. Biol. Psychiatry 20 (7), 1083–1114.
Moscavitch, S.D., Szyper-Kravitz,M., Shoenfeld, Y., 2009. Autoimmune pathology accounts
for common manifestations in a wide range of neuro-psychiatric disorders: the
olfactory and immune system interrelationship. Clin. Immunol. 130 (3), 235–243.


Viimaste uuringute kokkuvõtteid:

Dag Tveiten, Karl L. Reichelt. Eksorfiinid uriinis skisoafektiivse psühhoosi korral. Open Journal of Psychiatry, 2012, 2, 220-227.

Hüperpeptiduuriat ja opioidsete peptiidide liiga on leitud ka varem mitmetes uuringutes skisofreeniahaigete uriinist (1-4). Antud uuringus leiti neid kaheksal kaheteistkümnest mitteravitud skisoafektiivsel patsiendil (kasomorfiine (1-3 ja 1-4)). Rootsi Prof. Dr. L. Lindströmi jt järgi võivad opioidid seletada selle sündroomi patofüsioloogiat, nad on kirjeldanud opioidide teooriaga skisofreenia sümptomeid (6), samuti on nad leidnud kasomorfiine sünnitusjärgse psühhoosi ja depressiooni korral (7).
Kuna opioidid vähendavad dopamiinergilist tagasivõttu sünaptosoomi ja põhjustavad in vivo dopaminergilist hüperaktiivsust (1), võivad leitud eksorfiinid põhjustada tõusnud dopamiinergilist funktsiooni ja seostada teatud toiduvalke psühhoosiga.

Opioidsed peptiidid mõjuvad otse närvivahendusainete/transmitterite tagasivõtule KNS-s ja põhjustavad käitumuslikke muutusi loomadel [1-4,14]. Veelgi enam, IV β-casomorphin 1 - 7 (veise) põhjustab FOS antigeeni tõusu aju võtmetuumades nagu Nucl. Accumbens´is [15].
Siiski võivad peptiidid toimida kui epitoobid, seondudes valkudega või põhjustades struktuuri/kuju muutusi ja sellega seoses esile kutsuda antikehade moodustamist diaminopeptidaas IV(CD26) vastu, vähendades selle ensüümi efektiivsust [16]. See on võtmeensüüm eksorfiinide lagundamisel ja see on langenud depressiooni puhul [17].
Skisofreenia [18-24] ja bipolaarse häire korral [25] on leitud antikehi seerumis gluteeni, gliadiini ja kaseiini vastu, samuti antikehade komplekse nende proteiinidega. See viitab selgelt nende valkude imendumisele soolestikust skisofreenia ja depressiooni korral, mis võivad ollagi nende leitud peptiidide allikaks.
Gastrointestinaalne peptiidide imendumine on hästi dokumenteeritud [26, 27], ja IgA ja IgG antikehad võivad otseselt demonstreerida tõusnud valkude sissevõttu. See valkude imendumine soolest on samuti hästi tuntud [26,28] ja need soolest imendunud valgud on ka emapiimas [29,30]. Peptiidid, eriti opioidid tõesti läbivad ka HEB ehk aju-vere barjääri [31,32], eriti kuna HEB näib olevat puudulik skisofreenia korral [33].
Antikehad gliadiini vastu, põhjustatuna gliadiini peptiidide või terve gliadiini valgu poolt, omavad samuti otsest toimet aju neuronitele, nagu väikeaju Purkinje rakkudele [34].
Eksorfiine leitakse uriinist osadel mitteravitud skisoafektiivstel ja psühhootilistel patsientidel. See kinnitab Dohani väidet, [35], kes esimesena tõi välja seose gliadiini ja kaseiini ja skisofreenia vahel koos epidemioloogiliste põhjendustega. See sobitub samuti meie andmetega depressiooni puhul [8], kus on leitud tõusnud peptiidide tasemeid ning samuti opioide. Lähtudes faktist, et esineb tugev geneetiline panus skisofreeniasse [36], on vältimatu, et seal esinevad keemilised muutused [37]. Kuna opioidid vähendavad dopamiinergilist tagasivõttu sünaptosoomi ja põhjustab in vivo dopamiinergilist hüperaktiivsust [1], võivad leitud eksorfiinid põhjustada tõusnud dopamiinergilist funktsiooni, seostades teatud toiduvalke psühhoosiga.

1. Reichelt, K.L. and Trygstad, O.E. (1979) A peptide con-taining fraction from schizophrenia which stimulates opiate receptors and inhibits dopamine uptake. Neuroscience, 4, 1139-1147.
2. Drysdale, A., Deacon, R., Lewis, P., Olly, S., Elec-tricwala, A. and Sherwood, R. (1982) A peptide contain-ing fraction of plasma of schizophrenic patients which binds to opiate receptors and induces hyperactivity in rats. Neuroscience, 7, 1567-1574.
3. Idet, M., Grof, J., Menyhart, J. and Pajor, A. (1982) Elevated opioid activity in sera of chronic schizophrenia. Acta Physiologica Hungarica, 60, 121-127.
4. Cade, R., Privette, M., Fregly, M., Rowland, N., Sun Z., Zele, V., Wagemaker, H. and Edelstein, C. (2000) Autism and schizophrenia: Intestinal disorders. Nutritional Neu-roscience, 3, 57-72.
5.
6. Lindström, L.H., Besev, G., Gunne, L.M. and Terenius, L. (1986) CSF levels of receptor active endorphins in schi- zophrenic patients: Correlation with symptomatology and monoamine metabolites. Psychiatry Research, 19, 93-100. doi:10.1016/0165-1781(86)90001-6
7. Lindström, L.H., Nyberg, F., Terenius, L., Bauer, K., Besev, G., Lyrenäs, L.M., Wildeck-Lund, E. and Lund- berg, B. (2007) CSF and Plasma beta-casomorphin like opioid peptides in postpartum psychosis. American Jour- nal of Psychiatry, 141, 1050-1066.
8. Liu, Y., Heiberg, T. and Reichelt, K.L. (2007) Towards a possible aetiology for depressions? Behavioral and Brain Functions, 3, 47-53. doi:10.1186/1744-9081-3-47

14. Sun, Z., Cade, R.J., Fregly, M.J. and Privette, R.M. (1999) Beta-casomorphin induces Fos-like immunoreactivity in discrete brain regions relevant to schizophrenia and au-tism. Autism, 3, 67-83
15. Sun, Z. and Cade, R.J. (1999) A peptide found in schizo-phrenia and autism causes behavioral changes in rats. Au-tism, 3, 85-95
16. Vojdani, A., Pangborn, J.B., Vojdan, I.E. and Cooper, E.L. (2003) Infections, toxic chemicals and dietary peptides binding to lymphocytes receptors and tissue en-zymes are major instigators of autoimmunity in autism. International Journal of Immunopathology and Pharma-cology, 16, 189-199.
[17] Maes, M., Demeeester, I., Vanhhof, G., Scharpe, S., Van-dervorst, C., Verkerk, R., Minner, B., Suy, E. and Raus, J. (1991) Decreased serum dipeptidyl-peptidase IV activity in depression. Biological Psychiatry, 10, 577-586. doi:10.1016/0006-3223(91)90027-J
[18] Dohan, F.C., Martin, I., Grasberger, J.C., Boehme, D. and Cottrell, J.C. (1972) Antibodies to wheat gliadin in blood of psychiatric patients: Possible role of emotional factors. Biological Psychiatry, 5, 385-399.
[19] Reichelt, K.L. and Landmark, J. (1995) Specific IgA antibody increases in schizophrenia. Biological Psych- iatry, 37, 410-413. doi:10.1016/0006-3223(94)00176-4
[20] Dickerson, F., Stallings, C., Origoni, A., Vaughan, C., Khushalani, S., Leister, F., Yang, S., Krivogorsky, B., Alasedini, A. and Yolken, R. (2010) Markers of Gluten sensitivity and celiac disease in recent-onset psychosis and multi-episode schizophrenia. Biological Psychiatry, 58, 100-104. doi:10.1016/j.biopsych.2010.03.021
[21] Samaroo, D., Dickerson, F., Kasarda, D.D., Green, P.H.R., Briani, C., Yolken, R.H. and Alaedini, A. (2010) Novel immune response to gluten in individuals with schizophrenia. Schizophrenia Research, 118, 248-255. doi:10.1016/j.schres.2009.08.009
[22] Jin, S., Wu, N., Xu, Q., Zhang, X., Ju, G.-Z., Law, M.H. and Wei, J. (2011) A study of circulating gliadin anti-bodies in schizophrenia among Chinese population. Schi- zophrenia Bulletin, 37, 748-752.
[23] Niebuhr, D.W., Li,Y., Cowan, D.N.,Weber, N.S., Fisher, J.A., Ford, G.M. and Yolken, R. (2011) Association be-tween bovine casein antibody and new onset schizophre-nia among US military personnel Association between bovine casein antibody and new onset schizophrenia among US military personnel. Schizophrenia Research, 128, 51-55. doi:10.1016/j.schres.2011.02.005
[24] Severance, E.G., Lin, J., Sampson, H.A., Gimenez, G., Dickerson, F.B., Halling, M., Gresitt, K., Halle, J., Stallings, C.R., Origoni, P.P., Dupont, D. and Yolken, R.H. (2011) Dietary antigens, epitope recognition,and immune complex formation in recent onset psychosis and long-term schizophrenia. Schizophrenia Research, 126, 43-50. doi:10.1016/j.schres.2010.12.001
[25 Severance, E.G., Dupont, D., Dickerson, F.B., Stallings, C.R., Origoni, A.E., Krivgorski, B., Yang, S., Hansnoot, W. and Yolken, R.H. (2010) Immune activation by casein dietary antigens in bipolar disorder. Bipolar Disorders, 12, 834-842. doi:10.1111/j.1399-5618.2010.00879.x
[26] Gardner, M.L.G. (1994) Absorption of intact proteins and peptides. In: Johnson, L.R. Ed., Physiology of the Gas-trointestinal Tract, Raven Press, New York, 1795-1820.
[27] Chabance, B., Marteau, P., Rambaud, J.C., Migliore- Samour, D., Boynard, M., Perrotin, P., Guillet, R., Jolles, P. and Fiat, A.M. (1998) Casein peptides release and passage to the blood in humans during digestion of milk and yogurt. Biochimie, 80, 155-165. doi:10.1016/S0300-9084(98)80022-9
[28] Husby, S., Jensenius, J.C. and Svenhag, S.E. (1985) Pas-sage of un-degraded dietary antigen into the blood of healthy adults. Scandinavian Journal of Immunology, 22, 83-92. doi:10.1111/j.1365-3083.1985.tb01862.x
[29] Kilshaw, P.J. and Cant, A.J. (1984) The passage of ma-ternal dietary protein into human breast milk. Inter- national Archives of Allergy and Applied Immunology, 75, 8-15. doi:10.1159/000233582
[30] Troncone, R., Scarcello, A., Donatiello, A., Cannataro, P., Tabusco, A. and Auricchio, S. (1987) Passage of gliadin into human breast milk. Acta Paediatrica Scandinavica, 76, 453-456. doi:10.1111/j.1651-2227.1987.tb10498.x
[31] Ermisch, A., Brust, P., Kretzchmar, R. and Buhle, H.-J. (1983) On the blood-brain barrier to peptides (3H) beta- casomorphin-5 uptake by eighteen brain regions in vivo. Journal of Neurochemistry, 41, 1229-1233. doi:10.1111/j.1471-4159.1983.tb00816.x
[32 Banks, W.A. and Kastin, A.J. (1990) Peptide transport systems for opiates across the blood-brain barrier. Am- erican Journal of Physiology, 259, E1-E16.
[33] Kirch, D.G., Alexander, R.C., Suddath, N.R.I., Papado-poulos, N.M., Kaufmann, C.A., Wyatt, D. and Wyatt, R.J. (1992) Blood-CSF barrier permeability and central nerv-ous system immunoglobulin G in schizophrenia. Journal of Neural Transmission, 89, 219-232.
[34] Hadjivassiliou, M., Boscolo, S., Davies-Jones, G.A.B., Grünewald, R.A., Not, T., Sanders, D.S., Simpson, L.E., Tongiorgi, E., Williamson, C.A. and Woodroofe, N.M. (2002) The humoral response in the pathogenesis of glu-ten ataxia. Neurology, 58, 1221-1226. doi:10.1212/WNL.58.8.1221
[35] Dohan, F.C. (1966) Cereals and schizophrenia.Data and hypothesis. Acta Psychiatrica Scandinavica, 42, 125-152. doi:10.1111/j.1600-0447.1966.tb01920.x
[36] Onstad, B., Skre, I., Torgersen, S. and Kringlen, E. (1991) Twin concordance for DSMIII R Schizophrenia. Acta Psychiatrica Scandinavica, 83, 396-401. doi:10.1111/j.1600-0447.1991.tb05563.x
[37] Reichelt, K.L., Seim, A.R. and Reichelt, W.H. (1996) Could schizophrenia be reasonably explained by Dohan’s hypothesis on genetic interaction with a dietary peptide overload? Progress in Neuro-Psychopharmacology & Biological Psychiatry, 20, 1083-1114.

Karl L. Reichelt, Michael L. G. Gardner. Skisofreeniaga seotud geneetilised ja dieedifaktorid. Open Journal of Psychiatry, 2012, 2, 12-20.

Tänapäevased biokeemilised, keemilised, immunoloogilised ja epidemioloogilised uuringud kinnitavad Dohani poolt leitud seoseid gluteeni (gliadiini) ja skisofreenia vahel. Füsioloogiliste mehhanismidega on võimalik seletada valkudest pärit bioaktiivsete peptiidide rolli teatud skisofreenia alagruppides.
Uuringud kinnitavad, et esineb üsna tugev geneetiline eelsoodumus ja seda võib vaadelda kui muutunud valkude keemiat ja funktsiooni. Uuringud viitavad sellele, et dieedisekkumine on paljudel juhtudel kasulik ja see vajab edasist kinnitamist.

Dickerson, Cassie Stallings, Andrea Origoni, Crystal Vaughan, Sunil Khushalani, Flora Leister, Shuojia Yang, Bogdana Krivogorsky, Armin Alaedini and Robert Yolken.
Gluteenitundlikkuse markerid ja tsöliaakiahaigus hiljutise algusega psühhoosi ja multiepisoodilise skisofreenia korral. Biol Psychiatry 2010;68:100–104.


Skisfreenia korral on leitud tõusnud immuuntundlikkust gluteenile, kuid uuringud ei ole selles suhtes kooskõlalised.
471 isikut uuriti, nendest 129 olid hiljaaegu avastatud psühhoosiga, 191 multi-episoodse skisofreeniaga ja 151 kontrollgrupi isikut. Määrati Immunoglobulin (Ig)G ja IgA antikehad gliadiinile ja kudede transglutaminaasile ning IgG antikehad deamideeritud gliadiinile Antikehade kvantitatiivseid tasemeid psühhiaatrilises grupis võrreldi kontrollgrupi isikutega. Kõik osalejad kategoriseeriti selle järgi, kas nende antikehade tase vastas tsöliaakia standardiseeritud valikule. HLA DQ2 and HLA DQ8 alleelid määrati reaalajas polümeraasi ahelreaktsiooniga
Tulemused: hiljutise algusega psühhoosiga isikutel olid kõrgemad IgG (odds ratio [OR] 5.50; 95% confidence interval [CI] 2.65–11.42) ja IgA (OR 2.75; 95% CI 1.31–5.75) antikehad gliadiinile võrreldes kontrollisikutega. Multiepisoodse skisofreeniaga isikutel oli märkimisväärselt kõrged IgG antikehad gliadiinile (OR 6.19; 95% CI 2.70 –14.16). IgG antikehad deamideeritud gliadiinile ja IgA antikehad koe transglutaminaasile ei olnud tõusnud kummaski psühhiaatrilises grupis ja vähem kui 1% -l indiviididest omasid igas grupis selliseid antikehade tasemeid nagu tsöliaakiahaiged. Ei olnud erinevusi HLA DQ 2/8 alleelide jaotuvuses.
Järeldused: Hiljutise algusega psühhoosi ning multi-episoodse skisofreenia korral võivad esineda tõusnud antikehad gliadiinile, aga nende immuunvastus erineb tsöliaakiast.

Skisfreenia etioloogia on tegelikult teadmata. Paljud uurijad viitavad immonoloogilistele ebanormaalsustele, mis panustavad selle häire patofüsioloogiasse (1,2). Tõusnud immuuntundlikkust gluteenile on varem kirjeldatud (3-6). Gluteen, mis sisaldab gliadiine ja gluteniine, on nisu varuvalk (peamine nisuvalk) ja koosneb enam kui sajast liigist sarnaste aminohappeliste järjestustega ja biokeemiliste omadustega (7).
Gluteenitundlikkuseks nimetatakse kõrgenenud immuunvastust tarbitud gluteenile. Paljudel gluteenitundlikkusega isikutel areneb tsöliaakia, põletikuline enteropaatia, mida iseloomustab peensoole limaskesta hattude atroofia ja lümfotsütaarne infiltratsioon geneetilise eelsoodumuse korral (8,9). Tsöliaakia korral esineb tõusnud reaktiivsus gluteeni deamideeritud vormist pärit epitoopidele (10) ja samuti koe transglutaminaasile (9). Enamusel tsöliaakiahaigetel on ka defineeritud HLA DQ genotüüp, mis panustab haiguse patogeneesi, moduleerides immuunvastust tarbitud gluteenile (11).
Uuringute tulemused, mis vaatlevad skisofreenia ja tsöliaakia seoseid, on vastuolulised. Osad leiavad tõusnud koosesinemise (12-14), osad mitte (15–17). Ühes eelmises uuringus leidsime me 17-l skisofreenikul tõusnud immunoglobuliin (Ig)G and IgA antikehad gliadiinile, mis erinesid tsöliaakiahaigete omadest (18). Selles uuringus me määrasime antikehade reaktiivsuse astet gliadiinile, deamideeritud gliadiinile ja koe transglutaminaasile suures grupis hiljutise algusega psüühoosi ning multiepisoodse skisofreenia korral ning võrdlesime neid indiviidide näitajatega, kellel ei ole mingit psühhiaatrilist häiret anamneesis.

1.Patterson PH (2009): Immune involvement in schizophrenia and autism: Etiology, pathology and animal models. Behav Brain Res 204:313–321.
2. Torrey EF, Yolken RH (2001): The schizophrenia-rheumatoid arthritis connection: Infectious, immune, or both? Brain Behav Immun 15:401–410.
3. Bender L (1953): Childhood schizophrenia. Psychiatr Q 27:663– 681.
4. Dohan FC, Martin L, Grasberger JC, Boehme D, Cottrell JC (1972): Antibodies to wheat gliadin in blood of psychiatric patients: Possible role of emotional factors. Biol Pyschiatry 5:127–137.
5. Reichelt KL, Landmark J (1995): Specific IgA antibody increases in schizophrenia. Biol Psychiatry 37:410–413.
6. Cascella NG, Kryszak D, Bhatti B, Gregory P, Kelly DL, Mc Evoy JP, et al.(2009): Prevalence of celiac disease and gluten sensitivity in the United States Clinical Antipsychotic Trials of Intervention Effectiveness Study Population [published online ahead of print June 3]. Schizophr Bull.
7. Wieser H (2007): Chemistry of gluten proteins. Food Microbiol 24:115–119.
8. Alaedini A, Green PH (2005): Narrative review: Celiac disease: Understanding a complex autoimmune disorder. Ann Intern Med 142:289–298.
9. Briani C, Samaroo D, Alaedini A (2008): Celiac disease: From gluten to autoimmunity. Autoimmun Rev 7:644–650.
10. Mothes T (2007): Deamidated gliadin peptides as targets for celiac disease-specific antibodies. Adv Clin Chem 44:35– 63.
11. Megiorni F, Mora B, Bonamico M, Barbato M, Nenna R, Maiella G, et al.(2009): HLA-DQ and risk gradient for celiac disease. Hum Immunol 70:55–59.
12. Dohan FC (1970): Coeliac disease and schizophrenia. Lancet 1:897– 898.
13. Eaton W, Mortensen PB, Agerbo E, Byrne M, Mors O, Ewald H (2004): Coeliac disease and schizophrenia: Population based case control study with linkage of Danish national registers. BMJ 328:438–439.
14. Dohan FC (1983): More on celiac disease as a model for schizophrenia. Biol Psychiatry 18:561–564.
15. West J, Logan RF, Hubbard RB, Card TR (2006): Risk of schizophrenia in people with coeliac disease, ulcerative colitis and Crohn’s disease: A general population-based study. Aliment Pharmacol Ther 23:71–74.
16. Ludvigsson JF, Osby U, Ekbom A, Montgomery SM (2007): Coeliac disease and risk of schizophrenia and other psychosis: A general population cohort study. Scand J Gastroenterol 42:179 –185.
17. Peleg R, Ben-Zion ZI, Peleg A, Gheber L, Kotler M, Weizman Z, et al.(2004): “Bread madness” revisited: Screening for specific celiac antibodies among schizophrenia patients. Eur Psychiatry 19:311–314.
18. Samaroo D, Dickerson F, Kasarda DD, Green PH, Briani C, Yolken RH, Alaedini A (2010): Novel immune response to gluten in individuals with schizophrenia. Schizophr Res 118:248 –255.


Niebuhr DW, Li y, Cowan DN, Weber NS, Fisher JA, Ford GM, Yolken R. Seosed kaseiini antikehade ja alles alanud skisofreenia vahel US sõjaväelastel. Schizophrenia Research 128 (2011) 51–55.

Skisofreenia on pervasiivne ebaselge põhjusega neuropsühhiaatriline häire. Paljud uuringud viitavad immuunsuse aktivatsioonile skisofreenia puhul. Üks antigeen, mis on võimeline genereerima pikaleveninud immuunvastust, on lehmapiimast pärit kaseiin. Tõusnud kaseiinivastaste antikehade taset on leitud skisofreenikutel pärast diagnoosimist. See uuring oli suunatud seoste leidmisele skisofreenia ja ägenemiseelse kaseiinivastaste immunoglubuliinide G (IgG) antikehade taseme vahel.Võrdluseks võeti bipolaarse häirega isikute näitajad. Uuriti sõjaväelasi, kes olid teenistusest eemaldatud skisofreenia tõttu aastatel 1992 kuni 2005.
Seerumit võeti 855 juhul ja 1165-l tervel kontrollisikul. IgG antikehad veise täiskaseiinile määrati ELISA meetodil, Hazard ratios (HR) kalkuleeriti, uurimaks seoseid IgG tasemetes skisofreenia riskiga isikutel diagnoosimise ajaks võrreldes algtasemega. Tõusnud kaseiini IgG antikehade tase nendel, kellel oli kõrge algtase, langes enne diagnoosi ja oli seotud 18%-lise tõusuga tõsise riskiga skisofreeniale tõusu ühiku kohta (madal-positiivse standardi väärtus) IgG antikehade tasemetes (HR=1.18; 95% CI 1.04, 1.34). See on esimene uuring identifitseerimaks seoseid skisofreenia riski ja tõusnud kaseiinivastaste antikehade vahel enne haigushoo algust. Lisauuringuid on vaja selleks, et selgitada keerulisi geneetilisi ja keskkondlikke interaktsioone skisofreenia patogeneesis ja identifitseerida potentsiaalselt muudetavaid riskifaktoreid.

Nicola G. Cascella, Debra Kryszak, Bushra Bhatti, Patricia Gregory, Deanna L. Kelly, Joseph P. Mc Evoy, Alessio Fasano and William W. Eaton. Tsöliaakia haiguse ja gluteeni tundlikkuse esinemine US KliinilisesAntipsühhootilises Uuringus (Clinical Antipsychotic Trials of Intervention Effectiveness Study Population). Schizophrenia Bulletin vol. 37 no. 1 pp. 94–100, 2011

Tsöliaakiahaigus ja skisofreenia omavad umbes ühesugust esnemissagedust, kuid hiljutised epidemioloogilised uuringud näitavad tsöliaakiahaiguse suuremat esinemissagedust skisofreenia korral. Sellise kooseksisteerimise põhjus ei ole teada, kuid kliiniline teadmine immunoloogilistest markeritest ja gluteeni talumatusest skisofreenia patsientidel võib olla nende ravi jaoks oluline teadmine. Meie eesmärk oli hinnata antikehade olemasolu gliadiinile (AGA), transglutaminaasile (tTG) ja endomüüsiumile (EMA) skisofreenia ja võrdlusgrupis.
AGA, tTG, ja EMA antikehad uuriti 1401 skisofreenia patsiendil Clinical Antipsychotic Trials of Intervention Effectiveness study uuringus ja 900 kontrollisikul. Psühhopatoloogiat skisofreeniaga isikutel hinnati, kasutades positiivsete ja negatiivsete sümtoomide skaalat (Positive and Negative Symptoms Scale) (PANSS). Logistilist regressiooni kasutati erinevuste hindamisel AGA, immunoglobulin A (IgA), and tTG antikehade sageduses, kohandatuna vanusele, soole ja rassile. Lineaarset regressiooni kasutati ennustamaks PANSS skoore AGA and tTG antikehade puhul kohandatuna vanusele, soole ja rassile. Skisofreenia patsientidel oli 23.1% -l mõõdukas kuni kõrge IgA-AGA võrreldes 3.1% ga võrdlusgrupis (x2 5 1885, df 5 2, P < .001.) Mõõdukas kuni kõrge tTG antkehade tase esines 5.4% skisofreeniaga isikutel võrreldes 0.80% -ga võrdlusgrupis (x2 5 392.0,df 5 2, P < .001). Kohandused soole, vanusele ja rassile omasid tavalisi mõjusid erinevustele. Regressioonanalüüs ennustamaks PANSS skoore AGA ja tTG antikehade järgi kukkus läbi. Skisofreeniaga persoonid omavad loodetavast kõrgemaid antikehade tiitreid, mis on seotud tsöliaakiahiagusega ja gluteenitundlikkusega.

Tsöliaakia ehk Celiac disease (CD) on immuunvahendatud enteropaatia, mille vallandab gluteenisisaldava teravilja tarbimine (nisu, rukis ja oder) geneetiliselt vastuvõtlikel indiviididel (1). Haigus manifesteerub erinevate kliiniliste tunnustega, k.a. malabsorptsiooni sündroom ja puudutab igat organit, mis omavad tsentraaslset ja perifeerset närvisüsteemi.
Lai ulatus neuroloogilisi sümptoome haarab tserebellaarse ataksia (2) aju atroofia ja dementsuse (3), tserebraalse vaskuliidi (4), ajutüve entsefaliidi (5) ja tõusnud riski epilepsiale (6) - neid kõiki on eelnevalt seoses CD-ga kirjeldatud. Samuti psühhiaatrilised seisundid nagu ärevus ja depressioon (7,8), tähelepanuhäire ja hüperaktiivsus (9), söömishäired (10) ja autism (11) on seotud CD-ga. Kuna CD esineb sageli atüüpiliselt ja isegi vaikselt, jäävad paljud juhud diagnoosimata.
CD mõjutab umbes 0.3%–1% Euroopa populatsioonist (12), madalam on esinemissagedus Aafrikas (13), Aasias (14) ja Lõuna-Ameerikas (15). USA-s on üldine esinemissagedus 0.75% ümber (16). Kui skisofreenia esinemissagedus on 0.5% ja 1% populatsioonist, siis nende kahe haiguse koosesinemise võimalus peaks olema üliväike. Hiljutised epidemioloogilised andmed viitavad skisofreenia ja mitmete autoimmuunhaiguste koosesinemisele , k.a. CD (17), mida on leitud nt Taani uuringus paljudel skisofreenikutel. Taani psühhiaatriakliinikusse vahemikus 1981-1998 vastu võetud 7000-st skisofreeniariskiga isikust omas CD anamneesis 3.2 (95% confidence interval [CI] = 1.8–5.9), kusjuures seoseid ei leitud teiste autoimmuunsete soolehaiguste Crohni tõve ja haavandilise koliidiga (18). Seos on tugev, kuid esineb vähestel juhtudel, sest mõlemad kliinilised häired on harvaesinevad. Kuigi ei teata nende koosesinemise täpset põhjust ja paljusid hüpoteese on püstitatud (19), on kliiniline teadmine immunoloogilistest markeritest gluteenitundlikkuse kohta oluline nende ravi seisukohast, nendele isikutele gluteenivaba dieedi pakkumine leevendab sümptoome (20). Selles uuringus võeti veri 1401 skisofreeniaga patsiendilt, kes osales Clinical Antipsychotic Trials of Intervention Effectiveness ehk CATIE uuringus (21) ja hinnati gliadiinivastaste (AGA), transglutaminaasivastaste (tTG), ja endomüüsimuvastaste antikehade taset (EMA).

1. Fasano A. Celiac disease: the past, the present, the future. Pediatrics. 2001;107:768–770.
2. Hermaszewski RA, Rigby S, Dalgleish AG. Coeliac disease presenting with cerebellar degeneration. Postgrad Med J.
1991;67:1023–1024.
3. Collin P, Pirttila T, Nurmikko T, Somer H, Erila T, Keyrilainen O. Celiac disease, brain atrophy, and dementia.
Neurology. 1991;41:372–375.
4. Rush PJ, Inman R, Bernstein M, Carlen P, Resch L. Isolated vasculitis of the central nervous system in a patient with celiac disease. Am J Med. 1986;81:1092–1094.
5. Brucke T, Kollegger H, Schmidbauer M, Muller C, Podreka I, Deecke L. Adult coeliac disease and brainstem encephalitis.
J Neurol Neurosurg Psychiatry. 1988;51:456–457.
6. Zaniboni MG, Ambrosetto P, Lambertini A, et al. Epilepsy, endocranial calcifications, celiac disease. An association
perhaps no longer accidental. Minerva Pediatr. 1991;43:215–218.
7. Carta MG, Hardoy MC, Boi MF, Mariotti S, Carpiniello B, Usai P. Association between panic disorder, major depressive
disorder and celiac disease: a possible role of thyroid autoimmunity. J Psychosom Res. 2002;53:789–793.
8. Carta MG, Hardoy MC, Usai P, Carpiniello B, Angst J. Recurrent brief depression in celiac disease. J Psychosom Res.
2003;55:573–574.
9. Niederhofer H, Pittschieler K. A preliminary investigation of ADHD symptoms in persons with celiac disease. J Atten Disord. 2006;10:200–204.
10. Yucel B, Ozbey N, Demir K, Polat A, Yager J. Eating disorders and celiac disease: a case report. Int J Eat Disord. 2006;
39:530–532.
11. Barcia G, Posar A, Santucci M, Parmeggiani A. Autism and coeliac disease. J Autism Dev Disord. 2008;38:407–408.
12. Maki M, Mustalahti K, Kokkonen J, et al. Prevalence of celiac disease among children in Finland. N Engl J Med. 2003;
348:2517–2524.
13. Catassi C, Ratsch IM, Gandolfi L, et al. Why is coeliac disease endemic in the people of the Sahara? Lancet. 1999;354:
647–648.99
14. Sood A, Midha V, Sood N, Kaushal V, Puri H. Increasing incidence of celiac disease in India. Am J Gastroenterol. 2001;
96:2804–2805.
15. Gandolfi L, Pratesi R, Cordoba JC, Tauil PL, Gasparin M, Catassi C. Prevalence of celiac disease among blood donors
in Brazil. Am J Gastroenterol. 2000;95:689–692.
16. Fasano A, Berti I, Gerarduzzi T, et al. Prevalence of celiac disease in at-risk and not-at-risk groups in the United States:
a large multicenter study. Arch Intern Med. 2003;163:286–292.
17. Eaton WW, Byrne M, Ewald H, et al. Association of schizophrenia and autoimmune diseases: linkage of Danish national
registers. Am J Psychiatry. 2006;163:521–528.
18. Eaton W, Mortensen PB, Agerbo E, Byrne M, Mors O, Ewald H. Coeliac disease and schizophrenia: population
based case control study with linkage of Danish national registers. BMJ. 2004;328:438–439.
19. Kalaydjian AE, Eaton W, Cascella N, Fasano A. The gluten connection: the association between schizophrenia and celiac
disease. Acta Psychiatr Scand. 2006;113:82–90.
20. De Santis A, Addolorato G, Romito A, et al. Schizophrenic symptoms and SPECT abnormalities in a coeliac patient:
regression after a gluten-free diet. J Intern Med. 1997;242:421–423.
21. Lieberman JA, Stroup TS, McEvoy JP, et al. Effectiveness of antipsychotic drugs in patients with chronic schizophrenia. N Engl J Med. 2005;353:1209–1223.

Ying Liu, Tore Heiberg, Karl Reichelt. Towards a possible aetiology for depressions? Behavioral and Brain Functions (Impact Factor: 2). 02/2007; 3:47. Institute of Pediatric Research, Rikshospitalet, N-0027 Oslo, Norway.

Depressiooni võimaliku etioloogia suunas? Abstrakt: Kuna geneetiline eelsoodumus depressiooni korral on võimalik, peaksid olema olemas ka biokeemilised muutused. Eelmistes uurimustes on leitud uriinis oluliste bioaktiivsustega peptiidide tõusnud tasemeid, mis võivad olla selliseteks muutusteks.
ICD10 järgi diagnoositud raske depressiooniga klientide uriinis määrati peptiidid kromatograafia ja mass-spektromeetria meetodidl (on reversed phase High Performance Liquid Chromatography, and off line mass spectrometry).
Me leidsime kattuvaid peptiidide piikide mustreid raske depressiooni korral, kuid nendes esines arvestatav individuaalsus. Mass-spektromeetria näitab, et osad peptiidid võivad olla toidupäritolu, sest nendele sarnased aminohappelised järjestused esinevad vaid kindlates toiduvalkudes. Opioidsed peptiidid kaseiinist ja gluteenist on tüüpilised näited.
Meie andmed näitavad, et dispositsioon peab olema polügeneetiline, sest mõned samasuguse bioaktiivsusega peptiidide piigid on erineva pikkusega erinevatel, aga sama diagnoosiga  patsientidel. Siiski on mõned piigid tavalised. Peptdiidide hulk uriinis tõuseb, kui nende lagundamine on puudulik ja andmed on kooskõlalised raportitega peptidaaside puudulikkusest depressiooni korral. Antidepressandid langetavad peptiidide taset pärast 3 nädalat tarbimist. 

Reichelti Kogutud artiklid siit: http://gluten-free.org/reichelt.html